Uudiskiri Instagram Facebook
 
Persoon

Tšillised Lilled

Persoon

Tšillised Lilled

Tiiu Suvi Oma Maitse
PrindiSoovita sõbrale Facebook
Foto: Krõõt Tarkmeel
Särtsakas paar Liisi (32) ja Erko Lill (37) tegutseb tandemina ka süüa valmistades. Iseäranis oodatud on nad filmirahva hulgas võtete ajal. “Meie väikese korporatsiooni nimi on Tatar & Chilli OÜ. Teeme tavalist toitu, aga väikese vimkaga,” selgitab heatujuline Erko.
Piimatare Sõrve külas on mattunud lume alla, nagu ka hoovil asuv lahmakas jääkelder. Liisi, ametilt rõivadisainer, seljas kirsipunane kleit ja huuled läikiva tšillikauna punased, hööveldab köögis pärmitainale võilaastusid. Pisikesel puuvoodil nurab kass ja aeg-ajalt pistab nina tuppa väga suur, megamelanhoolse moega koer, Liisi reisil viibivate vanemate jagu.

Lapsi pole näha. Erko raporteerib: “Moorits Lill, 11-aastane, viibib koolis. Leopold Lill, varsti kaks aastat vana, viibib kinnipidamisasutuses nimega lasteaed. Ja võib öelda, et varsti tuleb veel lapsi, aga ei ole veel teada, kes ja mis nimeks saab.” Ning asub sissejuhatuseks kohvi tegema. Kohvimasin on muide leitud kümme aastat tagasi Helsingist tänavalt. “Seal on niisugused päevad, kus võid oma vanavara ukse taha tõsta,” rõõmustab Erko. “Vaatasin: ei ole võimalik, kuldne kohvimasin! Keegi on visanud ära sihukese asja, mis maksab oma 2000 eurot! Ühesõnaga, tõin jalgrattaga ära.” Kohv on kreemjas, kaltsuvaipade triibud siravad, ahjuukse tagant immitseb magusat juurviljalõhna.

Erko, milline on su kokanduslik käekiri filmivõtetel?
Erko:
Ma teen alati värske salati ja liha ja midagi taimset taimetoitlastele või veganitele. Alati on ka värskeid puuvilju ja magusat. Selles mõttes olen igav kokk, et filmitegijad teavad alati, mida saavad.

Mis see kõige suurem erinevus on filmivõttel toidutegemise ja tavalise toidutegemise vahel?
Erko:
Filmivõttel on raske teada, millal tegelikult süüakse. Seega pead olema valmis kõigeks, et suuta asjaoludest hoolimata hea näoga oma produkti kõrval seista. Näiteks filmi “Maastik mitme kuuga” võttel pidi meeskond vedama üheks korraks kogu tehnika rappa ja muidugi nad ei tahtnud sealt kella pealt lõunale tulla, kui asi pooleli ... Mõnikord küsitakse, kas saaks äkki süüa hoopis tund varem. Ühesõnaga, pead olema hästi paindlik. See hetk, kus võttemeeskond saab istuda pooleks tunniks maha, ei tohi olla jama – nad peavad saama nautida! Kui nad on nii palju vaeva näinud, siis võiks eine olla midagi enamat kui lihtsalt kõhutäide. Filmiinimesed suhtlevad tihedalt omavahel ja võttelt tulles räägitakse alati, kuidas ja mida kuskil süüa sai. See on oluline asi.

Millest su catering’i-karjäär filmimaailmas algas?
Erko:
Kõik algas Veiko Õunpuu filmiga “Free Range” aastal 2012. Produtsent Katrin Kissa küsis, kas ma viitsiksin suvel süüa teha, et filmiinimesed ei tahaks enam karbi seest valmistoitu. See tundus huvitav projekt ja kukkuski välja väga lõbus. Pärast kõik rääkisid sellest võttest, sest me ikka pingutasime üle: à la et laual oleks alati valge lina ja päris nõud. Ja inimesed olid vapustatud, et neid niimoodi hellitati! Usun küll, et olen eesti filminduses väikese revolutsiooni teinud ... Ma ei ole kokk, aga kui esimese filmi ära tegin, siis minust sai kokk. Sest pärast seda hakati kogu aeg helistama. Nüüd ma ei olegi saanud midagi muud teha. Aga ma pole ka kunagi pidanud panema üles kuulutust “teen süüa”.

Sa oled ju ometi Olde Hansas töötanud?
Erko:
Olen, aga mitte kokana. Õppinud olen andragoogikat, ungari keelt, kultuuriteooriat, ühtegi ülikooli lõpetanud pole.

Mitu filmi Tatar & Chilli catering’i-kontol on?
Erko:
Nii, “Free Range”, “Maastik mitme kuuga”, “Nullpunkt”, “Vehkleja”, Baltimaade ühisfilm “Seneca päev”, “Teesklejad”, “November ehk Rehepapp”. Aa, ja lühifilm “Roosa kampsun” ja hulk reklaame.

Valge laudlina ja ehtsad nõud kõlavad küll suurepäraselt, ja kui veel toit hea on ...
Erko:
Inimesed hindavad, kui on vaeva nähtud. Kogu selle aja jooksul olen näinud vaid üht inimest, kellele tõesti ei läinud korda, mida ta sööb.
Liisi: Tegelikult Erko kogu aeg hullult põeb, arvab, et midagi läks sassi.
Erko: Minu põhimure on, et puudu ei jääks. Tahaks, et keegi ei peaks mõtlema: oi, ei julge juurde võtta, muidu keegi jääb äkki ilma.

Kuidas su toidutegemine üldse alguse sai?
Erko:
Mu ema ei oska üldse süüa teha – ma loodan, et ta nüüd siinkohal ei solvu. Siis pidingi hakkama ise enda eest hoolitsema. Ja mulle on meeldinud seda teha. On meeldinud ka teiste inimeste eest hoolitseda. 1980-ndate lõpus, kui mu vanema oli väga haige, siis tegin talle pannkooke. Tavaliselt teevad vanavanemad lastelastele, aga mul oli vastupidi. Vanaema juhendas, mina tegin ja saime juttu rääkida.

Ja Liisi, miline on sinu lugu?
Liisi:
Mul on toidutegemine hästi kergelt tulnud, minu peres kõik armastavad süüa teha. Mu vanaisa Feliks Lill, kellel oli Tartus kohvik, küpsetas kogu aeg. Mina, kõige noorem lapselaps, olin tal tihti abiks taina rullimisel.

Ah – seesama kuulus Feliks Lill, kellest näitleja Elisabet Reinsalu on rääkinud, sest see oli ühtlasi ka tema vanaisa! Elisabeti juures olen samasuguseid kaneelirullegi maitsnud, nagu sina praegu teed. Nüüd viin otsad kokku ...
Liisi:
Elisabet on minu täditütar. Ja Lill on ilus nimi, sellepärast abielludes Erko võttiski minu perekonnanime.

Milliste põhimõtete järgi te menüüd koostate?
Erko:
Püüame alati teha nii, et menüüs toidud ei korduks. Olgu, hommikusööki on pika võtteperioodi jooksul raske mitte korrata, ja juurikad-lisandid on ka alati põhiroa juures. On eraldi vinge väljakutse menüüd mitte korrata. Muidugi, kui keegi ütleb, et tehke veel, siis suurima heameelega!

Millega veel peate arvestama filmivõtetel?
Erko:
See kõik on ikka väga peen kunst: inimesed ei tohi liiga raskeid asju süüa, sest nad peavad pärast suutma tööd teha. Ja tuleb jääda eelarvesse.
Liisi: Raha on väga loetud. “Novembril” oli õnneks palju toredaid sponsoreid, saime lehttainast, liha ja smuutisid.
Erko: Jah, sa pead tegema head asja, aga ei saa minna ülispetsiifiliseks ega osta toorainet kõige kallimast ökopoest. Kui teen süüa, siis alati seda, mida ise ka sööks. Võttel on alati väga põnev, ülimalt intensiivne, ja lõpuks oled täiesti läbi omadega. Meie tööpäevad kestsid 16–18 tundi. Olime esimestena kohal ja enam-vähem viimastena lahkusime.

“Novembri” võttel leidis kuulu järgi aset pikantne juhtum, mis kõmulehes pealkirjastatuna võiks kõlada “Pe#sedublant söödi ära”?
Erko:
Nojah, filmi kunstnik ütles, et teatud stseeni jaoks peab olema mitu seape#set, sest kui ühega läheb midagi viltu, võetakse uus. Aga ei taha ju ära visata, tegemist on ikkagi toiduga! Siis küpsetasimegi need ära. Oleks võinud isegi sülti teha. Aga mis stseen see oli, seda ma ei teagi.

See oli stseen, kuidas kratt peseb talupoeg Hansu keha, lüües oma küünised talle tagumikku, et teda ümber pöörata. Võttel viibinud ajakirjanik Maria Ulfsak meenutas: “N-ö dublandina kasutati searümpa, et mitte vaese Jörgen Liigi tagapalgeid vigastada. Kui seakene oli oma kohustused filmikunsti nimel lõpetanud, võttis catering’i-boss ta enda valdusse, küpsetas ja söötis võttegrupile. Mõnes mõttes nagu kolleegi oleks söönud, eks ole? Aga liha oli maitsev, sain isegi ampsukese.” Kui tihti tuleb ette arvestamist eritoiduga?
Erko:
Igal võttel. Inimesed on aina teadlikumad sellest, mida nad suust sisse ajavad, ja igale inimesele mõjuvad asjad isemoodi. Eriti pikal võttel, nagu “November” seda oli, kui inimesed on pikka aega kodust eemal, peavad toidukorrad olema väga mitmekesised.

Ehitame tavaliselt menüü üles selliselt, et ka eritoituja saab süüa nii mõndagi ühiselt laualt ja siis midagi veel eraldi. Ükskord pidin süüa tegema reklaamivõttel, kus 15 inimesest seitse olid veganid! Sel juhul tundus mõistlik teha juba kogu menüü vegan. Kõige parem on teha süüa suvel, turul on igasugust värsket kraami saadaval. Mõte jookseb, seened lähevad aina odavamaks, palju saab üles ehitada salatitele.

Milline see köökmobiil välja näeb, millega ringi sõidate ja süüa teete?
Erko:
See on kaubikbuss, kus on 3 x 1,5 meetrit tööpinda, abipinnad, ahjud ja värgid. Teen kõike gaasiga, see annab sõltumatuse köök üles panna ükskõik kus. Olen süüa teinud soodes ja rabades ja vana hüdroelektrijaama varemetes. Mu liikuva köögi taotluslik eripära seisneb võimaluses kõigil ümberkaudsetel mingis mõttes kokkamisprotsessis osaleda, näiteks Hendrik Toompere ja Meelis Rämmeld astuvad häbenemata ligi ja mekivad kasvõi pooleliolevat kastet. Retsepte küsitakse palju, eriti Liisilt küpsetiste omi. Vahel ka tatrapudru oma, inimesed räägivad, et neil ei tule see kunagi nii hea välja.

Kuulaks ka seda kuulsa pudru retsepti.
Erko:
Inimesed tavaliselt keedavad tatra üle, aga see peaks minu arvates olema rohkem al dente. Meie teeme tatart küüslaugu, tšilli ja valge veiniga – mõnes mõttes nagu risotot. Isegi meie lapsed teatavad, et nemad ilma valge veinita keedetud tatart ei söö.

Kuidas lapsed muidu söövad?
Liisi:
Lapsed on siinkohal tujurikkujad!
Erko: Kui hõikad, et varsti saab süüa, tuleb vastuseks: “... a mis söögiks on?” Tavaliselt ütlen siis rõõmsalt, et “midagi hästi vastikut”.

Kas teile mõni eriti karm võttepäev ka meenub?
Liisi:
“Novembril” oli ühel ööl metsas –17 kraadi ja Erko pakkus oma suurtest taskutest kanget alkoholi nendele, kellele võis pakkuda, ja šokolaadi. Ja tegi hot dog’e, mis oleks pidanud inimestele heameelt valmistama. Ja minu panna cotta oli jäässe läinud, seda ei olnud võimalik süüa! Inimesed läksid võttelt otse sauna üles soojenema ja alles siis õhtusöögile.

Aga filmide esikapeod – kas seal pidutsete või teete ikka süüa?
Erko:
Oleme seal ka süüa teinud. Ühe filmi esikal Berlinalel läks pidu galeriis hommikuni välja ja galerii omanik lahkus lõhkise peaga.
Liisi: Minu arust oli tal ka üks hammas puudu.
Erko: Hommikul kell 4 koristasin, valasin mingeid poolikuid klaasipõhjasid ja sidruniviile ühte ämbrisse kokku ja üks purjus tšikk tuli ütlema, et niimoodi ei tehta booli! Aga noh, arusaadav – kui sa teed intensiivselt tööd, siis paned ka pidu. Eriti kui esikas ära olnud, siis ongi pingelangus.

Kas on mõni toit, mida ei ole mõtet filmivõttel teha?
Erko: Risoto! Tegin seda kord umbes 60 inimesele ja see lihtsalt ei saanudki kunagi valmis! Pasta ka hästi ei sobi, kui see peab tund aega seisma ja ootama. Ja isetehtud burgerid ja falafelid – neid teen siis, kui tahan ise oma elu raskeks teha.
Liisi: Aga sulle ju meeldib elu raskeks teha! Tead mis, meie naabrid on ka täielikud toiduhullud, nii et me vahetame nendega sööke. Tõstame vastastikku köögisaadusi üle aia. Mulle nii meeldis nende tainaretsept, et jäingi selle juurde pidama! Tänased kaneelirullid ongi valminud nende antud retsepti järgi tehtud Peterburi pärmitainast.

Erko, ennist jääkeldrist möödudes mainisid, et kunagi võiks siin olla restoran?
Erko:
See vajab ju ressurssi, hea, kui elumajagi valmis saan ... Aga jah, jääkelder näeb välja nagu korralik veinikelder, võlvlagede ja paeseinaga. Kunagi võiks sellest tulla väike söögikoht, mida saab ette tellida.

Külma ilma kosutus
Pardikoiva-confit. Peet ja bataat. Salatikaste.

Kaneeli-kardemonirullid

KOMMENTAARID

Lisa kommentaar

Uued retseptid

Rooskapsad sinepises koorekastmes

Argitoidud
Rooskapsad sinepises koorekastmes