Margiti võlupurgid

Allikas: Oma Maitse Autor: Tiiu Suvi
Kuidas väsitava päeva lõpuks valmistada õhtueine võimalikult vähese ajakuluga? Kuidas kokata, kui üks pereliige armastab liha ja teine taimetoitu? Produtsent ja vabakutseline kujundaja Margit Roosaar (45) teab. Vastus peitub purkides!
Sest ühe päeva pühendab Margit sellele, et teha valmis ja salvestada vähemalt nädala jagu toitu. Kiiretel aegadel tuleb koju, teeb külmkapiukse lahti ja vaatab: hmm, mida ma täna tahaksin? Veiselihahautist? Peedisuppi? Tatrapada tomatiga?

Kuidas sa niisuguse ettehooldava toimimiseni jõudsid?
See haakub otseselt mu tööga, mis on projektipõhine. Olen aastaid olnud teatrikunstnik Pille Jänese assistent, samuti teen koostööd lavastaja Mart Kolditsaga. Kahel aastal olen olnud vabariigi aastapäeva kontserdi korraldustiimis. Kord on hästi palju tööd, siis jälle rahulikum. Mulle meeldib võtta nädalas vaba päev, kus keegi mind ei sega – toidu puhul on alati tunda, kui valmistamisega on kiirustatud – ja teha söögid valmis ning purki pista.

Varem elasin koos tütar Laura Lisetega (21) kahekesi. Väikese lapsega iga päev poes käia oli tüütu. Üritasin teha nii, et mul oleks alati varud olemas. Draamateatris töötades olin tihti viimane, kes jõudis lasteaeda lapsele järele, ja koju jõudes oli ju kohe vaja süüa. Ja mõnikord tundub see 40 minutit toiduvalmistamist kohutavalt pikk! Laura elab nüüd küll juba eraldi, kuid korraliku emana teen talle ikka purgikestesse toidu valmis. Tema on taimetoitlane, aga mina ja mu elukaaslane Petri oleme suured lihasõbrad; naljatame, et kui päev möödub lihata, muutume kurjaks! Teen taime- ja lihatoidud ikka eraldi. Nii ei pea keegi end tundma kõrvalejäetuna.

Millised toidutraditsioonid oled kodust kaasa saanud?
Pere toidutraditsioone kannad ikka kaasas, nii nagu meie suguvõsas on hästi noorelt lapsi saadud. Elasime Vasalemmas ja pidasime loomi. Mind pole eales seganud, et ossu suvel kasvab sulus ja talvel teda süüakse. Eks pisar tuli silma, aga mu kadunud isa oskas nii hästi elu ringkäiku lastele seletada. Ema töötas kaubanduses, kuid ma ei mäleta, et peale leivasaia oleks poest eriti midagi ostetud.

Konserveerimise tuhin on ka kodust, kõike tehti sisse, suur kelder oli triiki täis. Aga mitte nagu teatritükis “Eesti matus”, meil söödi kõik tühjaks. Olen toidu äraviskamise vastane, näiteks seismajäänud keedukartulist teen kotlette. See on seotud nõukaaegse kitsikusega: oluline oli läbi mõelda, kuidas jäägid ära kasutada. Kui lastigi midagi käest, siis kaasnes sellega etteheide: no kuidas siis ei suutnud sellest midagi välja võluda?

Mis toitu lapsepõlvest kõige soojemalt meenutad?
Jõuluaegsest seapraest ei saa üle ega ümber. Sügisel läks seatapuks, enamik soolati ja suitsutati, praetükk pandi kõrvale. Jõuluõhtul küpses see puupliidi ahjus tundide kaupa, ühes tükis, aga nii mahlane ja mure, et seda elektriahjus järele ei tee.

Su tütrest aga sai taimetoitlane ...
Laural polnud põhjuseks niivõrd see, et oleks loomadest kahju, vaid ta on alati olnud kimpus allergiatega; otsinud õigeid toiduaineid kuni selleni, et tegi Levini testi ja sai abi. Taimetoitlaseks hakkas ta Inglismaal õppides. Ütles, et seal ei saa harjumuspärase maitsega liha ja kallis on ka, pigem juba loobub. Aga ta pole kunagi suur lihasööja olnud. Võin selles “süüdistada” iseennast. Lapsed teadupärast ei söö väga meelsasti juurikaid. Noore lapsevanemana juhindusin tervislikkusest ja tegin kõik toidud juurikatega. Tuli laps “ära petta” ja mingist hetkest hakkas ka maitse meeldima.

Milliseid maitseaineid kõige meelsamini kasutad? Mu lemmik on hele sojakaste. Soola ma peaaegu ei kasuta, aga ajapikku olen kiindunud tšillipiprasse, millest kunagi ei tea, kui kange see on. Tänagi hakkisin tšillit ja tunnen, kuidas näpud endiselt tulitavad. Meie peres armastatakse küüslauku ja sibulat, aga me suguvõsas oli eakas härrasmees, kellele tuli seda salaja sisse sööta; tema abikaasa oli omandanud sibula imepeeneks hakkimise kunsti ja oskuse kinnitada, et seda toidu sees pole. Minu söökidesse hüppavad ka jõhvikad ja pohlad, mida kasutan sidruni asemel. Lisan neid happelisuse saamiseks peoga. Ja kui igaühel on oma lemmik, siis mul on see petersell. Kasutan ka sinepiseemneid ja vürtsiterasid. Üldse armastan Eesti toitu!

Kas aja jooksul mõnd toitumispõhimõtet oled ka muutnud?
Ikka, päris palju. Kui toidutegemine sind huvitab, siis ikka loed, mis on tervislikum. Jahukastet pole ma enam aastaid teinud, üldse olen nisujahu püüdnud välja vahetada nii palju kui võimalik.

Mis toitusid sa kõige sagedamini teed?
Salateid teeme palju, igasuguseid. Marineeritud punast kapsast või riivitud porgandit ja kaalikat apelsini viljaliha, sortsu laimimahla ja ingverisiirupiga. Köögiviljapuljongit teen tihti. Muude toitude valmistamisest jäävad alles just õiged jupid: tšilli, seller, juurseller, porru roheline osa. Erinevaid pasteete. Kana teeme vist kõige rohkem ja klassikasõbrana ostan terve kana. Fileest teen eraldi toidu, ülejäänu keedan puljongiks või supiks. Rõhun säästlikkusele ja praktilisusele.

Kas su kööki ka teine kokk mahub? Petri on hea kokk ja kui meil mõlemal on vaba päev, lepime eelmisel õhtul kokku, mida võiks teha. Meie töögraafikud erinevad. Kokkab see, kellel on aega. Ühine söögitegemine liidab ja muidugi lähed ka vahel tülli: miks sa seda nii palju panid? ja miks su lihatükid pole ühesuurused? Magustoite ja küpsetisi teeb just Petri, sageli sedasama õunamagustoitu, mis praegu ahjus. Kuumalt on see hea jäätisega ja jahtunult vahukoorega. Petri on suur magusasõber, nii et tema poolest võib serveerida mõlemaga!

Tavaliselt tehakse vist kõige rohkem seeni sisse, kas sina ka teed?
Ei tee, meie peres süüakse seeni vähe. Endale praadisin ükspäev võiga kukeseeni, käisin Nõmme turul, tundusid odavad ja mõtlesin end hellitada.

Kust sa inspiratsiooni leiad?
Mulle meeldib blogi “Ilse köögis” (Ilse Metsamaa, ilse.riiul.com), tema toidud sobivad mulle ja olen saanud häid nõkse. Ka telesaade “Minu köök on parim” on tore. Mõnikord lähevad need teiste retseptide katsetused tuksi ka ...

Räägi palun mõni tuksimineku lugu.
Kord ülikooliajal, kui tõesti mitte midagi süüa polnud, tahtsime teha klimbisuppi. Meil oli klimpide moodustamiseks ainult natuke mannat, jahu ja kohupiima. Aga nunnude klimpide asemel tuli hall ühtlane mass ja seegi tuli ära visata! Teinekord jälle saabus Pälsoni ühikasse praegune Õhtulehe ajakirjanik Aigi Viira kodust Jõhvist, kaasas surnud sinine kana, kes oli vist juba paar päeva kotis seisnud. Kõigepealt leotasime seda äädikavees – aitab alati, kui tundub, et toit on hakanud kahtlaseks muutuma. Kana tuli keeta oma 4–5 tundi, aga valmisid supp ja praad.

Kui vanasti öeldi küla osavnäpu kohta, et ta “õmbleb välja” ehk teeb tasu eest õmblustööd, siis sina kuuldavasti oled teinud purgitoite teistelegi ...
Jah, ja siis on tunne, et pead veel rohkem panustama. Eelmisel sügisel tegin purgitoite endiste kolleegide Kersti Heinloo ja Harriet Toompere peredele.

Nüüd me siis teame, mida Mait Malmsten eelmisel sügisel pärast etendusi sõi ... Kas sa oma toidukoha pidamisele pole mõelnud?
Kunagi kohvikumõte oli ja EHTE koolis korraldati kursus, kus räägiti, kuidas asutada oma toidukoht. Sellest oli suur abi, loengus istudes sain aru, kui keeruline kõik on. Pärast seda läks tuhin üle. Konkurents on väga suur, toitu pakutakse heal tasemel. Kui üldse, siis meil ehk tõesti ei ole sellist võimalust, et saaksid kvaliteetset purgitoitu. Kuid kodustes tingimustes on väga raske tagada sellist kvaliteeti. Kõik peab olema bakterivaba, purgid steriliseerin mikrolaineahjus, kaaned keedan läbi. Ja kui purgi lahti teed, pead sisu korraga ära sööma. Ma ei kasuta säilitusaineid.

Kus sa väljas söömas käid?
Käin harva, aga kui, siis püüan otsida asju, mida ise ei tee ega üle trumpaks, näiteks kala ja mereande. Kõige rohkem laiendavad maitsemeeli reisid. Nii häid mereannisuppe kui Prantsusmaal pole ma kusagil mujal saanud. Norras käies aga ostsime hotellituppa viieliitrise ämbri krevette.

Mis sa hommikueineks sööd?
Teen ise müslisid, kuna endale sobivat pole leidnud ja liiga kallid on nad ka. Panen sinna toortatart, täisterakaerahelbeid, kuivatatud mustikaid, pohli, jõhvikaid ja ananassi. Magustan agaavisiirupiga, röstin ahjus ning söön keefiri või jogurtiga. Ja tahan, et mu kohv hommikul oleks piimaga ja magus.

Mis su lohutustoit on?
Parmesani juust! Seda peab alati kapis üks kamakas olema. Muidu väldin juustu lisamist toitudesse, see tõstab kaloraaži. Ainult põlatud kanakoibadele, mis koos lillkapsaga ahju pistan, murendan parmesanitükikesi peale.

On sul mõni tore vanasõna või lendlause toidu kohta?
Oeh ... “Kokk lakub paja!” See tähendab, et toitu tehti nii parajasti ja see oli nii maitsev, et järele ei jäänud midagi. Vanemad ei kontrollinud meid, kolme õde, eriti, aga õhtusöögiks pidid kodus olema! Kui hiljaks jäid, siis võisid toidust ilma jääda.

Mingis mõttes me peame süüa tegema. Mingis mõttes on see tüütu. Kui ma saaksin sama maitsega loomaliha, nagu teen ise kusagil mujal, siis vahetaksin toidutegemise raamatulugemise vastu. Aga kui nii võtta, siis purgistamisega ma olengi seda aega juurde saanud.

Peedipüreesupp kookospiimaga

Veiselihahautis, mis sobib nii supipõhjaks kui ka kastmeks

Köögiviljapuljong

Tatrapada tomatiga

Sealihahautis, mis sobib nii supipõhjaks kui ka kastmeks

Tomatikaste, millest saab teha sada toitu

Peedi-kapsasupp

Taimetoidusõpradele sobiv kastmepaksendaja

Õunamagustoit
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa