Unelemiseks loodud Mozza

Mozza on küll stiililt skandinaavialik, hele ja valge, kuid toidud viivad reisile Vahemere äärde. Üks unistuste reis kulub pimedal ajal marjaks ära.
PROFF

Miljöö
Mozza puhul tekib tunne nimetada paika küll teisiti kui “kohvik”, kust ootame üldjuhul tassikest head kohvi ning värskeid kondiitri- ja pagaritooteid. Samas ei anna miljöö edasi ka selliste traditsiooniliste Itaalia toidukohtade nagu osteria, trattoria või tavola calda olustikku. Näib, et kontseptsioon pärineb üsna uue Itaalia mozzarella-baari ideest. Üks neist, Obikà, on näiteks frantsiisina harunenud nii Tokyosse, New Yorki kui ka İstanbuli. Tallinna Mozzat võib pidada selle skandinaavialikumaks versiooniks. Põhjamaisust rõhutab ka hele ja puhas interjöör ühes valge mööbli ja valgusrikkusega. Meeleolult sarnanebki see koht väheke OKO-ga. Kergus kujunduses eristab seda kindlasti naabruskonna tumedatoonilistest alternatiividest. Kiire lõuna ja meeleoluka õhtupooliku veetmiseks on ruumikujundus hästi paigas, kandilised lähestikku asuvad lauad täidavad eesmärki.

Teenindus
Sellelaadse koha puhul saab määravaks kiire, kompetentne teenindus, mida rikastab ka grammike huumorit, lõbusust ja kodusust. Ei range töövorm ega täpne etikett pole Mozzas eesmärgid, pigem kostitatakse klienti sooja ja sõbra(mehe)liku vastuvõtuga. Ja see töötab! Meie laupäeva pärastlõunase Mozzakülastuse üllatuseks saigi ootusi ületanud teenindus. Asjatundlik noormees jagas väärt soovitusi nii veinikaardi kui ka menüü osas ning tuli vastu ka kõige väiksemate kundede erisoovidele. Mõne kulinaarse küsimuse kohta, millele vastuseid kohe ei leidunud, kiirustas ta nõu küsima kokalt. Ajastus oli samuti täpne, asjatut ootamist ei olnud ning kõnekäänu “tunne ennast nagu kodus” kohaselt võis leiba (loe: saia) käia ka kööginurgas ise lõikamas. Lustakatena tundusid küll mõnevõrra isiklikud, kuid tõsimeelsed teenindaja tähelepanekud meie menüüsoovide kohta.
Toit
Mozza menüü on kirju ja rikkalik. Raskuskese asetseb just tapa’del, lisanditel, bruschetta’del ja salatil. Kohale iseloomulikult on esindatud mitmed mozzarella’d – näiteks burrata ehk pühvlipiimast ja kreemist valmistatud juust või buffalo-mozzarella, mille originaal on Itaalias DOC- ehk kontrollitud päritolu tunnusega kaitstud. Lai valik itaaliapäraseid tooraineid annab võimaluse komplekteerida taldrikule hästi harmoneeruvaid, eestlaselegi juba tuttavaid maitseid. Lihtne pastaroog või grillitud-marineeritud köögiviljade, sinkide valik rahuldab nii kiirustava lõunataja soovid kui ka õhtuse veininautija ootused. Vahemere köögi turvaline kontsept kutsub ikka ja jälle rännakule, kus pettuma ei pea. Meie proovitud variatsioon menüüst, mis sisaldas nii tapa-valikut, klassikalist Capreset, siinmail üleekspluateeritud Caesari salatit kui ka kikerherne-kreemsuppi, pearoana mereande ja lõpetuseks desserti, kinnitas üldjoontes maitsete sobivust, kuid üllatustega ei võlunud. Tuleb tõdeda, et vanameister Kose ei kasuta selle kohviku näitel kogu oma potentsiaali kokakunsti naudingute loomisel ära. Eks ole see ka aja märk – soovitakse lihtsust, kiirust ja mugavust.
Hind kahele kokku 51.90

PROFAAN
Emapuhkusel
kindlustusspetsialist (40)
Kujundaja (38)

Miljöö
Vana-Viru 14 suures lounge-restoranis on otsustatud teha natuke ümberkorraldusi ja pool alast on loovutatud Mozzale. Kohvik kõlab igatahes turvalisemalt ja annab võimaluse sisse astuda ka neil, kes ülipeent restoranimiljööd pelgavad. Kohvikutuba säras tulederohkuses ning mõnus oli suurtest akendest üsna tiheda liiklusega tänaval linnakodanikke veelompides pladistamas vaadata. Minimalistlik sisekujundus ja valgusvihus ürdipotid on täiesti minu maitse. Mõõdukas dekoratiivne lahendus ja lakooniline taust annab võimaluse rõhutada seda, mis on esiletõstmist väärt, näiteks vein ja toit, ja see peakski ühe söögikoha eesmärk olema.

Teenindus
Tänapäeval on teenindajad reeglina noored, seega ka kärmed, taibukad ja imekenad. Nii ka Mozzas. Kõige rohkem väldiksin ma libedaid nn vana kooli kelnereid, kes elavnevad vaid siis, kui paksemat rahakotti haistavad, aga õnneks on sellised peaaegu ajalugu. Meie teenindaja oli algul pisut kärsitu, aga hiljem asendus see siiski viisaka ärakuulamise, piisavalt ladusa suhtluse ja teatava incognito olekuga, mis on täitsa okei. Imre Kose ideerohkus ja entusiasm avaldab mulle isiklikult hüpnootilist mõju ja paistab, et ka teistele, sest klientide puudust argipäevaõhtul ei olnud. Meie istekoht akna all oli piisavalt omaette ja me ei pidanud ühegi naaberlaudkonna vestlust tahtmatult pealt kuulama.

Toit
Et Kose uuest toiduimpeeriumist pisut aimu saada, tuleks suunduda kõigepealt leti äärde, kus kõik tapa’d, bruschetta-katted ja salatilisandid on kenasti nutikates topsides üles rivistatud. See kõik näeb nii hõrk välja, et nõuab teatud meelekindlust. Ühest tapa-portsust jagub kenasti kahele mekutamiseks. Meie arvates oli tegemist Eesti või siis koguni maailma parima krõmpsuva peedi ja isemarineeritud oliividega. Oliiviõli oli oivaliselt pehme, mitte terav ja mõru. Röstpardimääre oli nii maitsekas ja hõrk, et sõnu ei ole. Krevetisabad ja BBQ-kana olid ka head, aga mitte nii enneolematud. Marineeritud mozzarella oli kahjuks saanud liiga palju küüslauku ning peterselli-sidrunit ei olnud tunda. Pikka valget saia võis ise lõigata nii palju, kui soovisid. Majaveinina pakutav Pinot Grigio oli ka täitsa hea. Kuna tapa’d täitsid meie kõhu, oleksime võinud jätkata ainult magussöögiga, aga olime lubanud ka praade proovida. Röstitud siiafilee oli natuke vesine ja maitsetu, ent koorega praekartulid koos praesibula ja sinepiseemnetega koduselt maitsvad. Maksaga oli jälle vastupidi – lisandiks olev sibulapirukas oli liiga külm ning seetõttu rasvane ja maitsevaene, maks portveini-rosinakastmes oli seevastu peaaegu täiuslik. Pärast külluslikku söögikorda prisked magustoidud meid enam ei ahvatlenud. Sõime kahe peale juba linna peal kuulsust koguvat panna cotta’t ja see tegi meid õnnelikuks. Lastele võtsin koju ploomise majakoogi, mis üheaastases suurt erutust tekitas ning mida ta kahe käega näost sisse ajas.
Hind kahele 41.80
 
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa