Ah sa Mooses kui moodne Mooste!

Kord kuus kohtub Mooste mõisa valitsejamajas seltskon-
d kokkamissõpru, kes ühisel katse ja eksituse meetodil taasavastava-
d vanu nippe ja õpivad uusi hõrgutisi valmistama.
Kuldsed vahtralehed katavad Mooste mõisa alleed. Vana valitsejamaja on tuledesäras ja kutsuvalt lahtiste ustega ning nõnda tekib tunne, et siin on käimas Puškini-aegne piduõhtu. Tegelikult on kokku tulnud hoopis Mooste toiduklubi, mis koondab nii kohalikke kui ka kaugemaltki saabunud söögihuvilisi.
Tänaseks ülesandeks on selgeks teha puljongi keetmise kaunis kunst, sinna juurde küpsetada pirukaid ning kõik see pärast ühise laua taga mõnust mõmisedes nahka panna.
“Meie toiduklubi on kui kord kuus toimuv kollektiivsel tarkusel põhinev meistriklass. Igaüks teeb midagi kokkulepitud teemal ning pärast vahetame kogemusi ja teadmisi. Lõpuks paneme retseptid blogisse üles,” selgitab klubi eestvedaja, kunstnik Evelyn Müürsepp, kes tavaelus samas majas hoopis MoKS-i-nimelist kunstikeskust juhatab.

Puljongite õpetlik maailm
Samal ajal, kui köögilaual valmivad kuldsest kõrvitsast pirukad, podiseb pliidil Evelyni köögiviljapuljong. Klubiline Siiri Kolka on teinud valmis ühe kanapuljongi, mis muutus sogaseks,kuna läks liiga ruttu keema ja vaht jäi sisse. Nüüd on tulel juba kanapuljong nr 2, mis tõotab tulla perfektselt selge. Ei saa mainimata jätta ka puljongikuubikust võrdlusmaterjaliks valmistatud näidisleotist, mis eemal kausis hüljatuna oma tundi ootab. Kaaru külast (Mooste vallast) kohale tulnud Eve ja Targo Veski on viimase ööpäeva jooksul jõudnud arusaamisele, et veiselihaleeme keetmine pole kiire töö, vaid nädalavahetuse ettevõtmine: “Alustasime puljongi keetmist eile õhtul kodus, aga see lõppes hommikul söestunud potiga. Panime uue hakkama, aga see kees sogaseks. Nüüd proovime siin kolmandat korda, aga aega jääb väheks. Võtame koju kaasa ja üritame lõpuni teha.”
Sellesse, et kõik alati välja ei tule, suhtuvad klubilised ise leebe rahuga. “Nüüd on vähemalt selge, mida ma järgmine kord ei tee. Mis siin ikka põdeda?” võtab Eve untsu läinud puljongi teema kokku ja aitab parem pirukaid valmistada. Enne puljongiõhtut on siin majas koos tehtud leiba, jäätist, trühvleid, pirukaid ja pelmeene, vürtsmoose, kõrvitsatoite ja palju muud. Kõige suuremaks väljakutseks on olnud Mooste toiduklubi pop-up-restoran suvisel laadal, kus otsustati pakkuda alternatiivi tavalisele suurürituste friikartul hamburger-menüüle. Restoranile eelnes nädal ühiseid menüükatsetusi ja tulemus oli kohaliku rahva seas ülimalt menukas.
Road, mis toiduklubis tegemisele tulevad, valitakse kõigi häältega välja ning hetkelgi on seina peal ootamas kirju nimekiri neist soovidest, mida plaanis tulevikus proovida. Eestlane ja vürtsid Mooste toiduklubi puhul on oluline seegi, et siin käib kunstikeskus MoKS-i tõttu palju välismaalasi, kes oma jälje ka kohalike menüüsse on jätnud. Nii ütlevadki toiduklubilased ise, et valmistavad kohalikke hõrgutisi rahvusvaheliste nootidega.
“Meie oma maitse on põhjamaine ja traditsiooniline ning mitte liiga särtsakas. Välismaalastelt saab aga uusi nippe ja ideid, kuidas kohalikke roogi maitsenüanssidega rikastada. Minu mõtlemine on siin käies ikka väga palju muutunud,” arvab Mooste mõisa külalistemaja perenaine Ülle Prost, kelle absoluutseks lemmikuks on laimi-basiiliku-fariinsuhkrusiirup, mida jäätise peale panna. Loomulikult kasvavad basiilikud, rosmariin ning isegi loorber ja fenkol toiduklubi liikmete koduaias.Oma ameti tõttu kohtab Ülle aga ikka inimesi, kellele kokakoolist inspireeritud menüü liiga võõras näib: “Juhtub, et tuleb keegi, kes ei taha kuuldagi pastast pestokastmega ja nõuab mult hoopis võiga praetud makarone. Eks ikka uute asjadega harjutakse.” Selle peale nendib hobikokast ameeriklane Patrick McGinley, kes Eestis elanud juba päris mitu aastat ning on üks toiduklubi põhiliikmeid, et eestlased kardavadki tšillit ja vürtse ning alati virisevad, kuid söövad ikka kõik ära. Ükskord sai PatrickMoostes aga erilise maailma avardumise kogemuse, kui valmistas Mehhiko stiilis sealiha hästi vürtsise täidisega 40-le eestlasele: “Tegin kaks versiooni. Üks oli ülivürtsikas, originaalretsepti järgi ja just nii, nagu mulle meeldis, ja teine eestlaste maitse järgi. Kui külalised tulid, siis hoolimata minu jutust tormasid kõik vürtsise paja kallale. Vaatasin, kuidas nad sõid ja läksid näost tulipunaseks. Vesi hakkas ninast tilkuma. Nad pobisesid: “Oh issand küll,” aga läksid tagasi poti juurde ja võtsid juurde. Ma sain sel hetkel aru, et tegelikult eestlased mõistavad, mida tähendab kuuma käes kannatamine ja sellele järgnev õnnistav puhastumise tunne, sest teil on ju saun. Vürtsine toit on lihtsalt sauna sisemine variant ja seepärast ebatavaline.”

Ise pead elu põnevaks tegema
Tegelikult on Mooste toiduklubil ka olulisem roll kui lihtsalt koos toidutegemine, ning sellest tasuks õppida teistelgi.
“Ega me ilmselt tunnekski üksteist, kui poleks toiduklubi,” arvab pirukateoga ametis olev Liilia Raik. Kuigi Mooste on väike, on ta siin saanud sõbraks mitmega, kellele varem vaid metsavahel tere ütles. Liilia meelest on klubi hea põhjus kodust välja tulla. “Toit on ju jube mugav teema!” arvab Eve. “Kui muidu saavad võõrad kokku ega oska midagi rääkida ning vaatavad naljakalt otsa, siis toiduteemaga seda muret pole. Ütled kas või, et hoia nuga ja koori sibulat,” naerab ta.
Evelyn räägib, kuidas ta noorsooprojektide kaudu on sattunud väikestesse kohtadesse, kust kõik noored tahavad ära minna, sest midagi pole teha.
“Tegelikult tuleb aga ise maal olles midagi tegema hakata, siis ongi huvitav,” on tema rohkem kui kümneaastane kogemus, ning kunstikeskus ja toiduklubi on vaid üks näide elu keemisest väikeses Mooste alevis.

Kahte moodi pirukad

Köögiviljapuljong seentega
Martsipani-pohlakook
 
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa