Eesti viinamarja ajalugu algab Viljandist

Autor: Jaan Kivistik
Soojadel suvedel end väga hästi tundev liaan, viinamarju kandev viinapuu, on meie koduaedades omaseks saanud alles viimastel aastakümnetel.
Alates 2004. aastast on Eesti Aiandusliidu puuviljanduskomisjon lausa soovitanud koduaedades viinamarju kasvatada. On teada, et Eesti mõisate kasvuhoonetes kasvatati viinamarju juba 15. sajandil. Esimesed katsed Eestis väljaspool kasvuhoonet viinamarju kasvatada tehti aga 19. sajandi lõpul Viljandis. Kroonik Kelchi suguvõssa kuuluv puukooliaednik Arved Kelch levitas seal nimelt varavalmivaid viinamarjasorte. Tal oli kavas rajada suurem avamaaistandik Petserisse, kuid lähenev sõda ei lasknud sel plaanil kahjuks teoks saada. Nii saigi pikaks ajaks umbes samal ajal maailma põhjapoolseima viinamäe kuulsuse Läti presidendi Kārlis Ulmanise toel rajatud istandik Abava jõe orus Sabiles. See istandik köidab turistide tähelepanu tänaseni. Nüüd kasvavad seal peamiselt Läti oma sordiaretaja Pauls Sukatnieksi aretatud sordid. Viinamarjakobaraga vappi omav Sabile linnake korraldab igal suvel viinamarjafestivali. Riigi toel rajatakse Lätis praegugi mitmehektarilisi ärilisi viinamarjaistandikke.

Meie oma veiniaiad
Kasvukohta valides võiks leplikumaid viinamarjasorte suurema suvesoojaga Eesti kagu- ja edelaosa istandikes kasvatada lausa toodangu saamiseks. Seda ongi tehtud. EELK Räpina koguduse hooldekodu aias on 2005. aastast alates viljunud 24 viinapuud, mille saagist tehakse veini. Eesti Maaülikoolil on samuti kolm saja viinapuuga sordikatseistandikku Lümanda, Haanja ja Kambja vallas. 2007. aastal jõudis esimese veinini Jaak Eensalu Otepää lähedal Annemäe talus. Samal aastal rajati istandikud Eesti Maaülikooli Rõhu katsejaamas ning Saaremaal Pöide vallas. Uku Kuut ja Kertu Silla-Kuut katsetavad
julgesti Eesti viinamarjade sobivust veiniks. Räpina viinamarjadest on valmistanud veine August ja Ruth Huik Valgjärvel ning Juha Karvonen Soomes.

* Punase veini saamiseks on seni kogemusi sortidega ‘Hasanski Sladki’, ‘Rondo’, ‘Zarja Severa’, ‘Albo Varheaja’, ‘Alfa’, ‘ES 9-7-48’ ja‘Toldi’.
* Haljastustaimena hinnatud talvekindel sort ‘Zilga’ on veini valmistamiseks vähem sobiv.
* Valge veini saamiseks on seni kasutatud vaid sorte ‘Jubilei Novgoroda’ ja ‘Supaga’.

Haigusvabad kasvuolud
Paljud koduaednikud kasvatavad viinamarju kütteta kilekasvuhoonetes, enamasti koos selleks väga hästi sobiva tomatiga. Kui avamaal võib jahedal suvel saak äparduda, siis kasvuhoone garanteerib iga-aastase saagi ka Eesti jahedamates piirkondades. Loomulikult tuleb kasvatamiseks valida piirkonnale sobivad sordid. Kasvuhoonetesse tasub istutada vaid kvaliteetseid lauamarju andvaid sorte. Kuna meie oludes pole viinapuudel ohtlikke haigusi, saame viinamarju kasvatada peaaegu ilma kemikaalideta. Seepärast võib otstarbekaks osutuda ka lauamarjade tootmine müügiks. Selle suunaga tegeleb Harri Poom Pärnumaal Saare-Tõrvaaugu talus.
Nii lauaviinamarjad kui ka kohalikud viinamarjaveinid võiksid leida tänulikke ostjaid turismitaludes. Nii kohalikel turistidel kui ka põhja poolt tulnutel oleks huvitav näha meil viljuvaid viinapuid ja võrrelda põhjamaade viinamarju ning veine lõunamaistega. Vanadest veinimaadest tulnutele oleks see aga üllatav taaskohtumine tuttava taimega.

Õiglased põhjamaalased
Probleemiks võib kujuneda joogi nimetus, aga ei pruugi. Veiniks tohib ametlikult nimetada vaid Euroopa viinapuu (Vitis vinifera ssp. sativa) sortidest toodetud kääritatud jooki. Meil õnnestub neist sortidest kasvatada vaid väheseid, siiski neid talveks hoolikalt kattes. Muudest puuviljadest ja marjadest samamoodi valmistatud jooke tuleb nimetada puuvilja- ja marjaveinideks. Põhjapiirkondades kasvatatakse enamasti mitme viinapuuliigi ristamisel saadud liikidevahelisi sorte. Euroopa
viinapuult päranduvad neile sortidele head marjaomadused, Ida-Aasiast ja Põhja-Ameerikast pärinevatelt liikidelt aga külma- ja haiguskindlus. Õuna- ja sõstraveini eeskujul oleks õiguspärane liikidevahelistest viinamarjasortidest valmistatud jooki viinamarjaveiniks nimetada, eristades neid nii klassikalistest lõunamaistest veinidest, mida valmistatakse Euroopa viinapuu sortidest.

Roheliste näppudega viinamarjahuvilised
• Eestis on juba välja kujunenud mitmekülgne viinamarjahuviliste seltskond, kus igaüks omal moel kultuuri levikule kaasa aitab. On istikute hulgipaljundajaid (Seedri puukool, AS Plantex), kollektsionääre ja vähelevinud sortide levitajaid, kelle aedades kasvab sadu viinamarjasorte (Raimu Aas Läänemaal, Liia Kaska Võrumaal, Roogoja talu Harjumaal jt) ja katsetajaid kohalike sortide loomiseks. Traditsiooniks on saanud õppepäevad Räpina Aianduskoolis ja Saare-Tõrvaaugu talus, kus õpitakse viinapuude istutamist ja suvist lõikamist, külastatakse meie viinamarjaaedu ja maitstakse möödunud sügisel valmistatud viinamarjaveine.

Maailma põhjapoolseimad viinamarjaaiad
• Abava jõe orus Sabiles asuv istandus kandis pikka aega maailma põhjapoolseima viinamäe kuulsat tiitlit.
• 2000. aastal külastasin Norras Horteni linna lähedal asuvat Svein Hanseni Hallingstadi viinamarjaistandikku. Seal toodeti siis keskmiselt 2000 pudelit veini aastas.
• Suured veiniistandikud rajati käesoleva aastakümnendi alguses ka Gotlandi saarele.
• Möödunud aastal realiseeris Juha Karvonen Soomes kodumaist viinamarjaveini ametlikult. Viinamarjakasvatuse põhjapiir jääb meist seega juba mõnisada kilomeetrit kaugemale.
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa
Siiri Kirikal 13.mai 2016 10:45
Lp Liisu, kas saate palun saata oma märkusele lisaks, mis antud loos on ebatäpne. Selle loo on kirjutanud Jaan Kivistik Räpina Aianduskoolist ehk siis Eesti viinamarjakasvatuse alal üks tunnustatumaid inimesi. Saame tema käest kohe ebaselgused üle küsida. Ka tuleks arvestada sellega, et artikkel on kirjutatud 2008. aastal. Nüüdseks on kindlasti fakte antud teemal kogunenud juba palju rohkem ja täpsemaid.
Liisu 12.mai 2016 16:35
Kulla kirjutaja! Su jutus on palju ebatäpsusi!
1