Kõige tähtsam retsept

Allikas: Oma Maitse Autor: Tiiu Suvi
On üks esimesi sooje kevadpäevi, kui Eesti Draamateatri näitlejanna Viire Valdma (55) kodu poole liigume. Samm on tõtakas ja teele läheb natuke kobav SMS, kas võime varem jõuda; kui ei, pole probleemi ... “Piip-piip!” saabub vastus naerusuise emotikoniga otsekohe. “Palun tulge! Me oleme valmis ja vein juba lahti.”
Vaasides on lilli – sest Viirele meeldib, kui neid on, ja just kogukate kimpudena – ning kuldseks võõbatud tellistest tugipostil keset tuba ripuvad mõned tähtsad raamitud aukirjad. Viire tütar Maria (33) meenutab ema otse rabavalt ning kuuleb tuttavatelt sellele pidevalt kinnitust. “Olen Viire noorem ja täiendatud versioon,” naljatab ta. Maria tütar Theresa (7) on saanud lasteaiavaba päeva, poeg Samuel (11) aga saabub koolist, et suunduda ujumistrenni.

Viire valab klaasidesse jumekat rabarberimahla. Repertuaaris püsivad ka kirsi-, ploomi- ja punasesõstramahl, aga rabarber läheb miskipärast kõige paremini. Ja laud hakkab kattuma eelroogadega: paprikamoos tšilliga, kuhu poetatud ka pihlakaid. Marineeritud karulauk, meenutades vetikanarmaid. Punasesibulamoos. Marineeritud küüslauguvõrsed. Pisikesed kleepjad puravikud. Kukeseenesalat sibulaga. Mmm ... Viire aga kannab kausikesi aina juurde. Tundub, et polegi toitu, mida ta ei oleks sisse teinud! Lastele kaasa haaramiseks on ta purgistanud ka supipõhjasid ning sügavkülmutanud suverohelist. Viire ja Maria seovad ette põlled, mis, selgub, on samuti omalooming: teksapükstest ehk täieline taaskasutus, nagu viimasel ajal ongi kiiduväärt kombeks. Viire poeg Tom-Olaf (31) andis idee, Viire õmbles valmis.

Viire ja Maria, kui tihti te praegu ühes köögis süüa tegema satute?
Viire: Ikka satume. Maria on sellise loomusega, et tuleb ja küsib, kas ta saab aidata – ja alati saab ka. Ma teen iga päev süüa. Juba eelmisel õhtul mõtlen ette, mida järgmisel teen, ja ootan alati lapsi lõuna- või õhtusöögile.

Kas Tom-Olaf ka süüa teha oskab?
Viire: Tom on meile pakkunud misosuppi ja tom kha’d ... No üksi ta elab, ju oskab muudki, et söönuks saada. Maria, ole hea, pressi sidrunit!
Maria: Tom teeb igal aastal läbi 40 päeva paastu. Vaatan teda, ta näeb hea välja ja tal on tahtejõudu mitte võtta napsi ega liha ... Millalgi üritasin seda temaga koos teha, aga küsisin talt juba esimesel õhtul: kas kalamari käib ka liha alla?

Viire, su teine kodu on Tartus, kus elab su kaasa. Kas sa Tartus turul käid?
Viire: Orienteerun seal küll. Mõni müüja juba soovitab, kust osta või ostmata jätta. Õigetel kartulitel peavad olema “silmad” ja head porgandit võib ka uss tahta. (Viire otsib kapist toreda hõbedase krussis kera, mis sarnaneb efektse ehtetükiga.) Vaata, selline asi on pannidepottide nühkimiseks, mina puhastan sellega juurvilju.

Emad suhtuvad laste toidutegemisele kaasamisse erinevalt. Eks ole esmapilgul lihtsam nad eemal hoida: saab kiiremini, keegi sõrme ei verista ega loksuta tainast üle ääre ... Hilisemas elus tuleb lahingutrenn muidugi kasuks. Kuidas teie kodus oli?
Maria: Igasugustesse tegemistesse on meid suhteliselt väikestena kaasatud. Olime harjunud metsas ja kalal käima. Ema viitsis meid õpetada! Viieaastaselt olid mul kudumisvardad käes, toidutegemisega on samamoodi olnud.
Viire: Ma mäletan küll mõnikord kala- ja seenetoitude vastu protesti. Samas kui kala oli ise püütud ja seen enda korjatud, siis maitses toit lastele paremini. Kui mingi toidu vastu oli tõrge, palusin neil seda vaid proovida, kohustust alla neelata polnud. Tänaseks söövad nad kõike.

Maria, kas kalapüük teile lastena mingeid hingetraumasid ei põhjustanud?
Maria: Ei! Väikestena püüdsime landiga ja puhastasime samas merevees ära. See oli jumala äge!
Viire: Aga ükskord istusime paadis, vaatasin üle õla saaki paadipõhjas: mis, kas nii vähe oligi?! Samuel oli vaikselt lasknud siputajad vette tagasi ...

Kuidas teil õnnestub süüa teha nii, et enam-vähem kõigile maitseks? Tundub, et kui üks laps küsib mingit toitu taldrikutäie lisaks, siis teisele ilmtingimata ei maitse ... ja alati ei mõju ka meeldetuletamine, et paljud lapsed lähevad magama tühja kõhuga.
Viire: Ma ei tea, kas see on kasvatuse küsimus, aga meil söödi taldrik alati tühjaks.
Maria: Mina söön kõike peale paprika – seda mu keha ei taha. Ja üldse ei fänna ma rosinaid, samas ei jäta sellepärast kringlitükki ette tõstmata. Samuelile ja Theresale meeldivad ka erinevad toidud; üritan teha nii, et mõlemale meeldiks. Kõige sagedamini midagi kodust, näiteks ühepajatoitu ja hakkliha-kapsahautist, ja kui on ülikiire, siis on praekartul sibulaga kõige parem asi. Kui mina tahan midagi teravat ning aasiapärast, siis tuleb lastele midagi muud teha. Makaronitoidud on alati kindla peale minek, aga tasakaal peab olema.

Aga kas teil õnnestub koos laua taga süüa? Tahaks ju imelist õhtueinet, kus kõik pereliikmed jooksevad hüüu peale kohale ja näod löövad särama, nähes, mida suurepärast sa oled valmistanud. Kõik tõstavad himukalt ette ja jutustavad oma päevast ...
Maria:
Tjah, tihtipeale üks laps tahaks multikaid vaadata ja teine pärast trenni väsinult diivanil lösutada ja mina söön üksi. Ja siis see jutt, et tahaks niksi-näksi teleka ette ... Niksi-näksi, jumala närvi ajab, kui olen teinud hea söögi! Kuna me ema ja Tomiga saame ülihästi läbi, tahame kokku saada ning head sööki ja jooki nautida, siis neid mõnusaid õhtueineid ja koossöömisi ikka tekib. Lihtsalt võtame aega üksteise jaoks.

Viire, sinu hoidised on draamateatri heategevuslikul jõulumüügil alati kuum kaup. Viimati jäin hilja peale ja juba haigutasid vastu tühjad riiulid, purgi letšot veel sain ...
Viire:
Ma ikka mõnes mõttes imestan, et ostetakse – inimesed ei tea ju, kuidas minu tehtud asi maitseb. Aga keegi pole halvasti öelnud.
Maria: See tunnetus on sul aastatega tulnud. Aga kuidas see sul üldse tuli, et hakkaks seeni sisse tegema? Kust tuli esimene retsept?
Viire: Ilmselt võtsin mingi kokaraamatu lahti.
Maria: Seente sissetegemine peaks olema teadusharu! Mina näiteks ei tuleks selle peale, et arvestada niiske ilmaga korjamise faktorit ... Ema küll võib õpetada, aga tema hoidised on nii head, et ma pole hakanud ise tegema.
Viire: See tehatahtmine peab ise tulema. Hoidistamishuvi olen ma oma emalt saanud. Mäletan, et moonakott kodust Tallinna kooli sõites oli vahel nii raske, et tõstes ainult sangad pihku jäidki! Sülti õppisin tegema väga varakult, kuna kodus peeti sigu. Sült on üks mu firmaroogasid.
Maria: ... ja selle järele on pidev nõudlus, me ei söö sülti ainult jõulude ajal.
Viire: Minu kodu lähedal asuv Tüdrukute Pood on “süüdi” paljudes liharoogades, seal lihtsalt on niivõrd hea ja eestimaine kraam. Samuel ja Theresa teavad, et kui sööme liha, näiteks verist veisefileed, siis sinna juurde sobib punane vein ja seda ei pea salaja laua all valama.

Viire, kas võib siis öelda, et huvi toidu vastu oled pärinud emalt?
Viire: Mäletan, et ükskord küsisin emalt, kuidas kotlette teha. Ema tegi lihtsaid sööke, et kõht oleks täis. Kuna kodus kasvatati kanu, kalkuneid, jäneseid ja sigu, siis sellest meie menüü ka koosnes. Magusast aga unistan siiani rasvas küpsetatud tainakeerdudest, mida kutsuti “seakõrvadeks”.

Aga muidu on sinu leivanumber endiselt seened ja kala?
Viire:
Jah! Minu lemmik on Setumaa kant, kus mets on läbipaistev, õhk puhas, ühes kohas neli-viis seenesorti koos. Eks ajad on ka muutunud: praegu ei tohigi enam eramaale minna, kui ei taha võõra koeraga kohtuda. Värske kala tuleb Eestisse neljapäeviti ja kuna mul on asja Õismäele, siis sätin oma käigu sealsesse Maximasse. Ostan sealt sinimerikarpe ja hiidkrevette vokiroogadesse.

On sul ka teatrilaval mõni eriline toiduga toimetamine?
Viire: Jaa, “Augustikuus” ma teen ise värske salati. Olen seda valmistanud juba üle 150 korra. Aga kuna me sööme sinna juurde grillkana, siis sellest olen ma küll lõplikult tüdinud! Kodus teen koibi ainult Samueli pärast. Maria: See on vanaemade värk, nad viitsivad rohkem teha. Vanaema võib Samuelile ka apelsini koorida, kurki lõikuda ja diivanile ette kanda, üliboss.

Kas oled ka mõne köögimasina soetanud, milleta enam elu ette ei kujuta?
Viire: Nõudepesumasinat mul ei ole – pole ruumi. Mahlapress on, armastan värsket peedi-porgandimahla. Vanasti tegin ka köögiviljasalateid käsitsi, sellisel tegemisel oli lisaväärtust. Mul on mingi kummaline kiiks, meeldib toitu hakkida.

Kas sa kalaturule ka satud?
Viire: Ükskord käisin, tuli siiaisu. Oli väga külm päev ja ost sai tehtud kiirustades. Kala vaatad ju silma ja lõpuste järgi ning sellega oli nagu kõik korras. Aga kodus avastasin, et kalaluud olid liha seest väljas. Selline petetud tunne võtab turulemineku isu tükiks ajaks ära.

Mis teile lapsepõlve helgematest maitsetest on keelele jäänud?
Viire:
Kui väiksena olin haige, siis minu ema lähtus põhimõttest, et laps peab saama, mida tahab. Mul tuli siis alati seapeki isu ja seda ma ka sain. Sama põhimõtet järgin isegi, haigele lapsele olen nõus ka Coca-Colat ostma.
Maria: Mmm ... praegu meenus bubert, ülihea hommikusöök. Mannapuder muna ja vanilliga! Vanasti ei olnud ju kommigi alati. Kui läksime Tomiga spordilaagrisse, saime kaasa purgi mett.
Viire: 1975. aastal TSIK-is õppides sõin end kord meest “üle” ja läksin üleni kärna, sain teada, et olen mee vastu allergiline. Muidu mul magusasoolikat ei ole, piisab kuuks ajaks, kui söön ära ühe šokolaaditahvli.

Kas sulle mõni tõsine toidukatastroof ka meenub?
Viire: Kord käisime seenel, vihma hakkas tibutama, haarasin veel mõne seene ja tulime tulema. Väikesed kitsemamplid, puravikud ja valgete kärbseseente nupud paistsid sambla seest nii sarnased välja. Kodus puhastan seeni ja näen: kitsemamplite seas on valge kärbseseen! Sisendasin endale, et see on see ainus, ma ju teen kindlasti vahet. Tegin seened purkidesse, kuid ikkagi kummitas aga kui äkki ...! Lõpuks viskasin kogu kupatuse minema.

Olete lastega nii ühtehoidvad, varjamatult üksteist armastavad, see on tõsiselt liigutav. Emadepäeva eel tundub kõige tähtsam uurida, kuidas see on õnnestunud?
Viire: Seda on varemgi küsitud. Mu lapsed said ruttu iseseisvaks. Pärast reisi isa juurde USA-sse ma toona 11-aastasele Tomile enam riideid ega jalanõusid ei ostnud, tal oli oma maitse välja kujunenud.
Maria: Mulle ostad siiani ...
Viire: Sa ostad mulle ka! Hästi palju oli kallistamist ja hoidmist, igal hommikul lehvitasin lastele aknast, kui nad kooli läksid. Tom vahtis üles minu poole, kael kõveras, ning bussijuht, kes sai ilmselt rahulduse sellest, et jättis lapse bussist maha, pani ta nina ees uksed kinni ja sõitis minema. Oi kuidas ma tahtsin sellele bussile lillepotiga seitsmendalt korruselt pihta visata, lapsest oli nii kahju! Ma ei ole kanaema, aga kui pühendun, siis sajaprotsendiliselt; millegi jaoks pole liiga vara ega liiga hilja.

Viire kööginipid
* Suvel kasvatan tilli, koriandrit, basiilikut ja panen sügavkülma. Teine maitse kui nendel, mida poest aasta läbi saada!

* Kala aurutades kasutan fenkolit, mida samuti ise kasvatan. Aniisiviin mulle ei maitse, aga kala juurde sobib hästi.

* Seente marineerimiseks on mul põhiretsept, aga seda on keeruline jagada, sest kogused sõltuvad seenesordist ja korjamispäevast – näiteks vihmase ilmaga korjatud seened on vesisemad. Marinaadipõhjale – sool, suhkur, äädikas – lisan alati tilliõisikuid, sibulat, porgandit ja kuivatatud apelsinikoort.

* Ütlen ikka, et kaal on perenaise sõrmeotstes. Söögitegemisel kasutan jämedamat soola. Peensoolatunnetust mul ei ole.

* Supipõhjad teen purkidesse ja ootan, et lapsed tuleks ja ära viiks. Oma tehtud boršipõhjale, kus on võimalik komponentidega mängida, nt värske kurk asendada suvikõrvitsaga, lisan puljongi ja vahetult enne supiks saamist peeneks hakitud värsket varssellerit.

Aurutatud kala köögiviljadega

Peedisalat

Šokolaadikook
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa