Rabarber

ladina k: [Rheum rhaponticum]

  • Rabarber (Rheum) on suurte juurmiste lehtedega ja tugeva juurikaga püsikute perekond tatraliste sugukonnast. Meil kasvatatakse peamiselt kaht liiki - harilikku rabarbrit (Rheum rhaponticum) ja keerdlehelist rabarbrit (Rheum rhabarbarum). Maailmas leidub teda pea 30 liiki. Algselt ja hiljem ka keskajal kasutati vaid rabarberi juuri. Maapealseid varsi, rootse on meilgi üle 100 a toidumajanduses tooraineks peetud. Tänaseks on aretatud uusi sorte, varte värvusega rohelisest punaseni. õitseb tavaliselt juunis-juulis. Viljad valmivad juulis-augustis ja on pruunika värvusega. Rabarberi kasulikkus seisneb tema varajuses, juba mais saame esimese vitamiiniallika. Rabarberit on võimalik säilitada mitutmoodi ka talveks. Esimene mahl peaks minema võilille siirupisse, hilisem võib olla kombineeritult teiste aiasaadustega, kompottidena, sügavkülmutatuna jne. Rabarberi varsi puhastatult ja tükeldatult võiks ka kuivatada. juuri kogutakse sügisel, pestakse hoolikalt, lõigatakse tükkideks ja kuivatatakse päikese käes, lõplikult ca 60° C juures ning kasutatakse kui lahtistajat, seedimise korrastajat. Rabarber on kergesti hooldatav, kui talle antakse tugevasti väetist. Ta armastab kõige rohkem rammusat, sügava mullakihiga pinnast: parim on liivasegune toitemuld, mida on rikastatud orgaanilise väetisega. Jämedad lihakad lehevarred sisaldavad rohkesti kaaliumi, mõõdukalt kaltsiumi, fosforit ja rauda, B-rühma vitamiine, C-vitamiini ja karotiini; orgaanilistest hapetest õun-, sidrun- ja oblikhapet; flavonoid ühendeid jt. Eriti suur on C-vitamiini sisaldus (kuni 1500 mg %) on lehtedes, mida võiks kevadistes toitudes ära kasutada. Hapu maitse tuleneb paljuski oblikhappest, mis kaltsiumiga reageerides moodustub taim ja loomorganismides oblikhappesooli - oksalaate. Et oblikhape seob kaltsiumi, võib neid süües organismis tekkida kaltsiumi puudus ja häired kaltsiumiainevahetuses. Seepärast peaks sellest valmistatud toitude juurde kasutama piima, kohupiima jt kaltsiumirikkaid toiduaineid. Lehtedes on oblikhapet 10 korda rohkem kui vartes. Ravimina kasutatakse juurtest valmistatud pulbrit, mis toimib lahtistina, väikestes annustes (noa otsatäis) korrastab seedimist. Ka varred on ravim, mis mõjub mao- ja seedetraktile, parandab söögiisu, puhastab sapiteid, peensoolt, toob välja organismist mürk- ja jääkaineid. Soovitatav on süüa rabarbrit aneemia, tuberkuloosi korral, isegi nahahaiguste puhul (psoriaas).
  • Maitselt hapukas.
  • Rabarberiga on hõlbus alustada aasta mahlahooaega. Esimese värske mahlana oleks ta meie toidulaual (lahjendatult veega) ja kuumutatult juba esimese hoidisena. Ta on eriti soositud jookide, kissellide ja küpsetiste toorainena. Jooke valmistades pole vaja varsi koorida, kuna koored annavad mahlale meeldiva punaka värvi. Paljud kardavad rabarberit temas sisalduva oksaalhappe tõttu. Rabarberikisselle ja -putrusid tuleks süüa piimaga. Kel aias kasvab, võiks valmistada ka keedist. Et teravat maitset mahendada, võiks kasutada maasikatega (ka kompotis) ja ka sidrun-apelsin muudab rabarbrikeedise eriti maitsvaks. Sügavkülmutamiseks tuleks varred eelnevalt tükeldada, ajada keema ja pärast sõelal nõrutamist panna karpidesse. Rabarber sobib kokku paljude teiste aiasaadustega.
  • Säilitatakse hoidesena, kuivatatult.
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa
pfff 20.juuni 2015 14:00
Rabarberilehti kindlasti süüa ei tohi, kui te ei soovi haiglas lõpetada. Tegu on mürgise ja söögikõlbmatu taimeosaga.
1