Leesikas

ladina k: [Arctostaphylos uva-ursi]

  • Leesikas on üks tuntumaid ravimtaimi erituselundite mitmesuguste haiguste puhul. Näiteks aitab leesikalehetee hästi neerupõletiku või sapikivitõve puhul ning aitab suurendada uriinieritust. Vahest vaid pohlalehed suudavad nende omaduste poolest leesikaga võistelda. Kuna leesika lehed on paksud ja nahkjad, siis ei tule neist toimeained kergesti välja. Seetõttu tuleb leesikaleheteed keeta viis minutit ja jooma hakata alles siis kui ta on jahtumiseni tõmmanud. Selle tugeva ravimi tarvitamisel on omad ohud. Kui teda palju tarvitada, võib tekkida valu neerudes, osa neerusoonekestest võib isegi ummistuda. Selline kõrvalnähtus on tingitud parkainetest. Seetõttu tohib leesikateed ka täiskasvanud inimene juua vaid ühe klaasi päevas. Sobilik oleks kolmandik klaasi kolm korda päevas. Tee valmistamiseks võetakse ühe klaasi kohta teelusikatäis kuiv lehti. Parkained on aga head naha parkimiseks. Leesikalehti kogudes on väga kerge taimele liiga teha. Leesikas kasvab maadmööda roomava kääbuspõõsana. Tema varred algavad ühest kohast ja lähevad laiali igasse suunda, ise pidevalt rohkesti harunedes. Kõikjal tekivad vartele alla ka uued juured. Vahel võib ühe taimepadja läbimõõt ulatuda paari meetrini. Sellistel suurtel taimedel tuleb lõigata varred poole pikkuse pealt läbi ja siis läbilõigatud varreotsad üles kiskuda. Taimi ei tohi juurtega välja tõmmata. Harude maharaiumine ei pidurda leesikapõõsa kasvu. Niimoodi toimides taastub põõsas endisel kujul viie aastaga ja siis võime teda uuesti samasse kohta koguma minna. Kogutud varred tuleb puhastada prahist ja kõlbmatutest lehtedest ning siis vilusse kuivama panna. Hiljem tuleb lehed vartelt maha tõmmata ja teematerjal ongi valmis. Leesikal on ka ilusad punased marjad, mis meenutavad pohla omi. Need on aga hoopis teise maitsega, õigemini maitsetult jahused. Enamasti nad inimestele ei meeldi, kuid vaese loodusega tundrates on neist pikka aega jahu tehtud. Saadud jahust valmistatud körti nimetati aga kamaks ja see oli igati väärtuslik lauakate. Leesikamarjad on üks meelistoit karudele, seetõttu on leesika rahvapäraste nimede eesnimeks sageli liide karu-. Ka ülejäänud osa taimest sarnaneb pohlaga ja paljud ei teegi neil ilma marju maitsmata vahet. Kuid neil on siiski olulisi erinevusi. Nimelt ei ole pohl kunagi roomavate vartega. Teiseks on neil erinevad lehed. Pohla lehe alus on ümardunud, leesikal aga pikalt ühtlaselt kiilukujuliseks rootsuks ahenev. Kasvab puhmarindes nõmme-, loo- ja palumetsas ning padjanditena liivaaladel, sageli nõlvadel. Valguslembene ja hea kuivataluvusega. Levinud põhjapoolkeral ümber pooluse metsatundras ja metsavööndis, nii Euraasias kui Põhja-Ameerikas. Eestis hajusalt.
  • Laialt kasutatav ravimtaim - eeskätt erituselundite töö häirete korral: põie- ja neerupõletik, neerukivitõbi, kuid ka reuma puhul. Omab ka tugevat uriinieritust soodustavat toimet. Teega ei või liialdada: parkainete suure sisalduse tõttu võib tekitada valu neerudes ja ummistusi neerukudedes. Lehti kogutakse õitsemise ajal. Neist valmistatakse teed või keedist. Lehti kasutatakse veel pehmete nahkade parkimisel ja värvimisel (saadakse tumeroheline või hallikaskollane värvus). Noortest võrsetest ja lehtedest on toodetud fotograafias ilmuti koostisainena tarvitatavat hüdrokinooni. Korjamisel ei tohi kahjustada juurestikku, sest taim paljuneb aeglaselt. Leesikat võib kasutada haljastuses liivaste nõlvade kinnistamiseks ja kaunistamiseks. Lehti on kasutatud ka tubaka aseainena.
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa