Hea lõhna mõõdupuu

Allikas: Oma Maitse Autor: Urmas Laansoo
Tüümian ehk aed-liivatee on vürtsikas ja pisut vaigune ürt, mis mõjub ühtaegu nii hingele kui ka ihule.
Kas teate, et liivatee (Thymus) perekonda kuulub 350 liiki taimi? Enamik neist on meile võõrad, Euroopast leiab 66 liiki, Eestis kasvab vaid kaks igihaljaste lehtedega liivateed: kõigile tuttav nõmm-liivatee (T. serpyllum) ja palju haruldasem paljalehine liivatee (T. pulegioides). Liivatee teaduslik nimi tuleneb kreekakeelsest sõnast thyo, mis tähendab head lõhna. Liivatee lähisugulane on pune, veidi kaugemad aga haavarohi, piparrohi, nõmmemünt, basiilik. Kõige populaarsem liivatee on Vahemere maade lääneosast ja Kagu-Itaaliast pärit aed-liivatee ehk tüümian (T. vulgaris). Tüümian on erilise seksuaalsusega taim. Tal on nii emasõied kui ka mõlemasoolised tolmukate ja emakaga õied.

Tüümian ei moodusta mitte maapinda katvat padjandit nagu nõmm-liivatee, vaid tiheda kuni 30 cm kõrguse püstiste vartega poolpõõsa. Taime varred on allosas puituvad, ülaosas aga rohtsed. Vaatamata lõunapoolsele päritolule on tüümian ka Eestis aiataimena üsna vastupidav. Huvitavad tüümianisordid on näiteks Prantsuse tüümianiks kutsutav “French,” mis on maheda ja magusa lõhnaga, ainult 10 cm kõrguseks kasvav “Compactus” ja kamprilõhnaliste lehtedega “Erectus”.

Kuigi tüümian on mitmeaastane taim, kasvatatakse teda põhjapoolsemates piirkondades üheaastasena. Tüümian passib hästi kokku munatoitude, ubade, köögiviljade, tomatite, liha ja kalaga. Väike kogus ürti annab vahemereliku maitse köögiviljasuppidele, hautistele ja lambalihale. Tüümian lisatakse toidule valmistamise alguses, sest ürdi iseloomulik maitse ja lõhn eraldub aegamisi. Maitsvat ürti kasutatakse enim Prantsuse, Hispaania, Itaalia ja Türgi köögis, aga sageli ka Liibanonis ja Kariibi mere saartel.

Erilised liivateed
Hoopis eriline on Korsikalt ja Sardiiniast pärit külmaõrn köömnelõhnaline liivatee (T. herba-barona), millel on omakorda põnevaid allsorte. Köömnelõhnalist liivateed kasutatakse liha, sealhulgas ulukiliha ja veinide maitsestamiseks. Eriti hästi sobib köömnelõhnaline liivatee koos küüslauguga. Tugeva sidrunilõhnaga on paljalehise ja aed-liivatee hübriid – sidrun-liivatee (T. pulegioides x T. Vulgaris), mille paljude sortide seas on koguni üks apelsinilõhnaliste lehtedega liik – “Fragrantissimus”.

Sidrunliivateed on parem lisada toiduvalmistamise lõpus, sest kuumutamisel ta maitse ja lõhn nõrgenevad.
Sidrun-liivatee sobib kala ja vähiliste juurde, samuti vasika- ja linnuliha maitsestamiseks. Liivateede hea omadus on see, et nad säilitavad hea lõhna ka kuivatatuna. Seetõttu kasutatakse liivateed sageli mitmesugustes maitsetaimesegudes, lõhnakotikestes, unepatjades jms. Hea lõhna põhjustajaks on eeterliku õli koostisesse kuuluvad tümool, tsümool, tsümeen ja karvakrool. Tümool on nakkusvastaste omadustega.

Liivateest toodetud tümooli kasutatakse sageli ka hambapastades, köhasiirupites, maitseäädikates, deodorantides, suuvetes jne. Paljud liivateed on ravimtaimena hingamisteede haiguste, radikuliidi, seedehäirete, nahahaiguste ja günekoloogiliste kaebuste leevendajad. Vanas Egiptuses kasutati liivateed balsameerimise ettevalmistamiseks.

Kes ise liivateed aias või rõdul kasvatab, peab silmas pidama, et kogumiseks ja kuivatamiseks on kõige parem täisõitsemise aeg. Sel ajal on taim kõige tugevama lõhnaga. Pärast õitsemist on aga hea taime trimmida lühemaks ja kompaktsemaks, et ilus kasvukuju säiliks. Aed-liivateed võib koguda isegi kaks korda suve jooksul.

Tüümianijäätis
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa