Pesto tegemine pole üldse keeruline

Autor: Merilin Truusa
Kui on üks asi peale pasta, mille tegemist ma olen õppinud ehtsa Itaalia koka käest ja pealekauba täitsa õiges kohas ehk Liguurias, siis on see pesto.
Ja see on klassikaline pesto, mis ei vaja oma nime ette ühtegi täpsustavat terminit. Just sellist pestot peetakse silmas, kui öeldakse pesto, basiilikupesto, roheline pesto või Liguuria pesto. Sest pesto ongi algupäraselt pärit Põhja-Itaalia pisikesest piirkonnast nimega Liguuria.
Mäletan siiani pesto uhmerdamisest valusat käsivart ja itaallaste entusiastlikku kirjeldust endisaegsetest vanaemadest, kes istusid õues, ajasid teiste vanaemadega juttu, hoidsid lastelastel silma peal ja samal ajal lasid kätel uhmri kallal käia, et pesto otsa ei saaks. Ilus lugu oli.

Tänapäeval on köögikombainid siiski vanaemad välja söönud (esimesed kipuvad efektiivsemad olema ja vähem keelt peksma). Loodetavasti on vanaemadel seetõttu rohkem tähelepanu lastelastele. Aga pesto kannatab, küll mitte liigselt, aga siiski - tekstuur ja isegi maitse on veidi erinevad.
Pesto tegemine ei ole tegelikult raske, uhmriga valmistamine võtab veidi enam aega ja jaksu, köögikombainiga on see sootuks lihtne.

Pesto sisaldab alati basiilikut, külmpressitud oliiviõli, piiniaseemneid, küüslauku, juustu ja soola. Keegi võib teile väita, et juust ei ole kohustuslik, aga seda ei saa kuidagi tõe pähe võtta, kui "seda õiget" maitsnud oled (need väitjad ilmselt ei ole). Säilimist juust ei mõjuta. Küüslauguga on ka lihtne, seda peab olema natuke, aga mitte nii palju, et muud maitsed mõjule ei pääseks.

Juustuga on keerulisem. Juust käib pestosse kindlasti, aga milline? Päris "õige" oleks vist Pecorino Sardo, aga Parmigiano-Reggiano (parmesan) või Pecorino Romano ajavad ka asja ära. Itaalia koka käe all läksid kasutusse kaks esimest võrdsetes kogustes. Kodumaistes tingimustes on parmesan muidugi kergemini kättesaadav.

Basiilik võiks olla vürtsbasiilik, mitte sidrunbasiilik.

Piiniaseemneid võib vahelduse mõttes asendada või segada kooritud mandlite või kreeka pähklitega.
Piiniaseemned (mõnes kohas ekslikult "piiniapähklid") muide ei ole sama asi, mis seedermänniseemned ("seedripähklid"). Need tulevad erinevatelt männiliikidelt, maitse on veidi erinev ja piiniaseemned on suuremad.
Piiniseemned pärinevad piinialt ehk itaalia männilt, seedermänniseemned seedermändidelt. Männiseemned on siiski mõlemad. Eestis kasvavalt harilikult männilt ei saa kahjuks kumbagi.

Pesto on kiire ja maitsev lisand eelkõige pastale, aga kasutamisvõimalused on üsna lõputud, alustades lihalistest ja lõpetades salatitega. Oma Itaalia kokaraamatus soovitab kokk Giorgio Locatelli siiski pestot kasutada soojades toitudes, kus selle maitse kõige paremini välja tuleb.

Muuhulgas mainimiseks... pestot müüakse ju poes ka, aga kui see on tehtud päevalilleõliga ja/või maapähklitega ja sisaldab näiteks kartulit(!), siis ma eelistan iga kell kodust ja ehedat. Pealegi on selleks ju vaja ainult paar korda köögikombaini nuppu vajutada.
Allikas: Pisike ja pisut segi
 Vaata ka:
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa