Minu söök oli lihtsus ise

Allikas: Oma Maitse Autor: Margit Arndt-Kalju
Toidulaisk toiduajakirjas! Just nii võib öelda raadiohääle ja telesaatejuhi Gaute Kivistiku alias Rohke Debelaki kohta Oma Maitses. Söök ei ole teda elus kohe üldse mitte huvitanud. Aga-aga ... vanusega hakkab mõtlemises üht-teist siiski muutuma. Seepärast on pealkirjas minevik põhjendatud. Ja muidugi on see ka väike nimepätsamine ansamblilt Minu Isa Oli Ausus Ise, kus Kivistik laulab-mängib.
VAATA RETSEPTE JA LOE VÄRSKET AJAKIRJA digi.omamaitse.ee


llallaa ... Gaute Kivistik on siiras inimene ja klaarib asjad üsna kohe: “Toit on kohustus, sa pead sööma, sest pead liikuma.” On olnud aegu, kus ta võis olla lausa päevi söömata. No lihtsalt kuula ja kadesta! “Mul ei ole niimoodi, et ma pean kohe midagi saama. Mu naine läheb mõnikord närvi, kui ta ei saa kohe mingit asja. Aga mul on ükskõik. Kui mul on kõht tühi, siis see ei sega mind. Ma võin kaks päeva olla ilma. Noorena mul oligi nii, mõnikord ma ei söönud viis-kuus päeva, sellepärast et mind ei seganud tühja kõhu tunne. Vastik oli, aga noh, mis siis, ei hakka mingeid pingutusi tegema, et seda vältida. Seetõttu mul on toidualal väga vähe loomingulisust ja selles suunas mõtlemist.” Kui nii, siis nii.

“Hindan kokakunsti väga!”
See siiski ei tähenda, et Gaute toidukunstnikke ei hindaks. Hea tuttav Dimitri Demjanov on Gaute kulinaarsele harimisele vist juba üsna käega löönud, aga see ei sega neil üheskoos teles ja raadios töötamast. “Me oleme nagu siga ja kägu,” muheleb Gaute ja räägib sama soojaga kohe loo, kuidas Demjanov oli hommikuprogrammis õpetanud inimestele õige ja tervisliku pudru keetmist – et maitseaineid polegi vaja, maitsemeeli tuleb harjutada lihtsusega ja see hakkab siis meeldima. Gaute oli seepeale küsinud, kas Demjanov ka ise hommikuti niimoodi putru sööb. “Ei, mina söön hommikul tumedat šokolaadi,” oli kokanduse grand old man rahulikult kostnud.

Kukalt kratsima paneb Gautet ka see, kui ta oma teise kokast tuttavaga käib poes, mõlemad ostavad täpselt samad asjad, mõlemad kasutavad ka täpselt samu maitseaineid, aga Gaute tehtud supp tuleb sellest ... noh, tavaline, kuid sõbra oma ... “Seal on mingi eriline vahe. Sõber ütleb: “Ma teen ühe supi.” Mina mõtlen, et supp on supp ... Mis see siis ikka on, kõhu lööb soojaks, aga thats it, kõik on varsti sealt läinud. Aga vaata, missugune vahe seal on! Teeme lihtsa hakklihasupi. Tema ka viskab sisse ainult soola-pipart, mitte midagi muud ta ei tee, aga supp on niisugune, et söödki. Võtad teise, võtad kolmanda taldrikutäie. Seal on mingi asi. See on nagu muusikaga. Mõni võtab pilli ja mängib. Teine teeb täpselt samu liigutusi, aga vahe on sees. Seepärast ma kokakunsti väga hindan.”

Elu ratastel, söök autos
Gaute Kivistik elab koos perega Riisiperes, nii et Tallinna vahet sõitmist on ohtrasti. Autosõit on hea aeg, saab kõik mõtted läbi mõelda. Ja noh, saab ka süüa – või sai süüa, enam siiski ei taha niimoodi. “Kui sa vaatad, kes on Statoilis hot dog’i järjekorras, siis seal on igasuguseid inimesi. Ma ise olen jõudnud nüüd niikaugele, et ma ei suuda Statoilist osta ühtki asja. See on järjepideva bensiinijaamatoidu peal elamise üks mõju. Isegi Statoili kohv, mida ma siiamaani pean väga õnnestunud joogiks, ei lähe enam alla. Ma ei suuda selle lõhna ka enam taluda. See on hea, aga nii kui ma sealt uksest sisse astun, tekib mul selline äääkkk!!! Pikki aastaid ma ju sisuliselt ainult roolis sõingi. Ma sattusin võib-olla korra paari nädala jooksul niimoodi, et ma istusin söömise ajaks lauda ja sõin taldriku pealt ... Siis tekibki inimesel mulje, et ta ei söögi midagi. Toidul on mingid hoopis teised nõuded.”

Õnneks-hääks on asjad paremuse poole käändunud. Gautel on nüüd köögis isegi kokaraamaturiiul. “Mulle on kingitud hästi palju kokaraamatuid. Ma olen need pannud kööki ritta. Ma olen ühte neist sisse vaadanud – siis, kui Juku-Kalle (Raid – toim) kinkis oma ja Toomas Kümmeli raamatu “Vanad head toidud paluvad lauda”. Sealt ma vaatasin, mis asja võiks ükskord teha. See on hästi mõnus, võtad kokaraamatu lahti ja ... Ma arvan, et võib-olla kunagi see asi hakkab jõudma ka nii kaugele, et ma isegi vaataksin kokaraamatust mõningaid asju. Mul on kolm väiksemat last ka, neid tuleb kuidagi toita, et neil oleks midagi ees.”

Isalikku kasvatust jagub ka kõige vanemale pojale: “Mida eakamaks inimene saab, seda rohkem on tal aega mõelda igasuguste asjade peale, ka toidust. Kõik inimesed teavad, et noorpõlves on söömine viimane asi, mis pähe tuleb. Rääkisin hiljuti oma vanimale, 23-aastasele pojale: “No sa proovi hommikul midagi süüa, lõunal ka, et õhtul polekski siis enam eriti vaja.” Ta vaatas mulle suhteliselt tühjade silmadega otsa, sest see ei ole noorest peast sugugi mitte teema, millega tegeleda.”

Süüa tegev mees
Aga teeme nüüd kannapöörde. Kogu eelnevast jutust hoolimata Gaute Kivistik siiski ON mees, kes teeb kodus süüa. Veel enam, tal on isegi toidulisi unistusi! Mitte küll palju ja mitte ka mingi tooraine või uue maitse avastamise mõttes, vaid lihtsamalt, mees-mehelikumalt: “Minu unistuseks oleks korraliku suitsuahju saamine. Ja siis ka mingi korraliku leivaahju tegemine. Aga ma olen teiste käest kuulnud, et nende leivaküpsetamistega on alati niimoodi olnud, et sa harjutad, siis sa hakkad järjest paremaid leibu tegema, siis sa sööd järjest rohkem leiba ja muutud veel osavamaks ja paksemaks, kuni lõpuks saavutad meisterlikkuse ja lõpetad selle ära, sest see ei ole enam kontrolli all. Suitsuahju loomine on selles mõttes parem, sest seal sa teed ikkagi selliseid asju, millest ... Näiteks heast kalast ei ole ennast võimalik nii jämedaks süüa kui leivast.” Lausejärje võtab sujuvalt üle Rohke Debelakk: “Loodame, et Euroopa ikka lubab meil neid ahjusid teha. Kui see peaks ära keelatama, siis me peaksime hakkama Estonia kaevandustes salaja liha suitsutama: korstnad on olemas, paneme püüdjad peale ja siis saame Estonia kaevandusest teha suure, kogu eesti rahva suitsuahju.”

Aga Gaute juurde tagasi tulles – mõned unistused on tal juba täitunud. Ja teised täitumas. “Mul on Peipsi kandis Mehikoormas oma väike paadike ja siis ma põristan sellega seal ringi. Mehikoormas on ka väike kalatööstus, kus tehakse imehäid asju. Odavaid ka.

Mul oli ETV-s üks sari, kus me käisime läbi Eesti põhilised kalakasvandused ja igaühes seal kõvasti küpsetati ka kala, kohalikud tegid. Kalasöömine on Eestimaal paraku hästi ununenud, ega see ei tule kuskilt selle sealiha kõrvale. Kallim. Aga ahjusooja suitsukala vastu on väga raske midagi panna. See on selge.

Mul on unistus hakata oma laevas kala tegema. See polegi enam unistus, vaid plaan, sest mul on seal laevas gaasipliit juba olemas. Seal ma teen tavaliselt poistele pannkooke ja keedan putru. Aga seniajani ma ei ole kätte saanud ühtki sellist kala, mida seal teha. Kuid plaan tõesti on.”

Kes kuidas sööb?
“Toiduga tegelemiseks peab sul olema huvi ja aega ja sul peab olema ka oma seltskond, keegi ei viitsi ju iseendale midagi eriti keeta. Peavad olema mingid toiduklubilaadsed asjad,” arutab Gaute. “Me oleme viimastel aastatel koos paari sõbraga midagi sellist teinud. Näiteks sõber Aivar Hundil tuleb liha marineerimine alati hästi välja, tal on mõnusad maitsed. See on kindel ja hea asi. Nii et võib-olla kui vanemaks saan, siis hakkab toiduklubi ka regulaarsemalt olema.”

Ühed elavad ühtmoodi, teised teistmoodi. “See on sama, nagu ühes klassis võib olla lapsi, kes ei ole kunagi Tallinnas käinud, kuigi nad elavad sellest 50 kilomeetri kaugusel, kui ka on selliseid lapsi, kes käivad igal nädalavahetusel Londonis või Pariisis. Täpselt samamoodi on toidumaailmas. Väga palju on neid inimesi, kes tahavad lihtsalt kaloreid saada, neil ei olegi teisiti võimalik, nad peavad mõtlema, kuidas ühe väikese kulutusega saada kätte võimalikult palju kaloreid. Teised võivad iluleda. Suurem osa inimesi on seal vahepeal, st kes ei pea nagu rasvatihased pekki sööma, et hommikuni ära elada, vaid võivad natuke rohkem mängida. Ma kujutan ette, et see pilt on hästi lai. Oma Maitse sarnast ajakirja ... Paljud inimesed ei tule selle pealegi, et sellist ajakirja kunagi lugeda. Või siis äkki loevad puht kadedusest, sest seal räägitakse nii palju teemadest, mis ei puutu reaalse eluga kokku. See on see vahe,” mõtiskleb Gaute erinevate inimeste ja nende söögitavade üle.

Sama tolerantne on ta ka taimetoitlaste vastu, kuigi ise nende hulka ei kuulu: “Minu seisukoht on praegusel hetkel selline, et kui inimene on täiskasvanu, arenenud organism, siis ta võib taimetoiduga täitsa rahulikult purjetada. Taimede hulk, mida praegu saab tarvitada, on väga suur. Aastaringne. Ma tean inimesi, kes on mingil arenguetapil jõudnud taimetoiduni (sünnist saati taimetoitlasi on meil ju hästi vähe!). Nad on kindlasti inimesed, kes mõtlevad natuke rohkem endale, nad tähtsustavad enese persooni pisut rohkem. Ma olen püüdnud endasse ka süstida mõtet, et seda peaks tegema. Aga üldiselt ei. Sest mul puuduvad iseendaga seoses eesmärgid ja soovid.”

Näiteks räägib Gaute olukorrast, kui ta on olnud üksinda: “Mu heitlikus elus oli periood, kus ma elasin täitsa üksi, ja siis nägigi minu elu toitumise poole pealt välja nii, et ma ostsin poest hästi suure, kümneliitrise poti, keetsin selletäie tatart ja panin külmkappi. Nii kaua sõin seda, kuni see sai otsa. Ma teadsin, et seal on kõik asjad sees, mida eluliselt vaja. Seda süües ei juhtu minuga midagi. Kui ma oleksin üksi edasi elanud, siis ma arvan, et see ei oleks muutunud ka mitte mingil moel. Muidugi on hästi mõnus kõiksuguseid pipstükke näkitseda, aga nende saamiseks peab midagi tegema ja muud asjad tulevad vahele.”

*****

Gautet on hästi huvitav jälgida – kus lõpeb Gaute Kivistik ja algab libauudistest tuttav Rohke Debelakk? Pruunidest silmadest käib ühel hetkel virvendus läbi ja siis vist ongi kohal kõike ja kõiki märkav ning mõnuga kihvu teritav Rohke Debelakk. No näiteks kui pilk jääb pidama siltidel või kõrv kuulama mõne ütlemisi: “Need juhtumid on ju ikka toredad. Kunagi ma nägin, et olid seahõiked kurgiga. Kui inimesed valesti kirjutavad või loevad, siis ikka tekib niisuguseid asju. Tükk aega ma arutasin ka seda, mis asi on kaka okaste, siis tuli välja, et see on kakaokaste. Huvitav lugu. Eks neid asju on liikvel hästi palju, mis inimestel on silma jäänud. Näiteks “vorst Laste keedu”. Ja “pelmeenid ROHKE lihaga” on mulle alati meeldinud – midagi isiklikku. Ma ei mäleta, kas selle paki pealt või kust ma leidsin, et seal oli ka känguruliha. See maailmamajandus on kummaline. Odavam on tuua Eestisse känguru ja temast pelmeene teha kui talumehe käest osta siga või lehm või lammas ...

Gaute söökide playlist
“Söögitegija olen ma tihti, aga minu playlist’is on umbes kümme sööki, mis siis roteeruvad kogu aeg. Ma ei mõtle just makarone hakklihaga ...”

• “Kartulipuder on minu firmamärk, seda kõik söövad. Keedan kartulid, valan piima peale ja peksan läbi. Võid panen. Mõnikord, kui on viitsimist, riivin ka porgandit sisse – siis on värvilisem.”
• “Ma püüan igasuguseid kalu osta ühes tükis ja teen nii. Püüan püüda ka, aga see ei kuku päris sellises mahus välja, ei toida. Seda, et ma viskan õnge vette, juhtub aastas viis-kuus korda. Kui sa kalal käid, siis saad ühe või kaks särge ja saad ka viidikaid. Neid on kahju ämbritäit püüda. Muidu viidikatest saab täitsa hea söögi: puhastad ja praed ära, väga mõnus krõmpsutada. Aga siis ei ole jälle aega püüda ja kahju on mitmekordne: kala võeti oma loomulikust elukeskkonnast välja ja lõpuks ei söö teda ka keegi. Raiskamine ja näotu lugu.”
• “Hea meelega teen ma hernesuppi. Seda ma mõistan teha.”
• “Part on tore. Pardiga on ka lihtne. Karri on mõnus, kui see seal juures on. Ja minu lemmikmaitseaine on tüümian, seda ma püüan igale poole panna, kuigi igale poole see ei sobi. Ma teen parti ahjus.”
• “Küülik on ka hästi tore. Nüüd kõik gurmaanid kindlasti võpatavad, aga küülikule ma panen liha üldmaitseainet. Onu Bella, mu hea sõber, ütles, et sellist asja nagu liha ÜLDmaitseaine ei ole olemas, see ei ole võimalik! Aga see on kõige lihtsam, värvi poolest on näha, kui palju sa seda paned. Sa näed, kas on hea kiht peal või ei ole, sool kaoks sinna niisama ära.”
• “Meil on Riisiperes oma kohalik mahetalunik – Madila mahetalus. Sealt ma sain ikka metssiga ja lammast. Panin ühte külmkappi sea ja teise panin lamba ja sealt ma neid tükke võtsin. Ma tükk aega harjutasin, kuidas ahjus teha korralikku lambakintsu, et see ära ei kuivaks. Lõpuks õnnestus ja jäigi täitsa mahlane, pealt läks aga kenasti krõbedaks.”
• “Lemmiksöök on mul verikäkk. Ise pole ma seda enam ammu teinud, vanaemaga lapsepõlves tegime küll.”
• “Vanaema juures olid veel mesilased. Kui sinna läksime, siis oli tal alati kringlit. Ja laua all oli 40-liitrine vinku mett. Ma ei teadnudki, et kellelgi võiks vähem mett kodus olla, lapsest saati oli nii olnud. 40 liitrit mett on inimesel ikka! See on miinimum. Vanaema juures võtsid rosinakringli, panid sinna mett peale ja sõid – olles just lõpetanud koogelmoogli söömise.”
• “Peamine on tatrapuder. Laste lemmik. Nad söövad tatraputru, ma lõikan neile õhtuti sinna küüslauku sisse. Ma ei ole neid harjutanud selleks, aga mulle endale see maitseb ja nii nad hakkasid ka sööma.”
• “Suitsuahjus suitsutan liha ka. Ja grillin. Poes on kindlasti hästi häid grill-lihasid, aga neid on nii palju, sa ei leia seda õiget üles. Mõnikord satud jubeduse peale, mõnikord natuke kannatab süüa. Aga seda saab ju ka ise teha hästi kerge vaevaga, see ei ole mingi mure.
• Mulle meeldib ise teha pärmitainast. Midagi teen ma seal valesti, need kerkivad küll, aga kuivavad jube kiiresti ära, kui ahjust välja võtan. Lapsena sõin kogu aeg tainast, see oli kõige mõnusam asi. Aga jällegi ... Kergem on võtta poest külmutatud pirukad. Sips! ahju ja nii ilus ju. Lapsed õnnelikud, hea lõhn majas ... Aga seal on ka kindlasti mingeid aineid sees. Kõik koosneb ainetest.
Piparkooke meeldib mulle küll teha. Siis ma teen majakesi ja muud. Lapsed tahavad, et ma joonistaksin päkapikumajasid, mis on näokujulised, aga katused on peal ja siis on erinevaid aknaid. Nendesse ma olen jah suuteline pühenduma, tegema erinevaid loomi ja neid siis küpsetama. Piparkooke sa ei tee blaseerunud näoga nagu liinitööd, ei topi neid tuima näoga ahju, et sööge nüüd ära.

Kas Tõnis Mäe “Koidu” paroodiaks lauldud laulu “Toit” sõnad on sinu tehtud? “
Jaa. Seda me tegime koos hea sõbra Aivar Hundiga. Ma ei mäleta täpselt, võis ka nii olla, et mõte see laul teha tuligi temalt. Lõpliku vormistamise juures istusime me kahekesi. Me mässasime sellega tükk aega, me pidime ju kuulama, kuidas see kõlaliselt sobiks sinna. See oli tore istumine. Siis ma helistasin Tõnis Mäele ja ütlesin: “Istu, meil on sulle üks jutt.” Mäks ütles: “Ma teadsin, nüüd nad on “Koiduga” midagi teinud ...” Seepeale ma seletasin talle plaani ja küsisin, kas tal on selle loo soundtrack’i. Tal oli. Kui lõpetasime sellega ja saatsime talle, siis ta helistas kümne minuti pärast tagasi, et ta tahab seda ise laulda. Et ta tahaks laulda, suur kulp käes ja kokamüts peas. Seepeale me olime veel rõõmsamad.

Lõpuks läks kiireks, ei olnud eriti aega harjutada. Ma mäletan, et me olime Viljandis Ugala parklas. Millegipärast olime ühes vanas Audi 80-s, kus viimane omanik oli sisse ehitanud umbes kuus korda autost rohkem maksva helisüsteemi. Võimas. Mäks istus siis seal ja kõlaritest tuli: „Tumh-tu-du-du-tumh-tu-du-dutumh!“ Siis ta röökis seda laulda. Mäletan, Jaak Allik läks mööda ja vaatas väga imelikult ... Suvalisel päeval kell 12 Mäks lihtsalt röögib Ugala parklas “Koitu”. Ta läks väga hämmeldunult edasi.

See laul on minu kulinaarne manifest. Õige toit on pekk. See oli hea, et Mäks tahtis seda ise laulda. Ma mäletan, et kui meil Viljandi folgil see esimest korda tuli, siis see sai rõõmsa vastukaja. Aga ma kuulsin inimeste käest ka seda, et “See oli hea, et Mäks laulis. Kui te ise oleksite laulnud, siis me, kurat, oleks teile peksa andnud”. See asi oli hästi piiri peal. Mäks ise ütles, et tal oli lõpuks nii hea meel, et “Toit” tuli, sest “Koit” oli tal nagu veskikivi kaelas olnud. Kuid ta siiski ei olnud seda meelt, et seda kunagi kuskile ametlikule helikandjale panna ... See oli vist 2001. aastal.” (YouTube’is on publiku filmitud “Toidu” kontserdisalvestis nähakuulda – toim.)
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa