Kuhu liigub Eesti restoran?

Oma Maitse salakuulaja, kes on aasta jooksul katsetanud kümneid restorane, teeb kokkuvõtte 2011. aastast.
Miljöö
Eesti restoranid elavad kiiret elu. Vaid kaks kümnendit tagasi tähendas restoran valgeid linu ja teatud elitaarsust. Seal käidi pigem midagi tähistamas kui sõpradega kokku saamas ja õhtustamas. Kuna Eestis puuduvad söögikohtade määratlemiseks täpsed liigitusalused, siis kannab suurem osa söögikohti restorani nimetust, aga tegeliku stiili määravad võõrakeelsed nimetused: brasserie, trattoria, osteria vms. On omamoodi sport nende taustu teada. Juba mõnda aega on maailma üldisemate restoranitrendide märgiks lihtsus ja puhtal toorainel rajanev toiduvalik. Kes kliendi soove aimata ja ületada oskab, on tipus. Samu püüdlusi näeme julgesti end sisse seadmas ka Eestis. Viimane suvi tõi meie restoranimaastikule mitmeid vaid kohalikule toorainele, üllatavatele valmistamisviisidele või põnevate serveerimisoskuste kasutamisele rajatud söögikohti. Rahvusköökidest armastame endiselt väga Itaaliat. Uus Eesti köök tunneb end eneseleidmise teel paremini kui kunagi varem. Neist eristuvad klassikalised fine dining’u restoranid, mis rajanevad peamiselt Prantsuse või Vene kõrgemal köögikunstil. Ajatu klassika on endiselt vajalik.

Teenindus
Teenindava personali vanus on viimase viieteistkümne aasta jooksul järsult noorenenud. Vana kooli kelnerit pole oma silmaga juba ammu näha olnud. Noored tahavad olla iseseisvad, teenida lisaraha õpingute toetuseks ning neis on sära ja energiat. Kõik see näib kallima hinnaga kogemusi üleskaaluvat, kuid sel voolul on omad miinused. Restoranidest on saanud omamoodi suhtlemiskoolid, kus probleemsetes situatsioonides enesevalitsemist harjutatakse. Klient aga ei taha osaleda õpitoas, vaid meistriklassis. Tundub, et elame ajal, mil teenindajad ja kliendid õpivad koos vastastikust lugupidamist, kus lihvimatusele lihtsalt niisama ka armu ei anta.

Menüü
Võimalused kvaliteetset toorainet hankida on üüratud. Pole olemas enam komponenti, mida Eestisse ei tarnitaks. Probleemiks on hoopis selle kõikuv saadavus ja muutuv hind. Seega pole menüüs toodud lubadusi kerge hoida. Eristuvuse nimel ollakse valmis riskideks. Menüüd on muutunud mitmekesisemaks, eksperimenteerivaks. Molekulaargastronoomia versus toorme puutumata vorm on ainult mõned märksõnad. Toidukogus taldrikul on masuajal tõusnud, tervislikkuse jälgimine oluline, peakokad on personaliseeritud ning inimesed tunnevad neid nimepidi. Eriala ise on samuti moodne ja konkurents kokakoolides suur. Nii peabki olema, sest koka nimi annab garantii peale roogade kvaliteedi ka kogu restorani kontseptsioonile. Klient tahab teada, kelle kätte ta oma kõhurõõmud usaldab.
Restoranide veinikaardid on kontsentreeritumad ja otseses seoses menüüga, veinide hinnaklass on seoses euro tuleku ning kütuse- ja oodatava alkoholiaktsiisi toel veidi tõusnud, aga üha laienev sommeljeede ring annab oma tuntava professionaalse panuse veinitundmisse tervikuna.

Profi lemmikud
Neh – õhtusel ajal üks hubasemaid restorane, seal on sõbralik ja professionaalne suhtumine ja uudne toorainekasutus roogades.
OKO – selgepiirilise põhjamaise stiiliga restoran, mis lööb pahviks toitude valmistamise viisi ja serveerimisega.
Leib Resto ja Aed – oskusliku ruumide kasutuse ja Tallinna vanalinna kauneima aiaga paik. Teenindajatest kiirgab säravat nooruslikkust ja tajutavat püüet saada professionaalsemaks. Parim veini ja toidu kokkusobitaja.
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa