Porrulauk

ladina k: [Allium porrum L.]
Päritolu:Ees-Aasiast.
Porrulauku kasutati toiduks juba muistsed egiptlased ja kreeklased. Porrulaugu eriti väärtuslik ja maitsev osa on lehetuppedest moodustuv õrnakoeline vars koos selle sibulaga. Tarvitatakse ka noori rohelisi lehti.

Porrulauk ei ole eriti vitamiinirikas, kuid sisaldab rohkesti kõiki vajalikke mineraalaineid. Porrulauk (A. porrum) on tõenäoliselt Vahemeremaade idaosast pärit kultuurtaim. Külmaõrnuse tõttu kasvatatakse teda tavaliselt üheaastasena, Lääne-Euroopas aga ka kaheaastasena. Tal on pikad silinderjad sibulad ja söödavad mahlased lehe alumised osad.  Toiduks tarvitatakse porrulaugu mahlakat mahedamaitselist lehetuppedest moodustunud ebavart. Huvitav on porrulaugu omadus mitte moodustada külgsibulaid. Valkjad või roosakad õied on aga suures kerajas õisikus, mida saab kuivatada ning toredates talvistes taimeseadetes tarvitada. Porrulaugu vesileotisega aknaid pestes peletame eemale tuppatikkuvad kärbsed, kes seda lõhna ei talu. Mõnel pool lisatakse aga peenestatud porrulaugu seemneid isegi hambapastale. Porrulaugusordid on ´Newton’, ‘Primera´, ´Autumn Mammoth`, ´Giant Winter´, ´Landina´, ´Musselburgh` jt.

Porrulauku kasutatakse peamiselt maitsejuurviljana suppides ja lihatoitudes. Porrulaugul eemalda määrdunud ja rebenenud lehed, lõika ära rohelise lehed kuni helerohelise osani. Rohelisi lehti kasutatakse hautatud toitudes. Porrulauku kasutatakse tervelt või tükeldatult vastavalt toidule.

Porrulauku võib säilitada talvel avamaal ja kevadel kasutada kui värsket köögivilja. Võib ka talvel keldris niiskesse liiva istutatult. Külmikus saab porrulaukku säilitada 2 nädalat. Pesemata porrulauku võib pimedas niiskes keldris hoida 1-3 kuud.

Sügavkülmikus säilib hea maitse 3 kuu jooksul.

MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa