Saialill: ülekülakurat tembutab jälle

Saialill on üks kenamaid õisi, millega suveroogi kaunistada. Lisaks värvib põhjamaine safran kolla-
seks nii või kui ka munakollase.
Saialilli (Calendula) tuntakse kogu maailmas 12 liiki. Euroopa on viie liigi kodumaa. Saialill on oma eluvormilt enamasti ühe-, harvem mitmeaastane taim. Põõsas-saialill (C. suffruticosa) on koguni alusel puitunud vartega poolpõõsas. Saialilli võib looduslikult kohata laial alal Vahemere maadest Iraanini, aga ka Madeiral, Kanaaridel ja Assooridel. Madeira saialill (C. maderensis) on kuni 80 cm kõrgune püsik. Kõige tavalisem ja sagedamini kasvatatav on ainult kultuurtaimena tuntud harilik saialill (C. officinalis). Arvatakse, et harilik saialill on hübriidne liik. Tema esivanemad kasvavad Vahemere maades ja Lõuna-Euroopa lääneosas. Inglismaal on harilik saialill naturaliseerunud. Harilik saialill on tugeva iseloomuliku lõhnaga, kollakasroheliste lehtedega 20–40 (70) cm kõrgune üheaastane taim korvõieliste (Compositae) sugukonnas. Väga pehmel talvel võib saialill ka talvituda, kuid enamasti uueneb isekülvi teel.

Lillepeenras ja ravimikotis
Tuntumad saialille sugulased korvõielised toidutaimed on aedsalat, endiiviasigur, artišokk, päevalill, aed-mustjuur, aed-piimjuur ja maitsetaimedest estragonpuju, sidrunpuju jt. Saialille varred on enamasti tõusvad või püstised ja tipuosas harunenud. Saialille kasvatatakse Eestis eelkõige lillepeenras ja põletikuvastase ravimtaimena, kuid teda võib kasutada ka toiduks ning garneeringuks. Saialill sobib suurepäraselt lõikelilleks ja suviste kimpude kaaslaseks. Aias peenral kasvades õitseb saialill juulist oktoobrini. Õisikute läbimõõt on 4–5 cm, mitmetel sortidel võib aga õisik olla veelgi suurem. Vahel taim ka metsistub ning teda võib leida raudteel või prahipaikades. Saialill on nimetuse saanud viljade kuju järgi. Kes saialille on viljumas näinud, on tähele pannud, et vilikonna välimised, pikanokalised mühklikud seemnised on kõverdunud ja meenutavad välimuselt saia või kringlit. Osa vilju samal taimel on aga lühinokalised ja külgmiste tiivataoliste väljakasvudega.

Üks ilusam kui teine
Eesti keeles on saialillel palju rahvapäraseid nimetusi. Huvitavamad neist on haugihambad, hundihammas, kassiratas, kringlilill, krõnkslill, kuldpall, päevakollased, pässisarved, rõngasroos, tubakalill, viinalill ja ülekülakurat. Taime teaduslik nimetus Calendula tuleneb ladinakeelsest sõnast calendae ja tähendab tõlkes kuud või esimest päeva kuus, viidates saialille pikale õitsemisajale mitme kuu vältel. Aiataimena kasvatatakse enamasti erineva õievärvuse või kõrgusega sorte. Uued saialillesordid on isegi roosade või valkjaskollaste või pruunide keelõitega. Tuntakse nii madalaid kompaktseid kui ka kõrgeid sorte. Huvitav on vana sort ῾Proliferum’, keda kutsutakse rahvapäraselt tibudega kanaemaks (hen and chickens). Jaapanis on aretatud kõige eriskummalisemaid, ülespoole suunatud lehtedega ja väga tihedaõisikulisi sorte, näiteks ῾Early Nakayasu’. Harvem kasvatatakse Eestis palju väiksemate õisikutega põld-saialille (C. arvensis). Sitsiilia lääneosast on pärit haruldane lamavate vartega rand-saialill (C. maritima).

Võikollane meelehea
Saialille iseloomuliku lõhna põhjuseks on näärmekarvades leiduvad eeterlikud õlid. Rahvameditsiinis kasutatakse saialille õisikuid kuivatatult ja värskena sees- ja välispidiselt, neist tehakse salvi ja teed. Juba vanad roomlased tundsid saialille raviomadusi, tohterdades värskete õisikute mahlaga haavu. Saialill sisaldab rikkalikult C-vitamiini ja karotiini, mida teame eelkõige porgandist. Mineraalainetest on saialill vase-, mangaani- ja joodiallikaks. Saialille keelõisi või terveid õisikuid võib kasutada ka toitude kaunistamiseks, liha- ja kalasuppides, aga samuti saab nendega anda kollasemat värvi juustule, võile, riisitoitudele, kohupiimale ja kookidele. Hästi passivad saialille värsked keelõied võileivale särama. Saialilleõisikuid võib ka puuviljakompoti ja -keedise hulka lisada, samuti marineerimisel kasutada. Toiduainetööstuses on saialille kasutatud safrani aseainena. Saialillel on koht ka kosmeetikas ning temaga värvitakse isegi kangaid. Kollase rebuga munade saamiseks võib munejatele kanadele vahel toidu hulka lisada saialille õisikuid. Et talvel oleks saialill käepärast võtta, tuleb taime õisikuid ja varte tipmisi osasid koguda suvel päikesepaistelise ilmaga. Kuivatamiseks sobib õhurikas varjuline koht. Saialille värv säilib õhukese kihina kuivatades ning õisikuid aeg-ajalt segades.
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa