Uudiskiri Instagram Facebook
 
Persoon

Kõrvits meeldib alati

Persoon

Kõrvits meeldib alati

Tiiu Suvi Oma Maitse
PrindiSoovita sõbrale Facebook
Foto: Krõõt Tarkmeel
“Meie kodus on keeruline süüa teha,” tõdeb “Maahommiku” saatejuht Laura Kõrvits (36), kuhjates tööpinnale Rautsi talu valgeid, kollaseid ja mustjaspunaseid juurvilju.
Abikaasa Robert (37), telemagasini Radar toimetaja ja bändi Dead Furies bassimees, ei söö liha ega muna. Lapsed Sonja (16) ja Gustav (9) veavad oma maitse-eelistused mõnikord eri suundadesse. Õnneks meeldib kõigile pereliikmetele nagu kokkulepitult või lausega “seisus kohustab” kaasa mängides ... kõrvitsapüreesupp. Ja koer Kaya ja kass Üllar on ses peres parimad sõbrad.

Laura, mis sul “Maahommikut” tehes kohaliku toidu teemal on silma või hinge peale jäänud?
Eks ikka see, et võiksime süüa eestimaist – toitu, mis on siin kasvatatud. Hiljuti käisime saate meeskonnaga ühe köögiviljakasvataja juures, kes ütles, et isegi meie tavalised tooted on puhtamad kui välismaised mahetooted. Ega mul täna õnnestunud päris öko-šmöko toorainet kokku ajada. Väiketootjatel on väga raske oma toodangut normaalselt müüa. Nende jaoks on tingimused nii keerulised, nad ei saa kaupa turustada suurtes kauplustes. Eriti piimatoodete realiseerimisaeg on nii lühike ja väikesed meiereid ei suuda toota nii palju, kui kauplustesse peaks viima. Ühesõnaga nad peavad kohutavalt vaeva nägema. Tuntumad meiereid on Esko, Pajumäe, Saida ja Nopri, kes suudavad pakkuda suuremal hulgal kaupa. Aga pisikesi talumeiereisid on Eestis 30 ringis. Võiks need ka kuidagi paremini saada kaardile. Meil järgitakse seadusi tohutult pedantselt ja see pärsib normaalset turustamist. Eestlaste värk, pingutavad kõigega natuke üle, ka seaduskuulekusega. Terve talupojamõistus oleks siinkohal abiks.

Kas sa oled sa proovinud toiduaineid koju tellida?
Tagurpidi Lavkast kunagi tellisin, aga siis pead õudselt planeerima, ei saa osta spontaanselt. Suvel maakodus on mul küll välja kujunenud oma ring, kust toidu toon: ühe juurest mune, teiselt kurke ja tomateid, kolmanda, kalamehe käest värsket ahvenat.

Millised toidud on teie peres kõige popimad?
Meil on väga keeruline süüa teha! Robert ei söö liha ega muna, juba viis-kuus aastat. Sonja sööb väga vähe liha. Gustav ehk Kusti jälle sööks ainult liha. Mina söön kõike. Ja siis teengi sageli seda, mida ma täna teen: raguud sööme lapsed ja mina (aga ma ei saa koriandrit peale panna, sest see osadele ei maitse!) ja juurikaid sööb Robert. Igaüks leiab ahjuplaadilt midagi, mis talle maitseb.

Aga mida sa kõige sagedamini valmistad, kui igaühele maitsevad eri asjad?
Peabki siis tegema lollikindlat toitu. Vähemalt kala söövad kõik, kõrvitsapüreesuppi, kartuliputru. Või viskan kiire pasta kokku. Mulle maitsevad väga supid, aga ka neid ei saa eriti teha, sest lastele ei maitse. Hiljuti tegin suure potitäie borši ja sõin seda üksi, lõpuks viskasin osa minema ... kahju, aga mis sa teed! Kusti tegi mulle kord elu komplimendi, ütles: “Teie suguvõsa naised on väga andekad! Nii vanaema kui ka sina oskate väga hästi teha kotlette.” Ja lisas siis: “Aga vanaema omad on paremad.”

Kas Kusti ka oskab süüa teha?
Kustil on oma pannkoogiretsept: kalkunimunade ja kaneeliga. Naabrinaisel maal on nii kanad, kalkunid kui ka pardid, sealt saame kalkunimune.

Sa ütlesid, et Robert ei söö liha. Oled ehk isegi proovinud lihavabalt elada?
Mul ei tule sellised asjad kunagi hästi välja. Olen mõnikord mõelnud, et võiks, aga see lõpeb esimese õhtuga. Robertil tuli see nii, et ta üritas mitte süüa liha paastuajal. Kui kuu aega ei olnud söönud, siis tundis, et polegi vaja – hoopis parem oli olla. Ja niimoodi see läks. Lihtsamaks see elu ei muuda, aga mis teha.

Kas muidu naudid söögitegemist või on see pigem paratamatu kohustus?
Meeldib, aga minu meelest süüa ei saa teha halva tujuga. Mõnikord tuled kiiruga töölt ja viskad midagi kokku ja tunned, et ei lähe. Siis ma ise ei söögi. Aga kui on hea tunne, siis mulle meeldib täiega kokata. Eriti suvel, kui oleme maal – on ju puhkus ja seal ei saa ka välja sööma minna, vaaritadki hommikust õhtuni.

Kus teile meeldib väljas söömas käia?
Meeldib India toit, Elevandis mu meelest on see kõige parem. Kui mõnikord üldse ei jaksa süüa teha, tellime sealt koju. Tänast toitu aga õpetas mind valmistama Jorma Riivald, kes teeb Otepääl Mr. Jakobi restorani: kui sinna kanti satud, tasub ära käia! Klassikaline Eesti köök ja jube maitsev.

Leidub sul mingeid toredaid nippe, kuidas lastele vitamiine toidusse peita?
On! Kord tegin lahtise piruka, mille peal porru ja fenkol. Kusti vaatas seda veidi kahtlustavalt. Siis ütlesin, et see on pitsa, ja ta sõi isukalt. Pärast küll paljastasin, mida ta oli söönud. Ta oli pettunud, aga tunnistas, et tõesti võib süüa fenkolipirukat. Oleks ma aga algul öelnud, millega tegu, poleks ta seda puutunudki. Ka kõrvitsapüreesupi sisse saab igasuguseid asju sisse panna.

Armastad sa magusat ka?
Mulle küll maitsevad head koogid, aga ma ei ole küpsetaja. Sügisel paar korda õunakooki teen, kuid muidu ostan head kooki. Kõige sagedamini Telemaja kohvikust: magusaisu tuleb ju peale tavaliselt siis, kui pead mõtlema ja vajad väikest “laksu”. Seal on üks pistaatsiakook, mille peal veel makroon – eriti hea! Viljandis Fellinis on head koogid ja Rohelise Maja kohvikus mõnusad saiakesed. Nendest püüan teadlikult eemale hoida, aga libastumisi ikka juhtub. Lapsed armastavad rohkem jäätist.

Kord tegin lahtise piruka, mille peal porru ja fenkol. Kusti vaatas seda veidi kahtlustavalt.

Mis toidud sulle reisidelt on maitsemeelde sööbinud?
Mulle meeldib reisidel käia kohvikutes, istuda ja vaadata inimesi. Pariisis võib astuda sisse igasse nurgakohvikusse ning seal on maailma parim kohv ja brüleekreem. “Maahommikuga” sõidan mööda Eestit ja näen külasöögikohti. On arenguruumi, frititud toidust võiks üle saada ... Kuigi saan aru, et maal on kõigil kodus endalgi juurikad ning välja minnes tahaks friikaid ja burgerit. Jah, meenub lugejakiri, kus maanaine, suure pere ema, tunnistas, et tema jaoks oli supermarketi valmistoit plastkarbis puhas õndsus ... ta sai ometi puhata vaaritamisest.

Millal sina alustasid köögikatsetustega?
Olin umbes viieaastane, kui esimest korda pannkooke tegin. Mõni aasta hiljem otsustasin pärmitainast ise saiakesi küpsetada. Tainas ei kerkinud ja plönnid tulid kohutavad, aga vanemad sõid ja kiitsid. Kord tegime vennaga emale üllatuseks omletti, aga panime sellesse suhkrut. Välja tuli praetud koogelmoogel. Vaene ema, kui kaua tal see suus ringi käis! Aga meie ise olime nii õnnelikud. Midagi sellist mul küll ei olnud, nagu on sageli kuulda, et alustad iseseisvat elu ega oska muna praadida. Kuigi mulle on helistanud sõbranna, kes küsib, kuidas muna keeta – ja seda ei saa talle pahaks panna! Ka lastel peab laskma katsetada. Kusti oskab endale pärast kooli pelmeene keeta ja on paar korda suitsuanduri tööle saanud (“Ainult ühe korra!” protestib Kusti kõrvaltoast – toim). Sonja oskab hästi kooke teha. Tema šokolaadikoogi võiks vabalt kohvikusse müüki panna.

Kas sul on ka mõni vanaemade retsept kasutusel?
Minu maavanaemal on selged kõik ravimtaimed, nii et mõnes mõttes olen nagu nõiamoor. Ka need hard-core-sibulad, mida praegu hakin, pisarad voolamas, pärinevad tema juurest maalt. Linnavanaema aga teeb väga hästi süüa praktiliselt mitte millestki. Lapsepõlvest on mul meeles, kuidas ta tegi kanakaelasid ja -pugusid, need maitsesid väga hästi. Mina ei suutnud seda järele teha.

Kas sibulapisaraid külma vee all hoitud koorimisnuga ei leevenda?
Ei! Tavaliselt koorib sibulaid Robert, see on tema töö. Aga jah, lapsepõlves maavanaema meile rohtu ei andnud. Kui hammas valutas, siis keetis kortsleheteed, ja kui hambas oli juba auk, pani sinna nelgitera. Söetükiga pesemine tegi hambad valgeks ja kui mesilane nõelas, siis hõõrus vanaema paistes kohta mullaga. Muld aitab, kusjuures, jumala hästi! Nõgesesupp ja pärnaõietee olid lihtsalt hea maitsega, kuid kui ise usud, et aitavad, siis aitavad ka. Metsas ma ära ei sure, leiaksin üles õiged asjad.

Kas sa seeni ka tunned rohkem kui tavapärased kukekas ja puravik?
Mitte liiga palju. Tean, mida võib korjata ja mida mitte, aga ma ei viitsi tegelda nendega, mida peab kupatama. Maal leiame mõnikord kurreleid, need on küll väga head. Puravikud ja kukeseened, no need on klassika.

On sul lasteootusest ka meeles imelikke isusid või lõhnajanu? Bensiinilõhn on mulle kogu aeg meeldinud, kahetsen, et meil on diisliga auto. Värvilõhn isutab ka, olen võimalik toksikomaan. Esimese lapse ootel sõin esialgu iga päev pool kilo jäätist. Võtsin kolme nädalaga juurde neil kilo ja siis arst pahandas. Jäätist sõin vanasti üldse hästi palju. Võisin korraga kaks kilo ära süüa, vahepeal läks süda pahaks, siis tegin pausi. Praegu Kusti teeb samamoodi. Kuna ta käib džuudotrennis ja kulutab kohutavalt energiat, siis ta ka sööb palju ja vahepeal hingab, et edasi süüa. Ta käis just esimest korda Soomes võistlemas. Sai pronksi, motivatsioon tõuseb!

Mis on su lemmiktooraine?
Mulle meeldib naturaalne toit, mingeid lahjasid asju ma ei tee. Läheb ikka korralikku vahukoort ja head võid, et rammus oleks. Rasv teeb toidu heaks, light-tooted ei ole üldse teema. Angelica Udeküll ütles kord, et kui teed koorega toitu ja mõtled panna 10% kohvikoort, siis ära pane parem üldse. Saan aru, et meil on vahepeal mingi võipaanika lahti läinud, aga mina avastasin või enda jaoks ammu. Sel aastal üritasin ise maakodus tomateid kasvatada. Maitseained õnneks kasvavad mureta ning salat ja rukola sirguvad peenras mühinal.

Millised ürdid sulle meeldivad?
Koriander, tüümian ja rosmariin. Topin neid, kuhu vähegi sobib.

Mida te kodus joote?
Vett, kogu aeg. Jamie Oliver rääkis, kuidas teha veekokteile – et isegi lapsed joovad vett, kui paned sinna apelsiniviilu. Me mahla ja mingit muud värki koju vist ei osta kunagi. Kinos käies võtame kokakoolat, aga see on erandkord, pidupäev. Nagu mulle aeg-ajalt meeldib burgerit süüa.

Kus sulle poes meeldib käia?
Üritan käia võimalikult vähe. Kohalikus poekeses on hinnad kallimad kui baaris, aga leiva ja piima võtan ikka sealt, nii et tore, et see on olemas. Olen avastanud e-Selveri. Nad toovad veel kõik trepist üles ka – väga mugav.

Millest sa köögiinspiratsiooni leiad?
Eriti ei viitsi retseptis näpuga järge ajada. Palju olen avastanud saateid tehes. Kui “Terevisiooni” toimetasin, sain kohe stuudios toitu maitsta ning kui meeldis, proovisin kodus järele. Mingid asjad väsivad ja mingid jäävad pikemaks, ajaga timmid ja töötad välja oma versiooni. Aga meeldib ka nii, et vaatad, mis kapis olemas, nuputad ja katsetad. Robert paneb palju imelikke asju kokku, mis mõnikord ei sobigi, aga on ka häid üllatusi.

Palju imelikke asju kõlab kokku nagu India toit?
Jah, ja tema karriasju ja plögasid söövad ka lapsed heameelega. Mina mõtlen pigem, et mida vähem maitseid, seda parem.

Just jõudsin mõttega sinna sõuda, et millist osa mängib Roberti taimetoitluses tema bändikaaslane Ardo Kivi, tuline vegan, kellel Oma Maitse on samuti külas käinud?
Robert oli taimetoitlane juba ammu enne bändi (naerab). Aga võib-olla Ardo võttis Roberti bändi taimetoitluse tõttu?!

Kuidas sa oled lapsed söögitegemisse kaasanud?
Ongi see, et kõik peavad kaasa tegema; ei ole nii, et ema tuleb töölt ja hakkab kokkama. Alguses muidugi eakohased ülesanded, las müttavad! Kuigi ükskord tegi Kusti juustušnitslit ja põletas endal näo ära ... Olin salvestusel, tema helistab, nutab; ma ei saa aru, mis juhtus ega saa ka võttelt minema joosta! Siis juhendasin telefoni teel, et ta kõigepealt lükkaks pliidi välja, et see ei jääks kõrbema, ning laseks põlenud kohale rohkesti külma vett peale voolata. 15 minutit hiljem oli ta juba nutmise lõpetanud, aga näkku pritsinud rasv nägi esialgu väga õudne välja. Parasjagu pidi ta osalema ühes minu filmiprojektis ning grimeerija üritas varjata kärnasid, mis õnneks paranesid täiesti. Kusti ei lasknud end heidutada ning teeb süüa edasi, ainult juustušnitslit, ütles ta, nüüd mõnd aega ei taha. Hiljuti olime Robertiga nädalavahetusel Saaremaal pulmas, sealt tagasi tulles võtsid lapsed meid vastu õhtueinega. Kõrvitsasupi sisse oli pandud minule peekonit ja Robertile sojaplönn. Teiseks käiguks olid ahjujuurikad ja pidi tulema ka ahjuõun, aga selleni nad kahjuks polnud jõudnud. Kusti serveeris toitu, endal seljas väikeseks jäänud must ülikond, varrukad vaat et küünarnukini, meenutades kelnerit filmist “Kaklusklubi”.

Mis su enda lapsepõlvelemmikud on?
Neljandas klassis kirjutasin teemal “Minu hobid”, et minu hobi on söömine. Mulle tõesti meeldis ja siiani meeldib hea toit. Lapsena võisin lõputult süüa, aga olin täielik kribu, kõik vaatasid ja imestasid. Mu ema teeb ka hästi süüa, nagu Kusti meie naisliini kohta mainis. Ema oli 1990-ndatel kuulnud sõna lasanje ja siis tegi seda tavaliste makaronidega. Kõigile väga maitses. Oli ju mingi aeg, kus midagi polnud poest saada, aga maal kasvatati kapsaid-kaalikaid ja kusagil olid siga, lehmad ja kanad; kogu staff saadeti maalt pakiga, käisid bussil vastas. Me tahame muide järgmisel aastal maale lambad võtta! Robert läheb Olustverre lambakasvatust õppima. Esialgu võtaks mõned hoiule, sest ma ei ole valmis neid sügisel ära sööma. Ja võib-olla võtame kanad ka.


Laura lemmikud kööigs

*TŠILLID, mitte tavapärast mõõtu, aga poeg Kusti enese kasvatatud.

*VÕI – seda paneb Laura vist igasse toitu.

*LÕIKELAUD, Eesti käsitöö, otsige internetist: hakib.eu.

*JUUSTUNUGA – funktsionaalne toode, millega saab ka porgandeid koorida.

*KERAAMILISED KAUSIKESED, nunnud ja värvilised, on pärit Türgist.

KOMMENTAARID

Lisa kommentaar

Uued retseptid

Rooskapsad sinepises koorekastmes

Argitoidud
Rooskapsad sinepises koorekastmes