Väike retk võileiva minevikku

Autor: Maire Suitsu
Ajaloost on teada, et juba õige ammu hakati tortiljasid, naani, lavašši ning teisigi põhiliselt veest ja jahust koosnevaid lameleibu kasutama muude toiduainete pakkimiseks ja rullimiseks.
Kas tulemust võiks nimetada võileivaks, on siiski tõlgenduse küsimus. Kahtlust pole aga selles, et tänapäevaste võileibade tekkeks pidi inimkond kõigepealt jõudma kergitusaine abil küpsetatud leivani.
Esimese ajalooliselt fikseeritud võileiva sünd olevat aga toimunud järgmiselt. Legend kõneleb, et keegi mees, kodanikunimega John Montague, olevat ühes Londoni klubis kaarte mänginud. Et mitte põnevat mängu söömise pärast pooleli jätta, nõudnud ta liha ja juustu panemist kahe leivaviilu vahele. Nii jäi teine käsi vabaks ning mees sai rahus kaardimängu jätkata. Juhtumisi oli sama mees aadlisoost ehk täpsemalt krahv Sandwich, järjekorras neljas. Kuigi kirglik mängur, oli Sandwichi krahv ka tõsiseltvõetav poliitik ja valitsustegelane ning jäänud ajalukku muulgi viisil kui võileivale nime andjana. Eelpool kirjeldatud komme, mis legendi järgi olevat tekkinud aastal 1762, nakatas ka teisi mängijaid, kes hakkasid endale tellima “sama, mis Sandwich tellis”. Ja õige pea muutuski rostbiif kahe leivaviilu vahel lihtsalt sändvitšiks.
Sandwich, muide, oli krahvi eluajal Kenti krahvkonnas paiknev suur sadamalinn, mis praeguseks on küll merest eemale jäänud, kuid muidu endise hiilguse juures. Linna nime arvatakse pärinevat saksooni keelest, kus see tähendas “paika liivadel”.
Tänapäeval kannavad inglise keeles sändvitši nime koos selgitava lisandiga ka kõik teised võileivad (eesti keeles ainult kahepoolsed ehk topeltvõileivad).
Kuidas aga jõudis võileib meie maale? 1927. aastal Tallinnas ilmunud raamatus "Kokakunst sõnas ja pildis” on küll enam kui tuhat erinevat rooga, kuid võileibu pole isegi ära märgitud. Ka hilisemas esimese Eesti Vabariigi aegses kokakirjanduses ei pälvinud võileivad tähelepanu. Küllap peitub seletus tõigas, et eestlaste tollased söögiharjumused pärinesid kahelt meid pikemalt valitsenud võõrvallutajalt – Saksamaalt ja Venemaalt. Vene köök omakorda kannab tugevaid saksa sugemeid tänu mõjuvõimsale saksa soost keisrinnale, mis lõppkokkuvõttes muudab saksa ja eesti köögid veelgi sarnasemaks. Võileibki kannab vene keeles saksa keelest ülevõetud nimetust buterbrod ehk sõna-sõnalt “või leib”. Vastav mõiste on niisiis mõlemas keeles küll olemas, kuid võileib ise ei hõiva kuigi märkimisväärset kohta ei saksa ega ka vene köögikultuuris.
Nii pühendab vene autorite kokkupandud legendaarne “Raamat maitsvast ja tervislikust toidust” (1965. aasta väljaanne) võileibadele vaid paar lehekülge. Ühtegi võileiba ei leidnud me tervest virnast 1960.–80. aastate saksakeelsetest kokaraamatutest, mis Nõukogude Liidus ainsana esindasid võõrkeelset kokakirjandust.  Muidugi tehti mingisuguseid võileibu igas kodus, aga puudus lähem teave, mis toimub selles vallas raudse eesriide taga.
Aga ükskord võileivad siiski tulid. Au nende “maaletoomise” eest kuulub Salme Massole ja Olga Relvele, kellelt 1964. aastal ilmus tolleaegseid olusid arvesse võttes vägagi põhjalik raamat “Võileivad”. Aastakümnete vältel oli just see eesti peredes üheks sagedamini järgitavaks ja sirvitavaks toidualaseks käsiraamatuks.
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa