Oma Maitse oktoobris

Oma Maitse oktoober on kirev ja magus.
Meie oma mesi
Karupoe Puhhi lemmikpurgitäide sobib nii suu magusaks tegemiseks kui ka toidu sisse.
* Meel on antiseptiline, seedimist ergutav, isu tekitav, valu vaigistav ning ka palavikku alandav toime. Peale suhupistmise passib meepurki võtta ka sauna kaasa ning mesi on hea ka kodusteks spaaprotseduurideks.
* Ühe liitri mee saamiseks kulub viis liitrit nektarit. Usin mesilaspere on võimeline päevas korjama veidi enam kui kilo mett. Ühes mesilasperes on 30.000–60.000 mesilindu
Huvitavaid retsepte meega vaata oktoobrikuu ajakirjas.
Tuulise sügise õhtuhitid: stroogonov ürdise pastaga
Lood hariliku pihlakaga
Vili ei ole pihlakal ehituse poolest mitte mari, nagu kõnekeeles sageli räägitakse, vaid õunvili, nagu ka ebaküdoonial, pirnipuul ja õunapuul. Viljade värv, suurus ja maitse on pihlakatel väga erinev. Eestis saab kasvatada palju erinevaid pihlakasorte.
Küpsetades muutub pihlaka kibe maitse mahedamaks, kuid on ka sorte, kel viljad väga vähese mõru maitsega või on lausa magusad. Mõru maitse on põhjustatud eelkõige sorbiinhappest ja parkainetest.
Kõige paremini sobivad toidutegemiseks külmavõetud marjad. Aga selleks, et mitte jääda ootama, kas linnud sulle midagi puu otsa jätavad, korja pihlakad ära napilt enne külmi ja pane nad ööpäevaks sügavkülma. Siis kaob mõru maitse ja marjad on kergemini töödeldavad. Ka kuumutamine muudab kibeda maitse mahedamaks.
Oma Maitse käib külas!
Moonika Siimetsa külaskäik Aleksanda juurde, kes teeb maailma parimaid tšeburekke ja hatšapurit, on lugu armastusega tehtud toidust.  Kes on käinud Tartu söögikohas Gruusia Saatkond, teab, millest käib jutt.
Kõigepealt alustame tšeburekkidega. Katsun valminud tainast, see on kohev ja pehme, Aleksandra annab vihje, et samast tainast saab edukalt ka pelmeene teha.
“See on jah toit, mis igal rahvusel isemoodi, kuigi põhimõte on kõigil üks: pelmeenid, tšeburekid, hinkalid, ravioolid.” Kibekiirelt rullivad Aleksandra käed tainast laiali, sutsuke hakkliha peale – aga mitte liiga paksult, sest muidu jääb toores –, vurdi tainanoaga üle ning ilusa lainelise servaga tšeburekk ongi valmis. “Vaat see on üks hea tööriist!” kiidab tšeburekimeister oma tainanuga ja tšeburekke, mis olevat väga odav ja hea söök, kus erilise maitse annavad lihale vürtsid ja sibul, mida peaks olema lihaga peaaegu võrdses koguses. Kuigi tšeburekk on kõige parem värskelt, siis hea on teda lõunaks üles soojendada ka koolist tuleval lapsel või tööle kaasa võtta, nagu teeb Aleksandra, kui ta Rootsi laeval Baltic Queen tööl käib. Loomulikult tuleb head toitu kaasa võtta varuga, sest see on liiga maitsev üksi söömiseks. Kõige keerulisem ja ohtlikum on tšeburekiteo juures küpsetamine. “Paljud kasutavad fritüüri, aga mina tavalist potti. Õli kulub nii rohkem, muidu vahet pole,” õpetab Aleksandra ja näitab spetsiaalseid õlitange, mida ta ka kõigile soovitab. Samuti tuleb enne tšebureki küpsemapanekut mõõta õli temperatuuri väikese tainatüki peal. Kui tüki ümber õli mullitab ja tainas tõmbub ruttu kuldseks, on temperatuur paras. “Õige temperatuur on tähtis, sest nii küpseb koorik ruttu ja hatšapuri ei tule üleliia õline ja nätske,” seletab Aleksandra.
Omamoodi side on Aleksandral hatšapuridega. Seda on juba näha erilisest naeratusest, mis ta näole ilmub, kui viimaste tegemise kord käes. “On inimesi, kellele ei maitse juust või kes ei söö võid, aga et hatšapuri ei maitse, pole ma veel näinud,” räägib Aleksandra ning ilmutab küpsetiste valmistamisel äärmist vilumust, nii et silmadega on isegi raske järge hoida. Minu imestuse peale Aleksandra vaid naerab ja ütleb, et see pole veel midagi. Selgub, et ta on pikalt Tartus restoranis Gruusia Saatkond kokana töötanud ning tol ajal tuli hatšapurisid päevas üle neljakümne vormida, rääkimata tšeburekkidest, mille arv võis mõnel suveüritusel töötades küündida sadadeni.
Küülikuliha – see pole meie toidulaual igapäevane valik.
Vahel leiab küülikuliha turult, hakkajam on leidnud internetist kontaktid liha tellimiseks, mõni hangib liha tuttava naabri käest.
Küülikulihal on suur toiteväärtus ja väga vähene rasva- ja kolesteroolisisaldus.
RETSEPT: Veinikastmes küülik

Maailma maitsetest esitletakse Brasiilia hoogsaid toidurütme!
Koduse veiniteo rõõmud ja nipid
Viis aastat koduveini teinud veinifanaatik Tiina Kuuler jagab oma kogemusi, millest iseäranis on alustajatel üht-teist hea teada.
Ta välja arvutanud, et kui alustada koduse joogiteoga nullist, st soetada põhilised hädatarvilikud vahendid uuest peast ja saada marjad koduaiast, siis tuleb ühe liitri hinnaks ligi 30 krooni. “Aga kui kord juba on kõik vahendid olemas või saab kasutada maakodu lakast leitud pudeleid-mulksutajaid, siis jääb ühe liitri omahind 10 krooni kanti. Asjal on ju jumet, eks ole?
Kogu mu veiniepopöa sai alguse tädi keldrist. Seal oli juba mitu aastat seisnud paarkümmend liitrit õunamahla, mida ta polnud suutnud meile sisse joota. Mu esimene veinitegu oli täis kahtlusi ja kõhklusi ning kümneid sammhaaval ja ühekaupa emale esitatud küsimusi: kui palju ma seda suhkrut panen? Aga kui tihti ta mulksuma peab? Miks ta üle ajab? Kas see on normaalne, et enam ei mulksu? Mis ma nüüd teen?” Vastused on nüüdseks Tiinal olemas ka kõige väiksemates pisiasjades, rääkimata veinikalendrist, mida ta hoolega peab.
Veinitegija aastaring:
* maikuus esimene võilillevein käima;
* juunis alustab käimist rabarberivein;
* juuli algul saab võilillevein valmis, panen pudelisse ja samasse käärimisnõusse läheb maasikavein;
* augusti alguseks on rabarberivein valmis, samasse käärimisnõusse läheb kas sõstra-, tikri- või mustikavein;
* septembris on maasikavein valmis, teatepulga võtab üle kreegivein või kui on ploomiaasta, siis ka ploomivein;
* oktoobris saab proovida pihlakaveini tegemist, kui marjad on korra juba öökülma üle elanud, veel saab ka astelpaju- ja kibuvitsamarju veiniks ajada;
* kui talvel hing veiniteost kuidagi rahu ei anna, siis saab veiniks ajada vanu, seismajäänud moose.
Vetikatest tehtud toidud
Kuna vetikas maitseb (kuid mitte kõik) kui meri, soovitab Erki Siplane inspiratsiooni otsida kaladest ja koorikloomadest valmistatud toitude seast. Kalaroad vetikalisanditega, värsked mereannisalatid, kalasupid, kergelt marineeritud vetikad võileival või miks ka mitte frititud vetikad õlle kõrvale on mõned ideed. Samuti sobivad vetikad suurepäraselt pagaritoodetesse. Vaata ajakirjast, kuidas teha vetikatega head sooja leiba.
Magusas elus muudame juustu maiuspalaks.
Toorjuustukook mustikatega
Meistriklassis pajatab Soome suursaatkonna kokk Ants Uustalu diplomaatilisetest söömingutest.
Veinisoovitused risoto juurde koos mõnusa seenerisoto retseptiga!
Neutraalse maitsega riis muudab oma mõjuvõimu maitses vastavalt sordile ning kroovimis- ja lihvimisastmele. Veiniga sobitamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mida riisi hulka segatakse või kõrvale pakutakse. Kindlasti peab veinil olema happene selgroog, muidu jääb riisi jahune järelmaitse suust alla loputamata.
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa