Melon

perekond: Cucurbitaceae

  • ladina k: Cucumis melo
  • inglise k: Melon
  • saksa k: Melone
  • rootsi k: Melon
  • prantsuse k: Melon
  • hispaania k: Melón

Päritolu: Aasiast ja Aafrikast
Melon sisaldab vähe orgaanilisi happeid, siis on soovitatav kompotile lisada hapusid puuviljamahlu. Mõned meloni sordid sisaldavad kuni 13% suhkrut.
Vili on mahlakas, aromaatne ja magus.
Kasutatakse peamiselt magustoitudes, kuid samahästi sobib ta ka kompottide ja keediste valmistamiseks. Meloni vili on väga maitsev meega, samas sobib hästi ka toorsalatiks majoneesiga või hapukoorekastmes.
Melon viljad ei säili pikemat aega.

Melon
Keskmise eestlase vaate- ja ostuvälja on viimaste aastakümnete jooksul sattunud üks, paimal juhul kaks- kolm erineva välimusega ja maitsega melonit. Nii võidaksegi olla arvamusel, et õige melon on väike erkkollane pall, kuigi maailmas eri värvuse, kuju ja ka maitsega melonisorte kümneid võib leida. Kui sinna juurde arvata ka vesimeloni ehk arbuusi arvukad sordid, kujuneks pilt juba liiga kirjuks, seepärast võtam kõne alla ainult dessert- ja talvemeloni.
Melon on ronitaime vili; tema sünnimaaks peetakse Aasiat; Hiinas kasvati melonit kultuurtaimena juba vähemalt 1000 aastat enne meie ajaarvamise algust. Euroopas on melonikasvatus koondunud Itaaliasse ja Prantsusmaale, häid sorte kasvatatakse ka Iisarelis ja teistes Lähis-Ida maades.

Kantaluubid
Euroopas on populaarseimad ja hinnatuimad dessertmelonite klassi kuuluvad kantaluubid (cantaloupe), mis mitmeid erinevaid sordinimesid kannavad; mõningaid kantaluubisorte on ka meil müügil olnud. Eriti kuulus on Charentais’ ehk sharenteemelon, rohekate pikitriipude kohalt veidi sissevajutatud koorega melon. Sharenteemeloni viljaliha on kollakasoranzh, tihke ja tugev, aroom aga väga tugev, peaaegu parfüümitaoline. Tema maitset iseloomustatatakse sageli kui ebamaist, mõnikord isegi hinnalise parfüümi füüsilise kehastusena; viljaliha pidavat olema nii õrn, et see suus iseenesest sulab, jättes samas kauapüsiva järelmaitse.
Teistest kantaluupidest on tuntuim suur, peaaegu ümar Haogen (mõnikord on kirjapilt ka Ha Ogen), mille kullavärviline koor on 6...8 roheka pikitriibuga krooki tõmmatud; viljaliha on ka küpsena kahvaturohekas.
Temast veidi suurem on ovaalse kujuga ja kollase võrkja koorega Galia, mille viljaliha on samuti rohekas. Kollaka võrkja koorega on ka ovaalse kujuga ja tugevroosa viljalihaga Pärsia melon.

USA-s kasvavad kanataluubid Euroopa omadest veidi suuremad, nende koor on sageli hallikas ja võrkjas, nad on meelõhnalisemad, nende viljaliha aga on Euroopa omadest tugevam ja krõmpsum. USA kõrgklassi restoranid pakuvad järelroaks sageli mesimagusa, sügavoranzhi viljalihaga Ambrosia’t ning temast valmistatud sorbette ja muid magustoite. Tuntud on ka pisikesed (kaal vaid u.300 g) erkkollased Golden Rich melonid, mille tekstuur ja maitse meenutavad ühekorraga nii õuna kui pirni, ning papaiaga sarnaneva, mahedamaitselise viljalihaga võipehme tekstuuriga Old Time Tennessee.
Aasias armastatakse kahvatulilla koorega melonosorti Marble White (tõlk. marmorvalge), mis maitseb nagu pirn, tema viljaliha on elevandiluuvalge, läbipaistev ja krõmpsjas.

Muskusmelonid
Mõned autorid loevad muskusmelonid ja kantaluubid samasse gruppi, teised jälle paigutavad nad suvemelonite eraldi rühma, mis erinevad eelmistest peamiselt maitse poolest. Kujult on muskusmelonid ümmargused või ovaalsed, õhukene koor ribiline või võrkjas, viljaliha roheline, roosakas või oranzh.

Talvemelonid
Kõiki ülejäänud dessertmeloneid kutsutakse sageli talvemeloniteks, kuna nad omavad väga paksu läikivat koort, mis oluliselt pikendab nende säilimisaega; mõnikord on talvemelonite koor kurruline ja/või kollase-roheliselaiguline või -triibuline.

Tuntuim talvemelon on kahvaturohelise (mõnikord ka oranzhi) viljalihaga ja väga magusa maitsega mesimelon (ingl. honeydew, otsetõlkes mesineste). Selle meloni vili on toorelt roheka, küpsena aga erkkollase ja teiste talvemelonitega võrreldes suhteliselt õhukese läikiva koorega veidi pikliku kujuga; just see melon on meilgi sagedasti müügil. Väga huvitav on ka kahvatuvioleti koorega ja erkoranzhi viljalihaga mesimelon, mille maitse eelmisega võrreldes on veidi õrnem.

Kassaabamelon on küllaltki suur, erkkollase kurrulise koore ja elevandiluuvärvi viljalihaga, suhteliselt uus melonisort Crenshaw (hääld. krenshoo)aga on aga kassaabameloni ja kantaluubi hübriid, mille koor on sile ja kollase-rohelisekirju, viljaliha kollane, kaal aga võib ulatuda kuni nelja kiloni. Selle sordi omapärasks on väga väike kogus seemneid, mistõttu puhast viljaliha on temas rohkem kui teistes sortide.

Veelgi uuem ristand on kantaluubi ja mesimeloni hübriid - honeyloup ehk siis eesti keeles mesiluup, mis küll vist natukene naljakalt kõlab. See sort esindab oma vanemate parimaid omadusi - tema oranzhikas viljaliha on nii mee- kui lillelõhnaline, küpse vilja koor on pehme ja roosapõskne nagu virsik. Pooltoorelt koristatud mesiluubi koor aga vahajas, mis hoiatab asjatundlikut ostjat ebapiisavast maitsest ja lõhnast.

Üks parima säilivusega talvemeloneid on jõulumelon (Santa Claus e. Christmas), pikliku kujuga tumerohelise-kollaselaiguline melon väga magusa, aga omapäraselt kerge ja Riesling-veini meenutava järelmaitsega.

Kuidas head ja küpset melonit ära tunda
Meloni puhul võiks arvestada tema omapäraga - kuigi pooltoorelt koristatud vilja kõva viljaliha soojas kohas seistes oluliselt pehmemaks muutub ja lõpuks isegi rikneb, jääb vilja maitse isegi pikaajalisel seismisel samasuguseks kui koristamishetkel. Seepärast on täisküpselt koristatud sharentee-meloni suurepärase maitsega ärahellitatud prantslaste jaoks leiutatud meetod meloni hindamiseks fruktomeetri abil. See aparaat suudab ühe hetkega määrata vilja suhkrusisalduse erilistes mõõtühikutes - briksides, kusjuures 12-briksise suhkrusisaldusega melonit peetakse juba piisavalt magusaks, maksimaalne näit võib aga olla isegi 18 briksi. Melonid liiguvad mööda konveierilinti aparaadi juurde, mis lõikab viljast välja imepisikese koonuse, määrab selle järgi vilja suhkrusisalduse, pistab koonuse melonisse tagasi, tupsutab lõikekoha kõigepealt vahaga kinni ning lööb selle peale veel ka suhkrusisaldust näitavav kleebise. Kõik melonid kleebisega “12 pluss” ehk suurema suhkrusisaldusega kui 12 briksi lähevad toorelt müügile ning masin suunab need automaatselt eraldi pakkimisliinile; ebapiisavalt magusatest viljadest tehakse hoidiseid.

Nii uhkelt ja organiseeritult käivad asjad aga ainult Pantsusmaal ning ka seal mitte igal pool; mujal peab ostja melonit oma kogemuse ja tarkuse järgi valima. Selleks järgnevalt ka mõned nõuanded.

Küps melon tundub käes raske; kahest ühesuurusest melonist on küpsem ja maitsvam see, mis raskem tundub. Täiesti küpse meloni koor on saanud liigile iseloomuliku lõppvärvuse; vilja sõrmenukkidega koputades peab kõla olema veidi õõnes, mitte aga tuhm. Meloni koor olgu ilma ühegi pehme kohata; ärakukkunud varrejäänuse jälg täiesti kuiv, kõik võimalikud koorekriimustused kinni kasvanud ja kuivad.
Õhukesekooreliste melonite varrepoolses otsas peab olema selgesti tuntav melonisordile omale aroom, koor peab vajutades olema tugev, aga õige veidi järele andma. Sharentee-meloni puhul võib täielikku küpsust näidata ka varrejäänusest väljaimbunud magus mesineste.

Meloni suurus tema kvaliteeti oluliselt ei määra, küll aga on suur vili ostmisel kasulikum ja sageli ka parema maitsega. Eriti peetakse lugu nn naissoost melonitest, mille tipus (varrepoolse otsa vastapoolusel) on suur erivärviline ring, mis sarnaneb naiserinnaga. NB! Kõiki eelpooltoodud kriteeriume võib rakendada ka arbuusi ostmisel.

Meloni säilitamine
Melonit ei maksa kunagi kaua hoida külmkapis, kus vilja maitse kiiresti halveneb; ka võib seal meloni tugev aroom teistele toiduainetele külge jääda. Küps melon säilib riknemata jahedas õhurikkas kohas 5...6 päeva, toatemperatuuril siiski ainult 1...2 päeva. Toidukilesse pakitud terve, poolik või viilutatud melon säilib külmakapis 2...3 päeva. Friiseris säilib melon tükeldatuna kuni aasta kas kuivalt, suhkruga üleraputatult või siirupiga ülevalatult; väga magusate melonisortide puhul soovitatakse säilitamisel lisada veidi sidrunimahla. NB! Melonimaade asjatundjad soovitatavad melonit mitte lõigata terasnoaga, mis põhjustavat viljaliha värvuse muutumist; ilmselt peaks nuga siis olema hõbe- või alpakanuga või siis ehk tugevast plastikust lõikeriist.

Mõningaid “isikuandmeid” meloni kohta
Melon sisaldab 100 g viljaliha kohta 0 g rasva, 1 g valku, 8 g süsivesikuid, 9 mg naatriumi; ka on melonis, sordist erinevalt, leida päris rahuldaval määral vitamiine B ja C.
Energiat annab 100 g viljaliha 30...35 kcal

 

MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa