Paast on kinni pääs ehk Volks Vaagen astub sisse merelõhnalisse toidutarre

Auväärt köökmeistrid, ajal, mil ma neid ridu talletan, lõhnab mu köögis kala järele. Ons selles mi…
Auväärt köökmeistrid,
ajal, mil ma neid ridu talletan, lõhnab mu köögis kala järele. Ons selles midagi erilist? Ütleksin seekord: jaa. On küll. Nimelt on algamas ortodokside suur, 40 päeva kestev paast ja sel puhul on köökamise küsimused alatasa tule all. Kala on mul sedakorda valge ja mere. Kuldahvena pääd ja uimed teevad eemal pliidil mulisedes iseendast lokaalsesse vette puljonksi. Kalapraad juba tükk aega isa ja poja vatsas. Poiss, kes esimest korda elus võis praetud kuldahvenat sõi, tõi ampsude vahele stoilise rahuga kuuldavale lühikese ja lakoonilise, kuid seda enam märkimisväärse kommentaari: magnifico. See on vastuseks ka neile, kes ei ole julgenud kuldahvenat tarvitada.
Volksu jaoks on paast aga mitte niivõrd vatsas, kuivõrd esmalt pääs kinni. Kes ortodoksse kristluse põhiideid paastuaja tarvis ei järgi usulistel põhjustel, sellele ütleksin järgmist. Paast on võimalus  sirvida oma väärtushinnanguid, nonde läbi toitumisharjumusi ja omakorda nonde abil leida oma elule ning sic! kehakaalule uusi vaatenurki. Hee. Noid, mis aitaksid anda elule uut vürtsi või särtsu ning mis samal ajal toetaksid tervislikku lähenemist inimese kogu eluprotsessile. Aga ikka algab kõik pääst. Ausalt. Elustiili vahetust, ebatervest rutiinist väljumist tuleb nõutada teadlikult. Kui keskenduda ainult kaalu langetamisele, siis: võib minna täkke, kui tahtejõud on vägev, aga võib ka lörri minna. Dieet tihti ju läheb lörri. Aga kui seada paastule hoopis teised eesmärgid, siis aitab toitumismuutus vägagi kaasa. Uskuge mind. Sestap siis nüüd kala ja mitte lihavalk. Ja samas -  mitte lihtsalt kala.
Tänavune aasta on eriline. Nagu majanduskriisi tellitult, ilmusid kaubandustaredesse uued kalasordid. See teeb muidugi rõõmu. Aga ka nõutust. Volksu sõbrad juba helistama: mida teha dorada'st ehk kuld-merikogrest, mida teha kuldahvenast, kuidas suhtuda merikukke? Mis saab, kui Eestisse hakatakse tooma lintsaba? Olgu siis selle paastu alguses mõned sõbralikud soovisõnad Toidutare aknakeses üles riputet.
Kuldahven
Selles kalas on palju ainult mekkivaid asju koos. Esmalt pagegu pelgus kala vahemereliku ja harjumatu kuju ees. See tegelane on suurepärane, väga hästi töödeldav ning täiesti rojaalne lupsulööja. Soomus lahkub sirrdi, ilma rühkimiseta, kergemalt veel kui särjel. Nimi „ahven" tuletab samas meelde, et olge seljauime ogadega ettevaatlikud. Ka pika kõhuuime ogad on teravad. Pää maha, saba maha, uimed kääridega küljest - ja soolatud-pipardatud kullast ahvenake ei vaja muud kui või-oliivõli tulist segu pannil. Valmis kala juurde tolle praemahlas hellitet rohelisi terveid türgi ube kuivtet tüümiani ja tsipa lisatud võiga ning klaas kuiva tokay furminti ning te ei tee kasinal ajal niipea samme kallisse kalarestoraani, sest teie elamine on sellest hetkest saanud kalarestoraani staatuse.
Ja pääd ja uimed? Kuna kuldahven on merekala, siis meresoolaga läbiimbunud kala spetsiifiline lõhn võib teid hetkeks heidutada. Aga ainult õrnalt ja mikrohetkeks. Tehke puljonks, lisades kalapäädele-uimedele kaks värskemat sorti loorberilehte (annab korjata hotelliesistest põõsastest isegi praegu neil, kes käivad soojemates paikades, nagu Inglismaa, Iirimaa, Lõuna-Euroopa) ja mõned vürtsiterad ning meresoola. Puljonksi „merelõhn" kaob ja asemele vaob hoopis-aga-tükkadigi kena klaar kiisakeeduse värvi vedelus, millelt vaht muidugist maha. Ja fantaseerige nüüd, nagu kulub. Mida kõike pärast leeme nõrutamist suppi panna!!! Küllap on vaja meenutada, et klaar supivedel kaob, kui samasse puljonksi lisada toorest kartulit või pastat. Nood olgu eraldi keedetud. Ja ongi teil kaks rooga nakstigi. Kõigepäält supp ja siis lõhnav ning kõiki külaliste meeli ergutav tervislik ning kuninglik kala.
ikka tervitelles
Volks Vaagen
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa