Veini aastakäigu olulisusest

Veini aastakäikude headuse kohta võtavad sõna pea kõik rahvusvahelised veiniajakirjad ning üle ilma kuulsad maitsekriitikud. Veinisõprade seas huvitab veini valmistamisaasta ena-
masti neid, kes oma veinikogudesse investeerivad või siis palju reisivad ja tahavad häid maitsesuveniire kaasa tuua.
 
Veini kvaliteedi seisukohalt näitab aasta ilmaolude teadmine eelkõige head mälu, et hinnata, missugustes tingimustes viinamarjad on kasvanud ja küpsenud. Kas kevad oli soe või esines öökülmasid, mis võisid lehepungadele ja õitele liiga teha? Kui palju ja millal oli sademeid? Kas suvi oli soe ja päikseline või jahe? Mis tingimustes toimus saagikoristus? Esmased hinnangud iga aasta kohta antakse saagikoristuse järel ja lõplik seisukoht kujuneb välja alles veinide villimisel pudelisse. Enamiku nooblite veinide puhul juhtub see aga alles paar aastat pärast seda, kui marjad on jõudnud põllult veinikotta. Nn aastakäigutabelid on veiniostjale kindlasti heaks abimeheks, eriti kui on plaanis soetada veine pikaks ajaks küpsema. Kümme aastat vanad veinid on valdavalt juba üsna küpsed ja siinkohal vaatleks tuntumate piirkondade viimase dekaadi aastakäike.

PRANTSUSMAA
Selle väga suure veiniriigi erinevates osades võib suvi olla väga erinev. Säilitusveinide seisukohalt pakuvad eelkõige huvi nendest kolm: Bordeaux, Burgundia ja Rhône’i jõe org. Kõikide Prantsuse veinipiirkondade kohta võib öelda, et viimase kümnendi ainuke aasta, mis oli kas eriti hea või lihtsalt hea, on 2005. Kui Burgundia välja jätta, võib sama väita ka aasta 2000 kohta.

* Bordeaux’ veinide puhul tuleb mõnel aastal arvestada veel ka märkimisväärsete erinevustega nn vasakkalda (Margaux, Pauillac, Saint-Estèphe ja Saint-Julien) ja paremkalda (Saint-Émilion, Pomerol) vahel. Magusaid veine tootvas Sauternesis võib loodus pakkuda veel kolmandagi ilmakoosluse. Erinevuse põhjuseks on pinnase omadused, kliima ja erinev koristusaeg. Parimad aastad viimase kümnendi jooksul olid 2000 ja 2005 ja seda kogu Bordeaux’s. Aasta 1998 oli väga hea Saint-Émilionis ja Pomerolis, aga vasakkaldal mitte. Sauternesi jaoks aga oli parim hoopis 2001, mil teised piirkonnad pidid rahulduma keskpäraste tingimustega. Päris ebaõnnestunud aastat (nii nagu olid järjestikku 1991, 1992 ja 1993) viimase 15 aasta jooksul Bordeaux’s pole olnudki, aga 1997. aasta veini ostmisel peaks olema ettevaatlik ja parem oleks veini enne proovida. Siit ka uljas lootus, mis lubab tänu kliima soojenemisele nii Bordeaux’s kui ka Burgundias helget veinitulevikku.
* Burgundias tehakse vahet valge ja punase burgunderi aastakäikudel. Parimad punase veini aastad olid 1999, 2002 ja 2005 – neist viimane vaieldamatult parim. Ebasoodsaimad tingimused punase veini jaoks olid aastail 1998, 2000 ja 2001. Valge Burgundia veini puhul räägime headest tulemustest 2002. ja 2004. ning kehvadest 1998. ja 2003. aastal. Siinkohal tuleb märkida, et punased veinid küpsevad kauem kui valged ja näiteks 2002. aasta valge burgunder on valdavalt juba küps,
aga punane on veel pargine ja tahab 2–5-aastast laagerdamist.
* Rhône’i orus on väga tihti erinevad tingimused jõe põhja- ja lõunaosa vahel. Oru põhjapoolset otsa nimetatakse tihti kuulsate piirkondade järgi – Côte Rôtie ja Hermitage – ja sama kehtib lõunapoolse osa – Châteauneuf du Pape – kohta. Nii põhjas kui ka lõunas pööratakse peamist tähelepanu punase veini aastakäikude headusele, mis on Rhône’is valdav. Head aastad Põhja-Rhône’is: 1999, 2003 ja 2006. Kehvapoolne oli 2004. aastakäik ja ebaõnnestunud 2002. Seega osta tuleks pigem 1999. aasta Hermitage’i ja vältida 2004, mis sest, et see on viis aastat noorem. Lõuna-Rhône’i head aastad: 1998, 2000, 2001 ja 2005. Võrreldes Põhja-Rhône’iga küpseb Châteauneuf du Pape kiiremini ja näiteks aastakäik 2000 on juba küps. Tõeliselt halb aasta oli oru lõunaosas 2002, mida tuleks kindlasti vältida. Samuti tasub olla ettevaatlik 1997. aasta Châteauneufiga, mis suure tõenäosusega on praeguseks langeva kvaliteedi faasis.

ITAALIA
Kaks tähtsamat ja kuulsamat veinipiirkonda Itaalias, Toscana ja Piemonte, on need, mida iseloomustab arvestatav küpsemispotentsiaal. Teiste piirkondade veinid on valdavalt tehtud koheseks tarbimiseks ja aastakäigutabelitesse neil säilitamise mõttes asja ei ole. Itaalia kohta tuleb märkida, et tingimused erinevates piirkondades on ühtlasemad kui Prantsusmaal ja väga drastilisi erinevusi on üliharva. Head aastad Piemontes (Barolo ja Barbaresco): 1999, 2001 ja 2004. Nende aastakäikude veine tuleks parima kvaliteedi ootuses veel kannatlikult keldris hoida. Ka Toscana puhul kehtivad samad aastanumbrid, erinevus vaid selles, et 2001 ja 1999 on juba valdavalt küpsed ega vaja edasist laagerdamist.
Itaalia veinide puhul tea, et mõnikord võib leida ka kehvast aastakäigust mõne superüllataja.
Halvad aastad Itaalias: õigupoolest oli viimasel kümnendil ainult üks vilets veiniaasta ja seda nii Toscanas kui ka Piemontes – 2002. Üldiselt oli tegu ebaõnnestunud veinipärandiga, kuid kunagi ei ole selline väide absoluutne.

HISPAANIA
Olulisemad piirkonnad siin on Rioja ja Ribera del Duero. Ka Hispaania puhul võib tõdeda, et nende kahe piirkonna tingimused on läbi aastate olnud suhteliselt sarnased. Vaid 1998. aastal olid tingimused Riojas märkimisväärselt tagasihoidlikumad kui Ribera del Dueros, kuigi mõlemas oli tegemist väga hea aastaga ja 1998. aasta Rioja reserva on mitmel tootjal just praegu parimas küpsuses. Tippaastad Hispaanias (nii Rioja kui ka Ribera del Duero): 2001, 2004 ja 2005. Need aastakäigud on erilised veel selle poolest, et kuigi neist on tulnud veinid, mida võib säilitada, on need nauditavad ka praegu (erinevalt näiteks 2001. ja 2004. aasta Barolost või Barbarescost). Viletsate aastate seas on sarnaselt Itaaliaga kõige hullemaks aasta 2002, mida võrreldakse oma kvaliteedilt tihti aastaga 1991. Taas tuleb aga rõhutada, et osa veinimajasid suudab teha ka kehvematel aastatel väga korralikke veine, mis säilivad kaua, kuid kui te kindlasti ei tunne antud veini, siis tasub ettevaatlik olla.

SAKSAMAA JA AUSTRIA
Nemad toodavad peamiselt valgeid veine ja kuna mõlemal maal on levinud Riesling (millest tehtud veinid võivad olla väga pikaealised), on põhjust ära nimetada ka nende maade head ja halvad aastad. Kui Prantsusmaal oli 2000 õnnestunud, siis Rheini ja Moseli piirkonnad pidid kogema samal ajal viimase 25 aasta halvimaid tingimusi. Austrias oli 2000. aasta veidi parem, kuid veinid võivad praeguseks olla liiga vanad. Ka 1998 oli Austrias tagasihoidlik. Headest aastakäikudest tuleks nimetada Saksamaal 1998, 2004 ja 2005 ning Austrias 1997 ja 1999.

UUS MAAILM
Need veinid on ilmunud aastakäigutabelitesse hiljuti, kui mitte arvestada nende hulka California põhjaosa Napa ja Sonoma piirkonna toodangut. Üldiselt on nende maade aastakäigud ühtlaselt head ja viimase kümne aasta ebaõnnestumiseks võib lugeda vaid 2005. aasta Zinfandelit ning 2000. aasta Cabernet Sauvignoni Sonomast ja Napast.
Uus-Meremaal olid ilma poolest kehvad 2001. ja 2003. aasta. Silmapaistvalt head veinid on Lõuna- Austraalia 2005. aastakäigus.

KOKKUVÕTTEKS
Eeltoodud hinnangud on n-ö keskmised ja konkreetse tootja vein võib oluliselt erineda piirkonna keskmisest. Süstemaatiline veinihuviline märkab eri allikaid uurides ka seda, et hinnangud aastakäikudele võivad suurel määral erineda. Näiteks tuntud veiniajakiri Decanter hindab Piemonte 2005. aasta veine 2 punktiga (5 on maksimum), aga veel tuntum ja vähemasti USA-s mõjuvõimas veinikriitik Robert Parker annab samale aastale ohtralt 92 punkti (100 on maksimum).
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa