Veidrikud teevad ise omale talveks joogid...

Küttide ja korilastena ei kuulu geneetiliselt meie koodeksisse selvehallist asjade ostmine, vaid ikk…
Küttide ja korilastena ei kuulu geneetiliselt meie koodeksisse selvehallist asjade ostmine, vaid ikka nende omakäeline muretsemine, toore jõu ja vägivalla või ihulise armastusega millegi tegemine. Kapitalism keeras selle kapitaalselt tuksi ning täna on hea, kui leidub keegi linnades, kes ise kurki soolab või tilli sügavkülma seisma heidab.
Oma vanaisast on mul miljoneid mälestusi, millest terve suuremahulise kategooria saab pealkirja alla „Vanaisa ja toidutegu“ alla liigitada. Lisaks sellele, et vanaisa tegi parimat suppi, seljanka kodust derivaati, mis firmatoiduna siiani maailma parim tundub.
Jõlkusin alati vanaisaga kaasas, kui kapsariiviga sai hoovis kilode kaupa kapsaid ribadeks aetud, kui naabrimehe garaažist tõime tsisternidega õunamahla ja õunaködi. Mäletan suuri vaate suure toa nurgas, televiisori taga, kust aegajalt kelmikat mulksumist kostis. Kui vanemaks sain, õppisin ära, kuidas plastiliinist kork sedasi ää võtta ja tagasi asetada, et vanaisa ei pane tähele.
Eredalt on meeles paar õhtut, kui vanavanemate juures ööbisin ning vanaisaga tema kontoris üks ühel teine teiselpool lauda istusime ning lugesime. Vanaisa tõenäoliselt mõningasi uusi uurimusi gastroendoskoopiast või millestki, mina aga mõnda reisikat. Vanaisa võttis kapist koduveini ning valas mõlemale topsi. „Et hea uni tuleks,“ kostis vanaisa. Mäletan siiani seda maitset, mida magus mustsõstravein minus tekitas.
Koduvein ja muud lakked
Mälestused veiniteost ja muudest talviseks ja ka suviseks ajaks sisse tehtud andidest tekitavad tugevat nostalgiat, samasugust, kui kolan läbi keskturu katkiste kahhelkividega ruumide, leides omale parimaid palasid kõige keerulisematest looma, linnu või juurvilja valikutest. Oma tehtul on alati hoopis parem mekk, traditsioonide ja lapsepõlve mekk. Näiteks ei ole poes müügil seda haput kurki, mis mulle istub, kodus tehes aga tuleb alati välja. Lapsepõlve maitsed.
Veini tegu on üks osa sellest mälestustekollaažist. Meile on tänaseks surutud pähe, et ainsad veini nime ausalt kandma sobivad joogid tulevad viinamarjast, Prantsusmaalt ning enamasti Burgundiast või Itaalia mägedest. Üle maailma villitakse aga pudeleisse omatehtud veine, mille mekk ja kvaliteet ei jää alla klassikalisele viinamarjanektarile. Maitse on teine, olemus on teine.
Miks ma seda teost siin üllitan? Nii kurb kui see ka poleks, hakkab suvi lõppema ning sügisel saab ohtralt, vähemalt hetkel puid vaadates, õunu korjata ning nendest mahla pressida. See tähendab ka koheselt kolme joogi tegemise aega – õuna vein, siider ja calvados. Raskuse järekorras nad siin paiknevad, samuti maitseolemuste ning mõnu järjekorras.
Õunaveini tegemiseks pole vaja muud, kui leida suur klaasist amfora, valada sellesse mahl, lisada pärmi ja suhkurt, ajada jook käärima ning seejärel lasta sogal põhja valguda. Seejärel selitada ning uuesti ootama jääda. Viimane selitus ehk selgindamisprotseduur tuleb viia läbi, kui käärimisprotsess on lõppenud. Vein võib vabalt seista pool aastat enne villimist. Pudelisse pannes tuleb aga kork tugevalt sulgeda, et see ei eemalduks, kui juhuslikult mõni käärimisele omane tegu on veel pooleli ootamatult jäänud.
Avastasin raamaturiiulist, nagu ikka kõige tagant, vana veinitegemise õpiku. Seal oli kirjas 130 retsepti kuidas veini teha. Maailmas pole ühtegi marja millest ei saa ajada veini – isegi rosinatest saab veini ajada. Mõnus maailm.
Siider ja calvados
Kapitalism on toonud ka midagi head, täpsemalt siidri ja calvadose, mis mõlemad äärmiselt heasti õuntest kokku saab keerutada. Calvadose tegu on pikem protsess, kuid siidriga saab hakkama igaüks. Õunu on meil tavaliselt palju, kuid siidritegu on alati, nagu ka veinitegu, plaanis, kui mahla ei ole kuskile panna. Erinevus on vaid selles, et siider lastakse ilma puhastamata tammevaadis „käia“. Mõnus sogane ja kraadidega jook valmib 8 kuuga. Veini saab poole aastaga juba.
Aga minu uueks katsetusobjektiks on calvados. Proovin seda sellel aastal keeta. Ei tea mis temast tuleb. Mul on olemas suur koduveini tegemise anum, ostan ka mõned siidri ja calvadose kanistrid. Calvados vajab ikkagi piirituse keetmist ning seejärel tammevaadis seismist. Muuseas, stiili mõttes kasvatan ka mõne õuna pudelisse omal. Õunad olid küll juba suhteliselt suured, kuid pressisin läbi suurema auguga pudeli nad siiski sinna sisse. Olete ikka näinud, et calvadose  pudelis on õun? Vot sama asja korraldasin ka omale.
Et kõik ikka aus oleks, mõtsin pudelid hiljem vahaga katta, korgid siis, et head mekki ja lõhna välja ei tuleks.
Ehk siis, sügisel ei ole vaja niisama kodus istuda, vaid tuleb tegutseda.
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa