Mees seakintsu ja hernesupiga

Nagu enamikul hispaanlastel, on ka Eesti suursaadikul Toomas Kahuril köögis kohustuslik seakints. Nii selle singi, tervituseks tehtud põsemuside kui ka sooja suhtlemise järgi võib öelda, et meie mees Madridis tunneb end koduselt.

Kui uurida vanu traditsioonilisi rahvuskööke ja vaadata, millest ja mismoodi toitu tehakse, saab maade ja rahvaste kohta väga palju teada,” kinnitab Eesti suursaadik Hispaanias Toomas Kahur. Ta pole kursis mitte ainult vahemerelise eluviisiga, vaidon elanud aastaid ka Leedus ja Soomes ning töötanud sõjakolletes Afganistanis ja Kosovos.
“Afgaanidel on teekannusupp, mida keedetakse lambakondist, sibulast ja kuivatatud hernestest. Tegu on rändrahvaga, teekannus on toitu mugav kaasa võtta ja laagrisse jäädes tulel üles soojendada,” kirjeldabKahur seoseid köögikultuuri ja elulaadi vahel. Toomas ise hindab suppe kõrgelt ning keedab neid erilise hoolega, riisudes kannatlikult vahtu ja külvates kahjutundeta potti kõike head ja paremat: vürtse, maitsetaimi ja -juurikaid; killuke isiklikku karismat veel lisaks. “Supp on looming!” teatab Kahur kõlava häälega oma Madridi residentsi kleenukeses köögis, visates podisevasse puljongikastrulisse kaffirlaimi- ja karrilehti. Pliidil valmib kaks suppi korraga: lisaks vürtsikale afgaani hernesupile, mis on pesamunade lemmik, ka hapukas kanasupp, mida pereisale endale meeldib hommikusöögiks helpida.
Köök on rammusatest aurudest paks. Toomas sätib keraamilisele alusele ahjuvalmis tallejalad, sest nende küpsemine võtab mitu tundi aega. Kõige viimaseks peavad jääma rannakarbid, sest need keevad kähku ning lauale peab andma pliidikuumalt.
Kraani all karpe puhastades räägib elupõline diplomaat, et kuigi ta ei armunud Hispaaniasse esimesest silmapilgust, sai see lembelugu siiski alguse juba ammu. 20 aastat tagasituli noor mees siia Hispaania valitsuse stipendiaadina välissuhteid õppima. Soov kohaliku kultuuriga tuttavaks saada viis ta juba esimesel päeval tapa-baari. Mulje oli pehmelt öeldes üllatav: lõbus jutuvada, suhkrupaberid ja sigaretikonid põrandal, õhk maast laeni suitsu täis. “Ütleme, et see oli pisut šokeeriv,” otsib härra saadik täpsemat väljendust. “Kohalikku keelt ma toona veel ei osanud ega saanud ka käigupealt aru selle rahva elurütmist ega olemusest. Kõik tundus nii erinev postsovetlikust maailmast ning põhjamaadest.”
Seitse aastat pärast esimest kohtumist naasis Kahur Hispaaniasse majandusdiplomaadina. Kolme lähetusaasta jooksul sai ta ladusalt suhu hispaania keele, kodustas enda jaoks Madridi ning leidis kohapeal sõpru.

Hispaania loomus
Toomas ütleb, et hispaanlaste juures võlub teda kõige rohkem nende uskumatu tolerantsus, mis väljendub muu hulgas ka suhtumises välismaalastesse. “Tähtis pole mitte see, mis on su päritolu või nahavärv, vaid missugune sa oled inimesena. Hispaanlastele on külalislahkus ja heatahtlikkus üldiselt omane, see pole üle pakutud, vaid lihtne, soe ja inimlik.”
Loomulikult käib Hispaania võludehulka ka kohalik kokakunst. Saadiku residentsi pööningukorrusel, Toomase kabinetis, on riiulitel välispoliitika raamatute kõrval ka meetrite viisi kokakaid. Majaperemehe kirg paljastub ehedal moel.
Loe edasi uuest sügisnumbrist.

Hapukasterav kanasupp
Rannakarbid sibula-veinikastmes
Kastiilia lambapraad
Afgaani hernesupp

MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa