Kevad toob vaheldust toidulauale

Autor: Maire Suitsu
Päikesepoolses tuulevaikses aianurgakeses või metsaveerel tärkab esimene söödav looduslik roheline sageli juba aprillis. Noored elujõulised taimed mitte ainult pakuvad vaheldust toidusedelisse, vaid ka puhastavad tõhusalt organismi ning täiendavad talve j
Päikesepoolses tuulevaikses aianurgakeses või metsaveerel tärkab esimene söödav looduslik roheline sageli juba aprillis. Noored elujõulised taimed mitte ainult pakuvad vaheldust toidusedelisse, vaid ka puhastavad tõhusalt organismi ning täiendavad talve jooksul kahanenud vitamiinide ja mineraalainete varusid. Koguge kevadrohelist kohtadest, mis asuvad eemal suurtest teedest, kus taimi mürgitavad heitgaasid, ning muidugi ka kaugel lautadest, prügihunnikutest ja kuivkäimlatest, mis ohustavad taimi lisaks nitraatidele ja muudele kemikaalidele ka ebameeldivate maitsetega. Kõiki siinkirjeldatud taimi võib iga terve inimene täiesti julgesti toiduks pruukida.
Enne mõne täiesti uue ja tundmatu taime söömist tuleks aga tingimata uurida piltidega varustatud usaldusväärset teatmekirjandust või küsida nõu taimekasvatuse asjatundjatelt. Eriliselt ettevaatlik peaks olema putkedega, mille hulgas leidub ka Eestimaal mitmeid äärmiselt mürgiseid liike.
Kõrvenõges
Need, kes harjusid talvel kasutama külmutatud spinatit, võivad selle nüüd asendada loodusest kogutud tavalise kõrvenõgesega. Nõgesel on spinati ees mitmeid eeliseid nagu suurem C-vitamiini, raua, kaltsiumi ja kiudainete sisaldus, peamiseks trumbiks aga siiski oblikhappe puudumine, mis teatavasti viib organismist välja kaltsiumi ning takistab raua omastamist. Koguge nõgesetaimede küljest ainult terveid õrnu taimelatvu ning ülemiste harude noori lehti ilma varteta; korjata ei maksaks aga varsi ega varre alaosas paiknevaid lehti. Need sisaldavad väga sitket kiudu, millest vanasti lisaks kanga kudumisele punuti kalavõrke ja köisi. Korjamise hõlbustamiseks võtke kaasa kindad, käärid ja mahukas korv. Kui kasvupaiga pinnas oli nitraatidevaba, pole toorelt pruugitavat nõgest vaja kupatada. Kahtluse puhul või kui soovite kogutud lehti hiljem külmutada, kupatage lehti 4–5 minutit, et lõpetada ensüümide tegevus. Nõgese keeduvett ärge toiduks pruukige, kuid see sobib lõnga värvimiseks ning veidi lahjendatult juuste loputamiseks. Juunikuus kogutud lehtede keeduvette võite lisada raasuke suhkrut. Rohelise värvi säilitamiseks kallake kupatatud lehed sõelal rohke külma veega üle, laske nõrguda ja pigistage kuivemaks.
Kui teil õnnestus koguda korraga suurem hulk mahlaseid nõgeselehti, tuleks mõelda nende säilitamisele. Peenestage kupatatud, nõrutatud ja veidi kuivemaks pigistatud nõges kääride või noaga või kasutage peenenstamiseks köögikombaini. Suruge segu jääkuubikuresti või shokolaadikarbi plastikvormi lahtritesse ja külmutage; külmunud kuubikud pakkige tavalisel viisil külmutuskarpidesse või -kottidesse. Kasutage nõgesemassi täpselt samuti nagu värsket või külmutatud spinatit suppide, dipikastmete, kartulipüree, omlettide, ahjuroogade jms maitsestamiseks ja ka värvimiseks. Ka võite nii kupatatud kui ka kupatamata nõgese õhurikkas päikese eest varjatud kohas krõbedaks kuivatada, seejärel pulbriks hõõruda ning säilitada toidukapis õhukindlas purgis. Nõgesepulbrit võite segada värviandjana saia- ja pannkoogitaignasse, juustupirukasse, omlettidesse, pudrusse, suppidesse, toorjuustusse jne.
Naat
Naat on üks meie esimesi kevadisi söödavaid umbrohutaimi, mille tihedalt maapinda katvad lopsakad lehed sisaldavad ohtralt rauda ja C vitamiini. Naat on samasugune putk nagu näiteks karuputk või mets-harakputk. Koduaedades teda sellisel kujul tavaliselt aga ei näe, kuna enne varre kasvamist kitkutakse naat umbrohuna välja. Naadilehtede maitse on kõige parem siis, kui nad on alles helerohelised ja veel mitte täielikult lahti keerdunud. Töödelge, kasutage ja säilitage naadilehti samal viisil kui on kirjeldatud nõgese puhul. Väikese erinevusena nõgesest on kuivatatud naadilehtedel ka omapärane ja meeldiv maitse, mis sobib näiteks köögiviljaroogadesse.
 
Võilill
Võilille tuntakse juba alates viikingite ajast, kui õrnem sugu kasutas võilille ilu edendava taimena. Tänapäeval kasutatakse seda tülika umbrohuna kasvavat taime tema pikantse maitse, tervislikkuse ja toiteväärtuse tõttu. Võilillelehti tasub korjata siis, kui nad on alles noored, veidi punakad ja kortsulised; vanemad lehed on juba üleliiga kibeda maitsega. Otsige varjulisi kasvukohti, sest ka päike soodustab mõrkja maitse tugevnemist. Kui voldite noored võilillelehed pikuti kokku ning lõikate siis leherootsud kääridega ära, saate õrna ja suhteliselt maheda salatirohelise. Kasutage võilillelehti peenestatult võileivakatteks ja külmkastmetes, suuremaid noori lehti aga koos rootsuga ka täidiste pakkimiseks.
Võilill sobib sarnaselt spinati ja nõgesega hautistesse, suppidesse ja pannkoogitaignasse. Kui keedate võilille väikesi puhkemata õienuppe väheses soolakas vees, maitsevad nupud nagu keedetud rooskapsas. Kui aga saabub rikkalik õiteaeg, peaks võililleõitest keetma paksu kuldkollast võilillesiirupit, mida saab kasutada magusainena nagu mett. Erliselt hästi sobib võilillesiirup kohupiimaga.
Võilillesiirup
  • 300 võililleõie kollane osa
  • 1 l vett
  • 1,5 tl kristalset sidrunhapet
  • 1,5 kg suhkrut
Eemalda õite küljest roheline kand, mis annab siirupile roheka värvuse ja ebameeldiva maitse. Kalla vesi peale, lase keema tõusta ja 15 minutit tasakesi keeda. Kurna õielehed välja, lisa veele suhkur ja sidrunhape, lase pidevalt segades keema tõusta ning 50 minutit ilma kaaneta väga vaikselt keeda. NB! Pea ainete vahekorrast väga täpselt kinni, sest vastasel juhul ei tulemus ootuspärane. Ja ära unusta sidrunhapet!
Kortsleht
Kortslehte kasutati ennevanasti ilu-abivahendina. Tollane uskumus, et kortslehele kuiva ilmaga ilmunud vedelikupisar teeb näonaha kauniks, on tänapäeval saanud teadusliku kinnituse – pisaras on tõesti leitud näonahale soodsalt mõjuvaid toimeaineid. Veelgi olulisem meie jaoks on aga tõsiasi, et kortslehes on C-vitamiini peaaegu 4 korda rohkem kui apelsinis. Lisage mahedamaitselist kortslehte salatitesse, külmadesse kastmetesse, pannkoogitaignasse ja kõikvõimalikesse soojadesse roogadesse.
Edukalt võib kortslehte ka kuivatada ja külmutada samal viisil kui on kirjeldatud nõgese puhul.
 
Valge ristikhein
Valge ristikheina roomavad varred ja kolmeharulised noored lehed ilmuvad teeservadesse, tühermaadele ja õuemurule juba üsna varasel kevadel, õiteaeg saabub veidi hiljem. Pruukige noori lehti roogade kaunistamiseks, toorsalatites, suppides ja hautistes. Kui aga leiate neljaharulise ristikheinalehe, siis pidavat see kogu Euroopas levinud vana uskumuse kohaselt õnne tooma.

Raudrohi
Raudrohi kasvab niitudel ja teeveertel, aga teda võib leida ka koduaiast. Noppige tillukesi, äsjatärganud leherosette salatiks ja võileivakatteks või pange suppide hulka. Raudrohu erilise, väga tugeva maitse nõrgendamiseks võib lehed eelnevalt soolakas vees läbi kupatada; salatis saab maitset reguleerida maheda kastme abil. Raudrohi puhastab suurepäraselt organismi ja annab meile kevadel nii vajalikku elujõudu.
 
 
Põdrakanep
Põdrakanep on taim, mis igati väärib tundmaõppimist ja kasutamist. Teeäärtes, raiesmikel ja põlendikel kasvavat põdrakanepit oskab igaüks tunda ära suvel, kui dekoratiivse välimusega kõrgel püramiidjal taimel avanevad punakaslillad nelja õielehega õied (parempoolne foto). Kevadiste 10–15 cm kõrguste noorte võrsete alles hargnemata punane vars on jäme ja mahlane, kitsad mõõkjad lehed aga seisavad varre otsas koheva tutina (vasakpoolne foto).

Kulu varjus kasvanud noor taim on roheline, päikesepaistes värvub taim tumepunaseks. Põdrakanepi lehed sisaldavad taimset valku, karoteeni ja C vitamiini. Neid kasutatakse noorelt nagu igasugust muud kevadrohelist värskelt salatiks, aga maitsvad on nad ka hautatult, näiteks kuumade võileibade katteks ning koos riisiga ahjuroogade valmistamiseks. Põdrakanepi noored mahlased võrsed võib keeta peaaegu pehmeks ja süüa nagu sparglit. Kuivatatud täiskasvanud lehti on tänu nende heale maitsele ja kaunile värvusele väga sageli kasutatud ka tee valmistamiseks. Venemaal Koporjes olevat aastakümnete vältel valmistatud tohututes kogustes põdrakanepist teesegu, mida kaubastati Hiina teena.
Hanemalts
Hanemalts on maltsaliste sugukonda kuuluv, hulgaliselt teisendeid omav rohttaim, mis kasvab peaaegu kõikjal. Hanemaltsa noori võrseid ja õienuppe on Inglismaal pruugitud nagu sparglit, Napoleoni sõjaväes aga tehti hanemaltsa seemnetest leiba. Meie põhjanaabrid kasutavad hanemaltsa mahlaseid lehti nagu spinatit, mille lähisugulane ta muide olevatki. Hanemaltsa lehtedes on rikkalikult taimset valku, C ja B1 vitamiine, beetakaroteeni, rauda ja kaltsiumi. Spinatiga sarnaselt sisaldab hanemalts oblikhapet, mistõttu tuleb lehti eelnevalt kupatada, keeduvesi aga kindlasti ära visata.
 
Hapuoblikas
Hapuoblikas on vist küll igaühele tuttav meeldivalt hapumaitseline rohttaim, mille tarvitamisega värskelt pole aga soovitav liialdada kõrge oblikhappe sisalduse tõttu. Abi saab eelnevast kupatamisel, mille jooksul lahustub enamus oblikhappest vette, mis tuleb muidugi ära visata. Kultuurtaimena kasvatatav hapuoblikas on maitselt vähem hapu ning ka oblikhappe sisalduse poolest oluliselt nõrgem kui metsikult kasvav taim. Kui soovite oblikat süüa kupatamata, siis peate samal söögikorral kindlasti tarvitama mõnda piimatoodet (see võib olla isegi koorejäätis), mis oblikhappe halba mõju olulisel määral vähendab.
 
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa
morsisõber 30.juuli 2009 17:54
täiega nämmu
1