Kõrvenõges

ladina k: [ Urtica dioica ]

  • Tee keetmiseks kogutakse kõrvenõgese lehti. Seda on hea teha suve esimesel poolel, siis ei ole lehtedel veel roosteplekke ja lehed jäävad kuivanult ilusateks rohelisteks. Tee jaoks võetakse teelusikatäis peenestatud lehti klaasi keeva vee kohta, segul lastakse jahtuda. Juuakse teda lonkshaaval üks klaasitäis päeva jooksul. Nõgeseteel on väga palju häid toimeid, olgu neist siinkohal vaid mõned tähtsamad nimetatud. Nõgesetee puhastab verd mürkainetest ja korrastab meie ainevahetust. Samuti on ta üldtugevdava toimega ja annab meile mitmeid vajalikke vitamiine. Nõgeseteed juuakse ka erinevate sisemiste verejooksude puhul. Nõgesetee toob tagasi ka kadunud söögiisu. Nõgese tarvitamisel peab aga ka seda teadma, et üle paari nädala ei tohi seda teha. Lihtsalt, mõned nõgeses peituvad ained võivad meie vere normaalse hüübimise ära rikkuda. Kuid nõgeselehtede keedist saab kasutada ka välispidiselt, näiteks reumavalude leevendamiseks. Sama toime on nõgesevihtadega vihtlemisel. Hea peapesuvee saame, kui keedame nõgeseid vees ja peseme saadud veega pead. Selline ravi vabastab meid kõõmast, soodustab juuste kasvu ning peatab juuksekarvade väljalangemise. Eriti hea on toime aga siis, kui lisame keetmisel kõrvenõgestele veel takjajuuri. Seetõttu lisatakse nõgeseekstrakti ka sampoonidele. Kasvab huumusrikastes metsades: salu-, laane-, lammi- ja lodumetsas, eriti kuusikutes, lepikutes ja pankranniku aluse metsades, parkides, sageli elamute ümbruses, aedades umbrohuna, varemetes, jäätmaadel. Esineb ka jõekallastel ja mererannal. Väga laia levilaga: kasvab ulatuslikel aladel nii Euroopas kui Aasais, tulnukana jõudnud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Austraaliasse. Eestis kõikjal väga sage.
  • Toiduks kasutatakse noori lehti ja võsusid salatisegus ja ka supiks. Kevadised värsked nõgesed on suurepäraseks salatiks ja neist saab väga tervisliku vitamiinirikka supi. Nõgeselehtedest tehakse ka ohutut rohekat värvi nii toiduaine- kui ka ravimitööstusele. Heaks toiduks on nõgesed koduloomadele. Ning lõpuks võib nõgesevartest saada suurepärast kiudu nii riide, võrgu kui nööri punumiseks. Valmistuviis nagu spinatil. Kõrge väärtusega taim loomasöödana, sisaldab rohkesti mineraalaineid, vitamiini C, oblikhapet jm. Söödataimena on tuntud üle 200 a. Lehmadel tõstab piimaandi ja piima rasvasust. Söödaks kasutatakse värskelt, heinana, heinajahuna ja silona koos teiste taimedega. Kuivatatud nõgeselehti antakse talvel kanadele, et neid munema ergutada. Karjamaal loomad nõgest tavaliselt ei söö. Taime on kasutatud ka kiu saamiseks. Kiud on peenike, pehme, siidjas, valge või valkjas, sobib pesu- ja kotiriide, nööride, võrgu jms. valmistamiseks. Teistest kiutaimedest väiksema kiutoodangu tõttu ei ole siiski kultuuri viidud. Noori võsusid ja lehti kasutatakse toiduks salatina. Lehtedest saadud värvainet kasutatakse kui ohutut värvi ravimi- ja toiduainetööstuses. Ravimtaim, lehtedest tehtud teed kasutatakse rahvameditsiinis mitmesuguste sisehaiguste puhul (kopsu-, neeru-, emaka- ja sooleverejooksude peatamine, korrastab ning tugevdab ainevahetust, tõstab isu, vähendab veresoonte lupjumist ja alandab vere suhkrutaset). Kuulub vitamiinitee koostisse. Pikaajalisel tarbimisel võivad tekkida probleemide vere hüübimisega. Reumavalude puhul tehakse nõgesevanne ja viheldakse nõgesevihtadega. Keedist on kasutatud juuste väljalangemise ja kõõma korral pea pesemiseks. Juurtest ja lehtedest saadakse rohelist värvi. Taim võib muutuda umbrohuks heina- ja karjamaadel, põldudel. Risoomid paiknevad küll pindmiselt, kuid on mullast raskesti kättesaadavad.
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa