Harilik kinkanipuu

perekond: Rutaceae

  • ladina k:  Fortunella margarita (ovaalne), Fortunella japonica (ümmargune)
  • inglise k: Kumquat
  • saksa k: Kumquat, Zwergorange
  • rootsi k: Kumquat

 

Sugukond: Ruudilised (Rutaceae)

Vilja nimetus: Kinkan, "kumquat", "kumkvaat"

Vilja tüüp: Pomerants ehk hesperiid

Areaal: Kultuurtaim, tõenäoliselt pärit Kagu-Hiinast

Kasvatuspiirkond: Kalifornia, Florida, Vahemeremaad, Jaapan, Hiina, Indoneesia, Iisrael, Peruu, Brasiilia

Keemiline koostis: 100-s grammis on vett 82%, valke 1,1g, süsivesikuid 16g, kiudainet 3,7g, kaloreid 63. Kinkanis on rikkalikult vitamiini C, samuti kaaliumi ja mõnevõrra vaske. Inimesed, kes on allergilised tsitruseliste suhtes, peaksid vältima ka kinkanit

Liigi iseloomustus: harilik kinkanipuu on igihaljas 5-6m kõrgune taim, keda kasvatatakse sageli ilupuuna. Kinkan on 2,5-5cm pikkune piklik söödava õhukese kestaga vili. Kest on lõhnav ja magus, värvilt kuldkollane kuni tumeoranzh. Meeldivalt hapukas viljaliha on jaotunud 5-6 sektoriks ning sisaldab suhteliselt suuri seemneid

Kvaliteedinõuded: valige vigastusteta, läikiva kestaga viljad. Vältige pehmeid vilju, sest need riknevad kiiresti. Mõnikord müüakse kinkaneid koos viljavarre ja lehtedega.

Kasutamine: enne tarvitamist peske kinkaneid hoolega. Viljad kastetakse esmalt 20 sekundiks kuuma vette, seejärel hoida veidi külmas vees, et kest pehmeneks. Kinkan on parim, kui teda enne söömist sõrmede vahel muljuda. Kinkanit võib tarvitada värskena, lisada puuviljasalatile, segasalatitele, magushapudele kastmetele ja kasutada garneeringuks. Kinkaneid võib lisada kookidele, keeksidele, neid võib marineerida, suhkrustada, valmistada neist keedist, siirupit või marmelaadi, konserveerida alkoholis. Kinkan sobib kala, pardi ja lambalihatoitude juurde

Säilitamine: kinkan säilib toatemperatuuril 5-6 päeva, külmikus kuni 3 nädalat

Huvitavat: kinkanipuu on ladinakeelse nimetuse saanud Robert Fortune´i , kes tõi taime Euroopasse 1846. aastal. Kinkanipuu inglisekeelne nimetus KUMQUAT tuleneb kantoni keelest KIN KÜ ja tähendab kuldset apelsini.

Viljapuuna kasvatatakse veel magusat laimipuud (Citrus limetta), näsaviljalist sidrunipuud (C. medica) jpt. Näsasidruneid kasvatatakse enim Korsikal, Kreekas, Itaalias ja Iisraelis. Näsasidruni rohekaskollane kest on sageli kühmudest konarlik. Teda müüakse harva värskena. Näsasidrunit kasutatakse peamiselt küpsetistes ja kompvekkide valmistamisel. Korsikal tehakse temast ka likööri. Näsasidrunis on eriti palju vitamiini C.

Maguskreibipuu (C. x paradisi x C. maxima)

Maguskreibipuud, kelle vilja tuntakse ka nimetustena maguskreip, inglise keeles ´sweetie, sweety, limetta'. Maguskreibipuu on kultuurtaim, kelle vili on magushapu. Tema kasvatuspiirkond on peamiselt Vahemeremaades. Väärisapelsinipuu (C. x nobilis) on tõenäoliselt tanzeriinipuu (C. tanzerina) ja pomerantsipuu (varem ka pompelmuusipuu) (C. aurantium) hübriid. Väärisapelsin on magusamaitseline ja kergesti eemaldatava kestaga. Ugli on seni sobiva eestikeelse vasteta. Tema nimetus 'ugli' tähendab inetut ja viitab vilja tagasihoidlikule välimusele, mis on ebakorrapärane ja vaoline. Maitse poolest on 'inetuke' suurepärane ning kergesti eraldatava kestaga. Kest on sõltuvalt sordist kas roheline, kollakaspunane või oranzikaskollane. Viljaliha on aga vaid veidi hapukas, magusam kreibist, oranz või roosa, ilma seemneteta. Uglit ostes väldi vilja, mis on viljarao lähedalt kuivanud.

Säilitamine

8-12º C
ideaalne º C 10º C 4 nädalat

MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa