Kristina Lupp: Välis-Eesti meets tex-mex

Gastronoom, toiduantropo-
loog, profikokk – just nii võib kutsuda end väliseesti piiga Kristina Lupp (29). Esivanemate kodumaale sattus ta elama Nõukogude Eesti toidukultuurist magistri-
tööd kirjutades ja Tallinn hakkas talle väga meeldima.
“Meie tulime sealt Eestist ju ära. Miks sina siis tagasi tahad?” imestab Kristina vanaema Torontos telefoni otsas üha ja üha selle üle, miks lapselaps pärast kokakarjääri Itaalias ning gastronoomia magistrikraadi kaitsmist Kanadas elab Eestis ega kavatsegi siit niipea jalga lasta.
Kogu vestlus Kristinaga köögis käib ilusas, aga pisut vanamoelises eesti keeles, mida ta püüdlikult kõneleb, meenutades mulle lapsepõlveaja eestiaegseid kohvikudaame, kes vaatamata poole sajandi vanusele sõprusele ikka teineteist lugupidamise märgiks teietasid ning seal ja peal asemel sääl ja pääl ütlesid.
Vahepeal aga võib Kristina täiesti ootamatult sõrmenipsu kiirusega üle minna inglise keelele, seda siis, kui mõni sõna meelde ei tule või läheb olukord sedavõrd emotsionaalseks, et lihtsalt peab hüüatama “Cool!” või “Wow! This is fantastic!”.
Samal ajal tegutseb ta ise professionaalse koka kiiruse ja põhjendatusega köögis ning annab ülevaadet valmivast tex-mex-menüüst. Oma järge ootavad guacamole, kinoasalat, kalatortiljad, tequila-laimikaste ja Margaritad – need on maitsed, millest noor naine siin elades puudust tunneb ning mida meie söögipaikadest eriti ei leia.
Retseptiraamatud nagu päevikud Kristinat köögis jälgides märkab igasuguseid kasulikke nippe. Näiteks avokaadost saab ta kivi välja lihtsalt nii, et toksab oskuslikult noaga õigesse kohta. Poest ostetud liiga kõva vilja soovitab ta aga üleöö kinnises paberkotis hoida ning järgmiseks
päevaks olevat see täitsa valmis.
Siin näen esimest korda Eestis värsket jalapeño’t, mida Kristina tükis seemnetega guacamole sisse hakib, sest nii tuleb vürtsikam. Avokaadokreemi käivad ka tomatitükid, mida naine mõnikord mangodega asendab. Kalatortiljade jaoks kohafileed praadides tuleb paneeringujahu segada peenestatud vürtsköömnepulbriga. Kui kastmeks võiks kasutada ühte kindlat sorti Mehhiko vedelat juustu, saab Eesti hapukoor koos tequila ja laimimahlaga veelgi parem. Õigele kokale kohaselt ei reisi Kristina kuhugi pikemaks ajaks ilma isiklike köögiriistadeta. Kapsa ja juurviljade riivimiseks on Kanadast kaasa võetud spetsiaalne köögimandoliin ning keskmiste mõõkade suurusi nugegi on tal mitu peotäit.
Reisikotti on saanud ka enda koostatud menüüd kahest Firenze restoranist ja vanad retseptiraamatud, mille hulgas see kõige esimene, mida Kristina teismelisena pidama hakkas, ning mida ta mulle pärast lõunasööki näitab. “Selle banaanikoogi retseptiga võitsin 16-aastaselt Kanadas meie suvila-rajooni kokandusvõistluse,” osutab naine uhkelt ning heldib, “jah, vaadata üle pika aja vanu retseptiraamatuid on nagu lugeda oma vanu päevikuid. Kogu elu tuleb meelde!”
Kristina elu, see aga ongi nagu mõni põnev reisiraamat. Torontos sündinud naine on jõudnud koos vanematega elada Lõuna-Aafrikas, käinud ülikoolis Kanadas ja õppinud kokaks, et saaks tööd igas maailma nurgas. Seejärel põrutas Itaaliasse, kuigi ise sõnagi itaalia keelt ei osanud. Firenze kesklinnas Uffizi Galerii all asuvas tuttavate tuttavatele kuuluvas aerutamisklubi restoraniköögis toimetades sai aga keel selgeks. Sealt suundus Kristina tuntumasse restorani Acqua Al 2, kus mõne aja pärast mõistis, et aeg on edasi liikuda. Nii ongi tulnud gastronoomiakraad, Austraalia ja Eesti. Kristina sõnul on ta siin selleks, et aru saada, kes ta tegelikult on ja kust tuleb.

Kas see on toit?
“Mu vanemad ilmselt arvavad, et tegelikult mu töö ja elu sisu on ringi reisimine, söömine ja joomine. Ütleb ju sõnaraamatki, et gastronoomia on the art of living and eating well, naerab Kristina ja lisab, et tänavu kevadel, kui ta käis koos Eesti Vabariigipresidendi koka Inga Paenurmega Torontos Eesti köögi teemalist loengut pidamas ja õhtusööki pakkumas, hakkasid ta lähedased alles aru saama, mida tüdruk tegelikult teeb. Et gastronoomia üks osa on ka toiduajaloo uurimine ning ümbritseva eluga seostamine.
“Kirjutatud on keskaegsest Eesti köögist ja baltisaksa köögist, aga Nõukogude Eesti omast pole keegi varem nii põhjalikku tööd teinud,” räägib Kristina oma magistritööst ning sellest, mida tema oletas enne kodumaale tulekut. “Mul oli arvamus, et Eesti köök muutus oluliselt pärast okupatsiooni, aga tegelikult ei muutunudki nii väga. Ei hakatud massiliselt pelmeene ja seljankat sööma, kodudesse jäid ikka klassikalised toidud. Samuti oli mul vanaema mõjutusel arvamus, et nõukaajal polnud siin midagi süüa ja kõik nälgisid. See aga pole ka tõsi. Pärast sõda oli jah raske, aga hiljem ikkagi oli toitu, kuigi mitte eriti laias valikus. Minu jaoks oli huvitav ka see, kui palju tööd inimesed igapäevaselt tegid, et aeda pidada ja kõiki tooraineid kätte saada, konserve sisse teha jne.”
Ilmselt rohkem kui nõukogude kord on Eesti praegust kööki muutnud üleilmastumine, moodsad kulinaariavoolud ning toidu tähtsuse teisenemine. Seda kogesid Kristina ja Inga ka Torontos käies, sest sealsel kogukonnal oli nõukogude toidukultuurist palju enam imestamist siinse modernse köögikultuuri üle, kus traditsioonilised maitsed on leidmas uut vormi. “Kõige rohkem räägiti pärast õhtusööki Inga valmistatud kilutrühvlist. Väikeses klaasis oli piimavaht murulaugukastmega ning peal kilufilee leiva ja toorjuustuga. Noh, nagu moodne piimasupp,” kõneleb Kristina elevust tekitanud, kuid maitsvast suupistest ja lisab, et kui loengu käigus näidati fotodelt teiste Eesti tippkokkade taieseid, mis valminud kokandusvõistluste tarbeks, siis arvati küll, et kõik see on väga ilus, kuid kas see on ikkagi toit ...

Kartulisalatikoolkonnad
Ilmselt paljude väliseestlaste jaoks tähendab Eesti toit eelkõige ikkagi rikkalikku külmlauda, kus salatid, singid, suitsutatud kalad. Seda on Kristinagi söönud Torontos Eesti Maja kohvikus, aga ka kodus jõuludel ja muudel tähtpäevadel. Üllatusi on aga talle Eestiski jagunud: “Noh, teistmoodi kui meil on see siinsete kodueestlaste grillikultuur, mida ma küll ei osanud oodata.”
Imestamist on mujalgi. Näiteks söövad tema meelest kõik eestlased tohutult palju ja pidevalt astelpajumarju ning korjavad
suvel metsast taimi tee sisse. Kristina sugulastel on Mõisaküla kandis talu ja alati seal kuivab midagi. Ja eks sel vanal heal kartulisalatilgi on siin omad vimkad sees.
“Sugulane teeb seda teistmoodi, kui mina teeksin, panevad näiteks palju herneid. Mu vanaema Torontos aga valmistab õunte ja sibulaga. Mul sugulane jälle ütleb, et talle nii ei maitse. Noh, ütleme nii, et tulivälja, et on olemas lausa kartulisalatikoolkonnad.” Metsa marjule on Kristinat samuti sugulased kaasa võtnud, aga see talle väga ei istunud. “Mulle meeldiks teha hoopis aiatöid, nagu kartulipanek ja ürtide kasvatamine,” arvab ta ja samuti ootab, et saaks seenele minna: “Kui käisin vanaemaga esimest korda Eestis, siis mäletan, et ta tuli sõbrannaga metsast ja neil olid ämbrid täis seeni, mida puhastati ja tehti mitu päeva sisse. Mul on nüüd kahju, et siis nendega kaasa ei läinud, sest ma ei tea seentest midagi. Kui aga tegin intervjuusid, siis räägiti mulle palju erinevatest´seenesortidest, aga ma tegelikult ei saanud aru, mida täpselt mõeldakse.”
Nii et Eestis on Kristina jaoks avastamist veel küllaga ning maailmarändur ei kavatse siit veel mõnda aega lahkuda, kuigi Eesti talve pimedus on tema meelest ikka hirmus küll. Hiljuti käis Kristina Soomes konverentsil rääkimas Nõukogude Eesti restoranidest ning augustis saab teda kuulda ka Tallinnas. “Suvel hakkavad mulle ka sõbrad Euroopast külla tulema,” räägib Kristina lähitulevikust. Tema Itaalia tuttavate jaoks, kellega ta möödunud aastal Eestimaal ringkäiku tegi, oli kõik nähtu väga eksootiline. “Nad ei mõelnud pidevalt sellele, kuidas Eesti oleks siis, kui poleks olnud sõda, vaid arvasid, et see oli nende parim suvepuhkus.”

Kinoasalat maisi, ubade ja fetaga
Margarita
Guacamole tortilja-tšipsidele
Kalatortiljad tequila-laimi-hapukoorekastmega
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa