Uudiskiri Instagram Facebook
 
Persoon

Muusik Jalmar Vabarna: "Sa oled TERVE, mitte kolmveerand oma olekust!”

Persoon

Muusik Jalmar Vabarna: "Sa oled TERVE, mitte kolmveerand oma olekust!”

Margit Arndt-Kalju Oma Maitse
PrindiSoovita sõbrale
Foto: Heiko Kruusi
Muusik Jalmar Vabarnal (30) on Värska lähedal oma talukoht. Päris oma ja kindlasti magnetiga, sest Treski küün veab tuntud pärimusmuusiku “omade juurde” igast maailma otsast: Malaisiast ja Kanadast, Pariisist ja Vladivostokist, Itaaliast ja Udmurdimaalt. Toit on üks ta põhimõtetest elus: "Ilmselt on see nii ka teistel – kõik peavad sööma. Noorena olin – nagu ikka – mikrolaineahjus tehtud juustusaiade gurmaan. Aga praeguseks hetkeks olen ma välja jõudnud suhteliselt teadliku toitumiseni. Tervis on ülioluline, eriti sellise tempo juures, nagu mul on."
Kägu kukub talu lähedal kui pöörane, ennustades kõigile, kes kuulata viitsivad, vähemalt 500 eluaastat. Ega ta valetagi, energiat pulbitseb Jalmarist kui allikast. Geisrist. Vulkaanist. Jagub aastasadadeks küll. Silt Treski küünil juhatab emotsioonid lakka ja see ei ole näpuviga – lakapealne saigi hiljuti korda tehtud. Suvel esineb siin näiteks ansambel Winny Puhh, plaanides hakata heinu lakast alla “lehmadele” ette viskama. Plaanide puudust karta pole, aga enne, kui need hakkavad täituma, annab Jalmar oma bändiga Trad.Attack! välja ka uue albumi “Kullakarva” ning tuuritab selle esitluskontsertidega mööda maailma ja kaks kontserti antakse ka Eestis.

Elu ja olu ja talu
See on mu suvetare. Neli aastat tagasi mõtlesin, et vanemate maja ma ei jõua ära oodata, vanemad elavad veel nii kaua. Ma ei ole see tüüp, kes viitsib kudeda linnakorteris ja mitte midagi maist teha. Mõtlesin, et ma tahan talu. Vaatasin siit ja sealt variante ning siis ma leidsin selle koha. Siin oli rohi muidugi rinnuni. Tiigi ja õuepealse asemel oli suur võsa. Aga mulle meeldis see koht nende kahe hoone pärast: küün ja ait. Ma teadsin, et maja peab ehitama alles siis, kui rikkaks saad – muidu ehitad kehva maja. Sellega kannatab veel oodata.

Eelmisel aastal sai aidas laudpõrand peale ja siin me olimegi siis pärast pulmi, viis päeva pesitsesime siin. Hästi mõnus. Siin võib magada ... Ema, õde ja õemees tegid meile Sandraga kingituseks siia voodi. Veimevakk sai ka aidanurka. Ja kaltsuvaibad – mul ema teeb neid.

Ma arvan, et see talundus on pärimusmuusikute teema. Me kõik oleme ostnud talud, elame metsa sees. See on mingisugune omamoodi asi, mis nagu peab olema.

Tänu sellele on talu nagu väike respekt ka, sa oled taluomanik. Ja siis tullakse ka talgutele. Mul on hästi palju sõpru abiks käinud. Lugesin kokku, esimesel hooajal, mis me siin tegime, käis vähemalt 80 inimest siin talgutel. Tasuta. Niisama. Päris üksi läheksin siin ilmselt hulluks. Aga üksi meeldib mulle siin ka teinekord olla.


***

Mida sa oled aastate jooksul oma toiduvalikutes muutnud? Just mõtlesime Sandraga, kui Viljandist läbi sõitsime, kuidas kooliajal sai mindud ja Comarketist ostetud lõhe-kartulivormi ja ... Esimesel kursusel kohtusin ma oma sõbra Argo Valsiga, tema oli Ahja poiss, meid pandi ühte ühikasse. Me tegime siis kuuajalise kiirnuudlite “dieedi”: hommikuks olid nuudlid koos vedelikuga, et sooja sisse saada, õhtuks prae moodi. Ja ühikanaabrid kinkisid meile lõpuks veel nuudlitordi ka. Pärast seda oli ikka tükk aega seda, kus ma ei tahtnud nuudleid nähagi.

Ma olin lapsepõlves väga kehv sööja – meil on suguvõsas selliseid veel. Aga kooliajal olin ma trennipoiss ja laagrites hakkasin rohkem sööma. Ma siiamaani näiteks peeti väga ei armasta, aga nüüd ikkagi juba söön. Ja kaerahelbepudrud ja ... Lapsena oli mul teema ka näiteks suhkrusai. Kas võiga või teinekord oli hardcore vesi: sai vette, suhkur peale ja küla peale! Ohhhh!

Kui ma praegu sellele mõtlen, siis ... Ma ei tea, mida tulevik toob, mida ma oma lastega tegema hakkan, et nad niimoodi ei teeks, nagu ise väiksena tegin! Kuidas see üldse saab võimalik olla?! Aga läheb ikka nii, nagu läheb, laps sööb täpselt seda, mis talle meeldib. See on väga keeruline teema. Kõike on läbitud. Kui ma mõtlen ennast nüüd, kes ma söön hommikuti toorputru – kaerahelbeid, et kiudaineid saada ja omastada toidust energia ja õiged asjad ...

Kas sa söödki hommikuti nüüd toorputru, põhimõtteliselt kaerahelbeid veega?
Jah, sööngi. Ma õppisin selle ära, sest Tartusse tuli selline kohviteek nagu Säde. Rüütli tänaval. Mulle õudselt meeldib kohv, aga see käib mul lainetena, vahepeal joon hästi palju, siis ei joo üldse – näiteks praegu ma kohvi ei joo. Aga igatahes Sädes on hästi hea kohv. Ja seal pakuti ka toorputru. Banaaniga ja kakaoga. Ma proovisin ja see hakkas nii meeldima! Nüüd on niimoodi, et me võtame kaerahelbeid ka reisidele kaasa. Meil on rutiin – Sandra muidugi ärkab oluliselt varem kui mina –, et kõigepealt õli suhu, oil pulling: minul on hommikuvõimlemine, tema teeb joogat. Ma küll ei tea, kas ta teeb joogat, õli suus, aga mina teen, õli suus, hommikuvõimlemist. Enne seda võimlemist paned kaerahelbed pudru jaoks vette. Ja banaani või mett. Nii meeldib! Ma ei tea, kuidas see võimalik on. Vanasti ma oleksin jälestanud seda hingepõhjani.

Kui kaua sa hommikuti õli suus hoiad?
Proovin ikka 20 minutit hoida. Selle ma õppisin emalt, tema tegi seda kogu aeg. Varem kasutasin ma selleks oliiviõli, aga siis ma lugesin selle kohta rohkem ja soovitatakse kas päevalille- või kookoseõli. Kookoseõli ma proovisin, aga see ei olnud kõige mõnusam. Päevalilleõli on kõige parem. Mulle meeldib see, et kui teed õlikuuri ära, siis katsud oma hambaid ja saad aru, kui puhas on suu. Nii mõnus. Mulle sellised rutiinid meeldivad. Samamoodi on hommikuvõimlemisega. Seda ma olen nüüd mingi 150+ päeva teinud. Kõik hakkas sellest, kui me esitasime Sandraga teineteisele väljakutse, et teeme sada päeva järjest midagi. Sandra teeb seda hästi tihti, aga ma otsustasin kaasa teha. Hommikuvõimlemisega virgutad oma keha lahti. Ja samamoodi on selle õliga, su suu on siis täitsa puhas. Sa oled TERVE, mitte kolmveerand oma olekust. Seda ma tunnen ka värskeid mahlu juues. Ma jälestan igasuguseid ületöödeldud mahlu.

On sul mahlade seas lemmikuid? Suhkrut neis ei karda?
Ma juba kooliajal pressisin hästi palju mahla apelsinist ja greibist. Praegu ka. Kui ma olen kuskil väljas, siis ma võtan alati porgandimahla koos apelsiniga. Ja seal ma tunnen sedasama, keha täitub. Kuna värskes mahlas on väga palju ka n-ö struktureeritud vett, struktureeritud olekut, mis on vee suhtes väga oluline nüanss, siis see täidab ka keha ära. See teeb mind kohe palju elujõulisemaks.

Miks on vee puhul struktureeritus oluline?
Seda me hakkasime alles hiljuti uurima. See vesi, mis sa võtad kraanist, võib ju hea olla, aga ... Mulle meeldib see jaapanlane, kes Flaska pudelid leiutas – mul on ka Flaska pudel olemas, aga mul on ka värske allikas lähedal olemas. Kui ma nüüd lähen linna, siis ma võtan siit allikast alati kümme liitrit vett tarvitamiseks kaasa. Struktureeritud vesi on selleks, et keha ei peaks tegelema vee struktureerimisega. Kui sa jood pudelivett, mingit Aurat vms, siis ... Igatahes mu keha ei pea nüüd enam tegelema sellega, et struktureerida seda vett kasulikuks. Ma tean, et allikavesi on kasulik. Ja see on kõige olulisem.

Muide, maal kasvamise hea nüanss on see, et vesi tuleb maa seest ja oma kaev on ikka oma kaev. Kaev oli mul ka üks talu ostmise kriteeriume.

Milline peab toit olema?
Läbi kõigi nende toitude, mis olid lapsepõlves ja kooliajal, olen ma jõudnud selleni, et toit peab olema värske – see on väga tähtis. Näiteks teinekord juhtume kuskil lennujaamas olema: “Oo, siin on Angus beef burger, pistame selle nüüd endale kõhtu ja on hea olla!” Aga pärast tunned, et on raske olla. See on ülioluline, kust liha tuleb. Kui naabrimehe käest saad kala või metssiga, siis seda liha süüa on täiesti okei.

Sandra on veganelu proovinud ja ma ise ka kodus liha eriti ei tee. Varem oli ikka kana. Aga nüüd me oleme hiljuti just rääkinud sellest, kust see liha tuleb. Mõned mu tuttavad on alternatiivarstid ja nad ei soovita liha süüa. Või siis soovitavad juhul, kui sa tõesti saad seda naabrimehe käest. Ma pigem söön taimset toitu. Kui ma tean, kust asjad tulevad, siis on hästi. Ma arvan, et see on mul praegu kõige aktuaalsem asi. Näiteks selles kotletis, mida siin sööme, ma tean, et haugi on toonud mu emale ta sõber, ema on selle kodus teinud. Ja isegi siis, kui ta on siia sisse pannud nisujahu, siis on see ikkagi hea. Aga kui ma olen kuskil pärapõrgus ja keegi tuleb seal oma suure poolkuivanud burgeriga välja, siis ma mõtlen küll, et huvitav, kui kaua see liha on seal olnud, kust sügavkülmast see on tulnud. Siis hakkad mõtlema, kas sa ikka pead seda sööma. Miks peaks sööma halvemat ...

Emad teevad muidugi alati kõige paremini. Üks mu lemmikasjadest on ema tehtud piima-klimbisupp. See on kõikide reeglite vastane toit, täiskasvanud inimene ei peaks seda sööma: piim, nisujahust kukkel sinna sisse ja läks! Ma võtan sinna musta leiva kõrvale. Siis on kergelt magus piimasupp mittemagusa musta leivaga ja siis vaatad telekast “A-rühma” või midagi sellist. Täitsa lõpp! Ma võikski siia jääda! Aga seda juhtub kord kolme kuu jooksul. See ongi ilmselt see, mis hoiab depressioonist eemal.

Muidu olen ma aga juba palju aastaid väga hoolega vältinud nisu. Kuigi vahel on seda ikkagi päris hea süüa, eriti välismaal, kui lähed kuhugi, kus on valge sai hommikul ja õhtul. OK, ühe croissant’i võib endale ikka lubada. Kõik sõltub suuresti kogustest. See, kui sa sööd ühe croissant’i, ei muuda midagi, aga kui sa paned igal hommikul kolm pannkooki ... Siis hakkab mõjuma. Nii et niisuguseid luksuseid me endale vahel lubame. Mõttetu on oma elu mööda saata nii, et sa jääd teatud maitsetest ilma. Seda ka ei taha.

Sa oled oma bändiga väga palju reisinud, palju eri kombeid näinud ...
Olen küll. Bändiga me oleme käinud 29 riigis ja mitmes korduvalt, aga ma ise olen veel mujalgi käinud. Meil kõik armastavad head toitu. Me ei tee küll liiga palju eeltööd, et vaadata, kus on kõige parem söök, aga meil on Trad. Attack!il agent Juliana, kes on täielik toiduhull. Ta ütleb: “Ma lähen paksuks, aga ma lähen hea toiduga paksuks.” Me oleme nii paljudes riikides käinud ja mul on tohutu õnn olnud seal kõike maitsta ... Pooleks muusikaga, 50 : 50, lähed toitu nautima. Me oleme käinud igal pool Aasias ja Ameerikas ja Euroopas.

Siiamaani ma olen Eestis olnud Aasia toidu fänn. Lemmik oli mul siin Tai köök, kõige vähem meeldis Hiina. Aga kui me käisime möödunud aasta aprillis Hiinas, siis Hiina sai TOP 1-ks, ja kui me käisime nüüd jaanuaris Tais, siis Tai langes viimaseks. Just selles aspektis, mis kohapeal tehakse. Eks ma olen Eestis saanud nii häid rohelisi karrisid – Bollywoodis näiteks. Seni tundus mulle, et Hiina toit on mingi läga. Aga Pekingis ja Shanghais astusime me kuskil nurga taga sisse söögikohtadesse – hea küll, suitsetavad seal ja see on nõme –, aga kuidas tehakse süüa, kas või praekartuleidki! See oli selline maitseelamus, et me sõime end seal ogaraks. Muidugi lahja õlu ka veel seal juures. Mulle nii meeldis see.

Ja Jaapan. Seal me käisime Curly Stringsiga. Jaapan on hästi korralik. Sushi ja kõik muu on väga hea. Mingi aeg unistasin, et võiks Jiro juurde minna sushi’t sööma. Aga nüüd, kui Jaapanis käisime, siis sealsed mehed ütlesid, et jah, nad teavad küll Jirot, aga et ainuüksi Tokyos on 5000 sushirestorani ja osad on Jirost paremad ka. Siis mõtlesime, et mis siis ikka ...

Ma olen ise ka proovinud mõne korra sushi’t teha. Meil on Sandrapoolsed jõulud sellised, et Sandra vennanaise ema teeb igaks jõuluks sushi’t.

Ma olen ära hellitatud, ma ei ole olnud suurte tooreste kalatükkide fänn, seepärast alustasin ma sushi’de söömist kanast ja siiamaani mulle meeldib kanaga sushi. Ma ütlesin seda paarile Jaapani tuttavale. “Ei, see ei ole sushi, see on midagi muud!” Igasugust nalja on sellega saanud. Aga praegu on mu lemmik võikala-sushi. See on mahe ja mõnus.

Austraalias käisime Vestidega. Seal me püüdsime ookeani peal kala. Väga lahe. Mul on unistus ka Alaskale minna. Seal ma kindlasti lähen oma üksiku väikese paadikesega kalale.

Mis köök sulle Euroopas meeldib?
Itaalia. Loomulikult. Ja Hispaania ka. Mulle meeldivad seal apelsinid ja kõik see värk. Nad oskavad seal isegi võileiba teha nii hästi, et ... Eriti just siis, kui lähed hotellist eemale, sellisesse kohta, kus on mingi vana mees ja ...

Venemaa on ka hea. Ma olen seal nüüd kultuurilises mõttes käinud, udmurtide ja maride juures, seal on omad ägedad kombed, ahjus tehtud “nisupommid”. Vladivostokis käisime ka. Läksime sööma ja leidsime ühe restorani ... Vahel juhtub see, et leiad mingis piirkonnas ühe koha – taksoga ei viitsi linna teise otsa sööma minna, kuna reisimine on niigi väsitav töö ja tahad puhata. Siis leiad selle ühe restorani. Leidsime Vladivostokis nii hea restorani, et ainult seal siis käisimegi. Pakuti Aasia kööki: mereannid, austrid ja muud asjad.

Kohvist unistades
“Teate, mis on maailma kõige tarbitum kuum jook? Kohv. See on küll üks asi, millest ... Praegu ma väldin kofeiini, sest kõrvad on mu kõige tähtsam tööriist ja need saavad mul kõige rohkem vatti. Ajutegevusele ja kõigele sellele ei mõju kofeiin hästi. Kõrvaarstid ütlevad, et kui kõrvadega on probleeme, siis ei tasu kohvi juua. Nii et iga mingi aja tagant ma panen kohvijoomise maha.

Kohvi jooma hakkasin ma ülikoolis. Nüüd ma olen cappuccino’lik tüüp, mulle meeldib cappuccino’t nautida. Oi, kuidas ma vihkan, kui seda halvasti tehakse! Oeh! Reisidel on lihtsam juua teed, kui et ajada end närvi sellega, et inimesed ei oska kohvikutes piima vahustada.

Mu lemmikbarista on Viljandis Rohelise Maja kohvikus. Ma lähen sinna ja lihtsalt oigan, see kohv on seal nii kuradi hea! Ma ei tea, kas kohv mind äratab, aga kohv teeb mul tuju rõõmsamaks. Kuskilt ma lugesin, et kaks tassi kohvi parandab sellisel inimesel tuju, kellele meeldib just see maitse ja lõhn. Aga kui oled natuke peps nagu mina, siis ei maksa seda praktiseerida.”

5 toiduainet, mis on Jalmar Vabarnal ALATI kodus olemas
1. Avokaadod. Vanasti need mulle ei meeldinud, aga siis hakkasin sööma ja olin nende järele täiesti hull. Ma söön neid igatpidi. Mitte just lusikaga otse, aga kas siis leiva või kreekeri peal, salatis. Aga teinekord ei viitsi midagi teha ja siis pigistad poolringi välja ja sööd. Kui kohe sööd, siis ei lähe tumedaks ka. Ootele ma neid ei pane – avokaado on liiga hea, et oodata lasta.

2. Banaan. See läheb pudru peale.

3. Kaerahelbed. Mul on üks kindel sort, mis sobib. Täisterakaerahelbed. Tartu Kaubamaja ökoosakonnast. Meil on vist küll 80% kodus ökotooted. Eile ka ostsin neli avokaadot ja seitse banaani ning läks 11 eurot. Sandrale naersin, et näe, 170 krooni. What! See on kallim küll, aga ... Tartu Kaubamajas on hea asi veel see, et seal on mahlapress. See on must asi.

4. Käsitööleib või mingi rukkitäisteraleib. Mul ema teeb leiba, õde teeb leiba. Põhjaka on üks lemmikkohtadest, kust ma alati võtan leiba kaasa. Poes on juba palju häid leibasid. Igasugused peenleivad, nisu ja muud jamad on minevik.

5. Tatar. See on põhitoiduaine. Meil on kodus pigem toortatar, kuigi ma olen ka tavalise tatra fänn. Toortatraga peab jube täpselt vett panema, et tatar ei jääks limaseks. Ma ei oska seda ise teha, Sandra oskab. Tatraga saab ka nii teha, et õhtul vette ja hommikul sööd. Me ühele reisile vist võtsime isegi tatart kaasa.

Uued retseptid

Magus-hapu sealiha paprika ja ananassiga

Sealiha
Magus-hapu sealiha paprika ja ananassiga