Džinn

Kui rääkida rahva tervisest, riigikassa täitmisest ja alkoholi osast majanduses, on džinni ajaloost ja käekäigust palju õppida.
Džinn leidis oma kantsi Londonis, saabudes siia puhta piirituse ja kadakamarjaekstrakti seguna Hollandist. Madalmaade julgusejook kulus ära nii briti sõduritele Kolmekümneaastase sõja ajal kui ka tuluallikana maksude kogumisel destilleerimisäriga tegelevatelt kodanikelt. Üle elati ka hilisemad napsitamisseadused ja litsentside väljastamised, kui kord ja kohus igapäevaelus käest kippusid minema, ent selgeks sai siis seegi, kuidas reformide edenedes muutub ka jook ise rafineeritumaks ja kvaliteetsemaks. 1920. aastatel peeti džinni juba kõrgklassi joogiks, aga 1950-ndateks oli sellest brittide jaoks saanud taas kodudes üks kõige enam serveeritavatest jookidest. Ameerika baarikultuuris on suurimaks hitiks kahtlemata Singapore Slingi kokteil.
Džinni valmistamisel eristatakse kaht viisi: nn külm segamine ja koos destilleerimine. Esimene on odavam, kus põhialkohol (tavaliselt on selleks melass)  maitsestatakse taimeessentside ja eeterlike õlidega. Looduslikul kujul tooraineid ei kasutata. Meetod annab joogile küll iseloomuliku maitse, ent see on lihtne ja üheülbaline.
Teise meetodi puhul destilleeritakse taimsete maitsestajate ja melassi leotist, mis annab nüansikamaid jooke.
On olemas ka kolmas, väga eksklusiivsete jookide valmistamise viis – nn võrestikmeetod, kus destillaatori kaelale paigutatakse erinevad maitsestajad (kadakamarjad, mõruapelsinide koor, koriandriseemned vms), kuumutatud teraviljapiirituse aur läbib maitsestajate sõrestiku ja eemaldab sealt vajalikud eeterlikud õlid.
Džinni nauditakse nii Eestis kui ka kogu maailmas kõige enam toonikuga pikendatult või Dry Martinina.


KOKTEILE DŽINNIST
Tom Collins
Negroni
 
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa