Jaan Pehk - mees parimais aastais

Muusik ja kirjamees Jaan Pehk käib neljapäeviti kodumaja keldris turul, et pärast mõnuga kokata. Varem ansambliga Köök tuntust kogunud Jaani teatakse nüüd eelkõige Orelipoisina, kes armastab vürtsikat toitu.
Tavaliselt lõhnavad koosolekud tindi, paberi ja asjaliku jutu järele. Aga mitte alati. Ühel pimedal talveõhtul Uue Maailma Seltsi koosistumisele sattudes tervitab tulijat pahvak küpsevate köögiviljade aroomi. Õhtu peaesinejaks paistab tõusvat kõrvits. Vähemasti esialgu. Hiljem vallutab Koidu tänaval asuva väikese korteri juba küpseva liha lõhn, nii et mine sa võta kinni, kumb neist peaesineja rolli väärib. Ühtmoodi maitsvad on mõlemad. Ja pole see mingi erand, et selle seltsi koosolek lõpeb söömisega. Pigem vastupidi: ühine toidutegu käib asja juurde. Sel õhtul kokkab köögis muusik ja luuletaja Jaan Pehk koos kunstnikust elukaaslase Lilli-Krõõt Repnauga. Nii avanebki vaatepilt, kus ühel pool seina käib elav arutelu ja teisel pool hakitakse hoolega köögivilju. Vahepeal pistab mõni huviline pea kööki ja uurib, et mis seal sünnib.
“Ega mina veel ei teagi, mis sellest tuleb,” tunnistab Jaan süvenenud ilmel sibulat hakkides. “Ma lihtsalt improviseerin, eks pärast näeb. Me võime seda toitu ka sealihaks Jaani moodi nimetada.”Sedasi nad seal köögis siis askeldavad, seljad sõbralikult vastakuti. Lõikelaua kohale kummardunud Jaan tükeldab juba paprikat ja Lilli-Krõõt lõikab pliidil podisevasse potti kõrvitsat juurde. Kõik käib tunde ja maitse järgi, ühtegi spikrit nad abiks ei võta. Seejuures tunnistavad mõlemad, et loevad aeg-ajalt retseptiraamatuid küll, kuid pigem inspiratsiooni mõttes, mitte selleks, et näpuga järge ajada. Sageli lähtutakse hoopis sellest, mida külmkapis parasjagu leidub.
Samas tunnistab Jaan, et ema tehtud kihiline salat kuulub tema kindlate lemmikute hulka. See meenutab paljuski “kasukat”, kuhu nende peres pannakse kihiti nii peeti, porgandit, kartulit, muna kui ka hapukurki, ainult et heeringa asemel lisatakse hoopis suitsuvorsti. Ja tulemus saab super!
“Jaan armastab väga vürtsist toitu,” tõdeb pere naispool muheledes.“Ükspäev keetis ta näiteks hapukapsasuppi rohke tšilliga. No see sai päris terav!”

Vürtsised road teevad imesid
Justkui eelneva jutu kinnituseks lisab Jaan seegi kord tükeldatud lihale tõhusa koguse tšillipastat, ise rahulolevalt noogutades. Pärast pisikest pausi räägib ta loo sellest, kuidas vürtsine toit võib imesid korda saata. Seda koges ta omal nahal Amsterdamis, kui juhtus seal ükskord haigeks jääma. Tal tõusis palavik ja tekkis nohu ning enesetunne läks ikka väga sandiks.
“Aga vedasin end siiski ühte Malaisia söögikohta,” meenutab menukas muusik oma kogemust. “See oli väike urgas, kus kokatädi vaatas mulle otsa, noogutas mõtlikult ja keetis seepeale vürtsise supi, mis pani mind meeletult higistama. Kaotasin juba kohapeal liitri vett. Hotelli jõudes vajusin magama ja higistasin muudkui edasi. Hommikul tundsin end veidi kurnatuna, kuid päev hiljem olin terve kui purikas. Nii kiiret paranemist pole ma varem kogenud.”
Samas pole neist kumbki fanaatiliselt toiduusku. Hea söök on ikkagi nauding ja kõhutäide, mitte võluvits kõigi hädade vastu. Siinkohal meenub üks inimkatse, kui Jaan sõi mitu nädalat Marko Reikopi palvel üht juustu, mis pidi vererõhku alandama. Hiljem vaieldi selle juustu üle veel pikalt ja tuliselt, et kas ikka teeb imesid või mitte. Jaan kehitab seepeale õlgu ja tõstab hakitud köögiviljad pannile küpsema. Kui sööjad neid hiljem kiidavad, siis poetab ta muiates, et muidugi on maitsvad – neile sai ju pool pakki võid lisatud!

Turg tegutseb maja keldris
“Kõiksugu juurikad tulevad meile peaaegu koju kätte,” räägib Lilli-Krõõt supikraami püreestades. “Igal neljapäeval toimub meie maja keldris turg, kus müüakse kartulit ja porgandit ja kõrvitsat ja kõiksugu mahevärki. See on Tagurpidi Lavka, mis tegutseb suviti tänavaturuna. Väga mõnus! Me ei armasta kumbki suurtes marketites käia. Õnneks leidub kodu lähedal paar väiksemat poodi, nendega saab suurema osa ajast hakkama.” Mõned ajad tagasi, kui Jaani ja Lilli kodu kõrval tegutses veel Uue Maailma seltsimaja, käidi sealgi õhtust söömas. Seltsi hing ja energiapall Erko Valk korraldas seal koduse hõnguga toitlustamist, kus kokkasid ka teised liikmed. Lihtsa ja maitsva toidu kõrval polnud vähem tähtis ka seltskond, kes sinna õhtul kogunes. Viimasel ajal peab küll seltsimajata läbi ajama, kuid sõpradega koos söömine pole kuhugi kadunud.
“Mulle meeldib just nendel päevadel süüa, kui pole mingeid kohustusi,” tõdeb Jaan ja tõstab tšillipastaga segatud liha praepannile. “Siis vitsutad kohe mõnuga, vahepeal laiskled ja teed jälle midagi uut juurde. Ega iga päev ei viitsigi süüa teha, sest mõnikord pole isu kah.” Aga kui isu on, kuid kokata ei taha, siis läheb Jaan hoopis Mandarini või Chopsticksi, kus saab vürtsised ampsud kiiresti kätte. Kord kuus kohtab teda ka Korea restoranis Ariran. Sealt pärineb isegi üks kummaline lugu. Kord, kui Jaan jälle Ariranis istus, tuli
tema juurde restorani korealasest omanik ja küsis: “Kas jumal on olemas?” Pöördumisest üllatunud muusik vastas, et tema ei tea. Selle peale sajatas korealane: “Mingit jumalat pole olemas! See pole mingi jumal, kes ausatele käkki keerab ja pätte aitab!” Jaan jäi talle nõutult otsa vaatama. Omanik aga jätkas: “Sellepärast küsin, et olen teid siin mitu korda söömas näinud vaimuliku pikas mustas rüüs, rist kaelas! Olete ju vaimulik?!” Jaan püüdis vaielda, et küllap aetakse teda kellegagi segamini. Aga mees jäi endale kindlaks: “Ega ma veel nii vana pole, et peast sooda oleks!” Leti taga seisnud omaniku venelannast abikaasa kinnitas samuti, et on külalist nende juures söömas näinud just nimelt kirikuisa rüüs. Hiljem püüdis Jaan endamisi selgusele jõuda, kas tegu võis olla teisikuga või ongi tema isiksus kahestunud.

Keegi ei jää nälga
Küpseva liha ja köögiviljade magus aroom imbub jõudsalt ka kõrvaltuppa, kus hakatakse koosolekut lõpetama. Vahepeal on rahvast kõvasti juurde tulnud. Välisuks kolksub iga natukese aja tagant, et kedagi sisse lasta. Aeg-ajalt pistab mõni järjekordne külaline pea kööki ja veab valmiva toidu lõhna mõnuga endale ninna. Mõni teine küsib kohe otse, et millal süüa saab, sest tuppa tulvav lihalõhn paneb süljenäärmed jooksma ja kõhu korisema.
“On vist viimane aeg toit lauale viia, kaua me neid ikka narrime,” arvab Lilli-Krõõt ja haarab suure supipoti kahe käe vahele. “Loodame, et ikka jätkub.” Pika laua taga istub kenake kamp inimesi. Juba kallatakse veini ja lobisetakse, seda nii eesti kui ka inglise keeles. Perenaine tõstab aurava supipoti keset lauda ja jagab kõigile sealt lahke käega kuldkollast keedust. Külalised söövad ja kiidavad. Juba esimese viie minutiga saab pott tilgatumalt tühjaks. Kohe seejärel ka taldrikud. Aga juba tulebki Jaan köögist vürtsise liharoaga. Seegi kauss tõstetakse keset lauda, et mitu ootevalmis kahvlit saaksid seda rünnata. Jaani tšilline liha on tõesti maitsev. See saab kohe otsa, nagu poleks olnudki. Aga lõbus sumin kestab selles väikeses korteris vaatamata sellele hiliste öötundideni.

Kõrvitsasupp II
Sealiha Jaani moodi

MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa