Vermut

Autor: Siiri Kirikal
Vermuteid ehk maitsestatud ja kangendatud veine iseloomustab suur maitsetaimede valik maitseekstrakti valmistamisel ja nende erinevad kooslused. Seepärast on vermuti mõistet raske täpselt defineerida.
Klassikaline versioon vermutist maitseb kuivalt ja sel on spetsiifiline koirohune mõru mekk. Üldiselt on punane vermut magusapoolne ja hele vermut kuiv või magus. Suuremat edu on saavutanud magusamad ja puuviljasemad versioonid, kus ürdid mängivad vaid saateansamblis. Maailmas on hinnatuimad Itaalia punased ja magusad ning Prantsuse kuivad ja kuldsed vermutid.
Vermuti valmistamiseks kasutatakse nn lauaveine, mida kangestatakse alkoholiga. See pärineb tavaliselt samast piirkonnast kust veinigi. Maitsetaimedest, tsitruste ja muude puuviljade koortest keedetakse valmis maitsesegu või leotatakse neid iidsemal kombel veinis. Pärast kangendamist, maitsestamist ja magustamist vermut stabiliseeritakse, pastöriseeritakse ja filtreeritakse.
Veini on maitsestatud juba iidsetest aegadest peale. Vanadel ja kavalatel roomlastel oli kombeks varjata veini kehva kvaliteeti ürtidega maitsestamise abil. Nii püüti joogi kibedamaks muutmise abil taltsutada ka leegionäride lõputut joomahimu. Tänapäeval on tippvermutil endiselt pigem ravimi kui purjutava joogi kuulsus ja märjuke kannabki apteekritelt saadud nime, kuna nemad võtsid mõrkja koirohu esimesena kasutusele. Vermutit soovitati apteegirohuna maohaiguste vastu.
Vermutite valmistamine saavutas eriti laia haarde 18. sajandil Piemontes, kus kohustuslikesse ürdisegudesse suhtuti üsna loominguliselt. Kokteiliajastul on sellised brändid nagu puuviljased Cinzano ja Martini heitnud kõrvale joogi ravivõime kuulsuse ja on samas saavutanud väga suure populaarsuse, võrreldes gastronoomias hinnatud väga kuiva ja maitsepuhta ikoonvermuti Noilly Prat’ga. Viimaseta ei sünni aga ka õiget Dry Martinit.
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa