Elutähtis D-vitamiin

Allikas: TervisPluss Autor: Margus Lember
Selle vitamiini puudust pole raske korvata, kui toiduvaliku on mitmekesine ja taevas kirgas.
Enamik eestlasi aga kannatab selle vitamiini vähesuse all. Seega on hea teada, kuidas on D-vitamiini puudus seotud mitmete haiguste riskiga. Küsimustele vastab Tartu Ülikooli kliinikumi sisekliiniku juhataja Margus Lember. 

Kui suur on eestimaalaste D-vitamiini puudus?
D-vitamiini puudus ja vähesus on Eesti täiskasvanud elanikkonna hulgas väga levinud. Tartu Ülikooli sisekliiniku 2007. aastal tehtud uuringus leiti talvel raske D-vitamiini puudus (avitaminoos) 8%-l ja vähesus 73%-l täiskasvanutest. Optimaalne D-vitamiini tase on talvel vaid 3%-l elanikest. Suvine D-vitamiini tase on ootuspäraselt kõrgem, kuid ka siis on ligi kolmandik (29%) rahvastikust vitamiinivaeguses ning optimaalne on D-vitamiini tase vaid 12 protsendil. 

Miks napib põhjamaalastel D-vitamiini? Miks on puudus suurem just talvisel ajal?
Põhjused peituvad suuresti Eesti asukohas ja ka kliimas. D-vitamiini süntees käivitub nahas tingimustes, kus päevane kiirgusintensiivsus on rohkem kui 200 J ühe ruutmeetri kohta. Maades, kus UVB-kiirgusintensiivsus on pika osa aastast sellest väiksem, on D-vitamiini süntees inimese nahas võimalik vaid väheste kuude jooksul. Eesti laiuskraadil (59° põhjalaiust) kestab “D-vitamiini talv” septembri lõpust mai keskpaigani. Arvestades D-vitamiini lühikest (~25–30 päeva) poolväärtusaega, s.t aega, mille jooksul selle vitamiini sisaldus veres väheneb poole võrra, ning tagasihoidlikke reserve rasvkoes (kuni 2 kuud), vajab suur osa eestlasi talvisel ajal D-vitamiini lisamanustamist.

Missuguste haigustega võib D-vitamiini madal tase seotud olla?
Uuringud on tuvastanud seoseid D-vitamiini vähesuse ning osteoporoosi, vähi, ateroskleroosi,  infektsioonide, diabeedi, sclerosis multiplexi ja mõnede teiste haiguste vahel. Siiski ei maksaks olla liiga optimistlik, et täiendava D-vitamiini tarvitamisega saaks ära hoida näiteks infarkti, vähki, diabeeti või sclerosis multiplexi haigestumist. D-vitamiini manustamise tulemuslikkust nende haiguste ärahoidmisel ei ole praegu piisavalt uuritud. Hüpoteesid on aga huvipakkuvad ja mitmed kliinilised uuringud käivad. Otstarbekas on vitamiini puudujääk kõrvaldada, seda ei ole tegelikult keeruline teha. Sel juhul võib kindel olla, et D-vitamiini puudusest ei hakka organism omaenda luid lammutama ega pehmendama, et sealt kaltsiumi ammutada. 

Vanasti räägiti D-vitamiinist palju koos rahhiidiga. Kas tänapäeval seda haigust enam pole?
Arenenud riikides ei ole rahhiit viimastel aastakümnetel enam märgatavaks probleemiks olnud, sest ennetustöö on tõhus, näiteks antakse väikelastele rutiinselt D-vitamiini ningsellega rikastatakse piimasegusid. Rahhiit on tingitud D-vitamiini puudusest kasvavas organismis. Siiski on hiljuti ilmunud ka artikleid, milles näidatakse, et rahhiit ei ole kadunud haigus. 

Kuidas on seotud D-vitamiin ja immuunsus?
Epidemioloogilistes uuringutes on näidatud, et piirkondades, kus päikese UVB-kiirgust on vähem, on palju suurem autoimmuunsete haiguste risk. D-vitamiini toime infektsioonidele ja immuunsüsteemile on teada olnud pikka aega. 1903. aastal sai Niels Finsen Nobeli preemia, ravides nahatuberkuloosi (lupus vulgaris) päikesekiirgusega. D-vitamiin reguleerib organismis mitmete immunomoduleerivate ainete ning antikehade sünteesi, mis on olulised kaitsemehhanismid infektsioonide korral. Epidemioloogilised uuringud on kinnitanud suuremat haigestumust tuberkuloosi, grippi ning ülemiste hingamisteede infektsioonidesse D-vitamiini vähesusega inimestel.

Kas D-vitamiinist võib olla abi vererõhu alandamisel?
D-vitamiin osaleb vererõhu regulatsioonis. D-vitamiini taseme tõstmine kõrgvererõhuga inimestel vähendab nii süstoolset kui ka diastoolset vererõhku. Uuringud on näidanud, et lisaks vererõhu regulatsioonile on D-vitamiinil roll ka lipoproteiinide ainevahetuse regulatsioonis, silelihasrakkude funktsioneerimises ja ateroskleroosi väljakujunemises. Teisalt ei ole kindlaid uuringuid, mis lubaksid väita, et ravikompleksi lisatuna oleks manustataval D-vitamiinil võime vererõhku veelgi langetada. 

Kuidas võiks inimene teada saada, kas tema D-vitamiini varu on piisav? Kas puudujääk võib endast märku anda ka enesetunde kaudu?
Otsest seost enesetunde ja D-vitamiini kontsentratsiooni vahel ei eksisteeri. D-vitamiini puudust saab diagnoosida ikkagi vaid vitamiinisisalduse mõõtmise teel. 

Kui palju peaks õues viibima, et D-vitamiini kehas jätkuks?
Õues olla on ikka tervisele kasulik. D-vitamiini aspektist on oluline UV-kiirgus, mis nahale jõuab. Talveperioodil on see meie laiuskraadil pea olematu. Suvisel ajal on päikesekiirgus intensiivsem, heaks juhiseks on see, et vältida tuleb päikesepõletust. Üldjuhul aitab ka paarikümneminutilisest lühikeste varrukatega pluusis päikese käes viibimisest, et päevane vajalik doos saada. Lõunapoolsetes maades peab olema ettevaatlikum, et kiirgusega ei liialdataks ja melanoomi ja teiste nahamuutuste oht ülemäära suureks ei kujuneks.

Kuivõrd on organismi D-vitamiini taseme tõstmisel abi menüü muutmisest?
Toiduainetest sisaldab D-vitamiini enamik kalatooteid (lõhe, forell, heeringas, kalamaksaõli). Vähesel määral on D-vitamiini ka maksas, munas, mõnedes seeneliikides. Piisava D-vitamiini reservi tagamiseks ainuüksi toiduga peaks kalatooteid tarvitama aga regulaarselt ning eelistama kuumutamata kalaroogi, kus D-vitamiini sisaldus on suurim. Paljudes põhjapoolsetes riikides (nt Soomes, Rootsis, Norras, USAs, Kanadas) rikastatakse toiduaineid D-vitamiiniga. Levinumad tooted, millesse D-vitamiini lisatakse, on margariinid, piim, juust, helbed ja mahlad. Lisaks rikastatakse D-vitamiiniga kõiki laste piimasegusid, et tagada piisav D-vitamiini tase imikueas.

Millistel juhtudel ja kui palju peaks D-vitamiini toidulisandina juurde võtma?
Kui D-vitamiini rikkad toiduained jäävad dieedis tagaplaanile, on otstarbekas mõningane D-vitamiini  manustamine. Meie laiuskraadil eeskätt talveperioodil annustes 600 rahvusvahelist ühikut päevas, üle 60 aasta vanustel 800–1000 rahvusvahelist ühikut päevas (mõnedes juhistes kuni 2000). See aitab hoida
D-vitamiini taset optimaalsena, väldib luuhõrenemist ning vähendab ka kukkumiste ohtu, sest D-vitamiin on oluline ka lihasfunktsiooni hoidmisel. Nagu öeldud, muude haiguste ärahoidmise seisukohalt ei ole D-vitamiini manustamise positiivset toimet tõestatud. Omaette riskirühmaks on rasedad, kelle D-vitamiini vajadus on suurem ja kes peaksid konkreetsed soovitused saama oma arstilt.

Mis ohud on üleannustamisel?
Üleannustamist tuleb kindlasti vältida. Probleemid on sel juhul seotud eeskätt pikaajalise kaltsiumisisalduse suurenemisega veres ning sellest sugenevate probleemidega, milleks on iiveldus, nõrkus, kõhukinnisus, kaltsifitseerumised, eelkõige veresoontes, neerukivide teke jm. Tavapäraste dooside kasutamisel üleannustamise ohtu ei ole. D-vitamiini lisamanustamise soovitamiseks peaks hindama seda, kui palju saadakse seda vitamiini toiduga ning milline on vere D-vitamiini sisaldus.

Mis on ajendanud teid D-vitamiini temaatikat põhjalikult uurima?
Tartu Ülikooli sisekliinikus oleme uurinud luutihedust ning osteoporoosi levikut nii üldrahvastikus kui ka patsientidel, nende uuringute käigus analüüsisime ka luutihedust mõjutavaid tegureid. Viisime läbi Eesti elanikkonnale vanuseliselt-sooliselt vastava rahvastikumudeli uuringu D-vitamiini sisalduse kohta, seda nii talve- kui suveperioodil. Sellest uuringust tulenevadki andmed D-vitamiini puudusest Eesti inimestel. D-vitamiini vaegus tuleb kõige enam esile osteoporoosiga patsientide puhul. Haiglas, kus suurelt jaolt on ju eakad patsiendid, esineb ka D-vitamiini puudust väga palju. Ennekõike on riskigruppides inimesed, kes tervislikel või muudel põhjustel ei saa viibida piisavalt päikese käes. Sageli on nendeks just eakamad inimesed, kellel on ka suurem D-vitamiiniga seotud haiguste oht (osteoporoos, kasvajad, kõrgenenud vererõhk).

Kasu D-vitamiinist
* Soodustab kaltsiumi imendumist seedetraktist ja fosfori kasutamist, mis on vajalik luude ja hammaste moodustumiseks.
* Tarvilik lastele normaalseks kasvuks, sest selleta luud ja hambad ei lubjastu õigesti.
* D-vitamiini puudusel võib lastel tekkida rahhiit, täiskasvanutel võib puudujääk soodustada osteoporoosi teket.
* Aitab kaasa nende ensüümide sünteesile limaskestas, mis tegelevad olemasoleva kaltsiumi aktiivse transpordiga.
* Vajalik normaalse südametegevuse ja verehüübimise saavutamiseks.
* Aitab säilitada stabiilset närvisüsteemi ja vererõhku.
* Parimad D-vitamiini allikad on rasvane kala, munad, või ja maks.

Allikas: www.toitumine.ee, vt ka www.nutridata.ee

Kui palju D-vitamiini on vaja?
Pikka aega loeti normaalseks D-vitamiini tasemeks organismis nivood, mis takistab kaltsiumi ainevahetuse olulist häirumist, teisisõnu rahhiidi ja osteomalaatsia ehk luupehmumustõve väljakujunemist. Laboratoorselt tähendab see D-vitamiini (25(OH)-D-vitamiini ehk kaltsidiooli) taset alla 25 nmol/l (10 ng/ml). Uuringud on aga näidanud, et kaltsiumi ainevahetuse muutused algavad juba D-vitamiini taseme langemisel alla 80 nmol/l. Tänapäeval peetakse optimaalseks D-vitamiini tasemeks 75 nmol/l (30 ng/ml) ja enam, vähesuseks loetakse täiskasvanutel taset alla 50 nmol/l. Raske D-vitamiini puuduse ehk avitaminoosi piir on 25 nmol/l.
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa
Maamees 09.veeb 2015 12:17
Leiburi leivad on väga head ja maitsvad. Minu lemmikleib on (Isa peenleib". On ka üks soovitus, Osa leiba võiks teha paksemad viilud, näiteks 13-15 mm. Maamees võtab võileiba näiteks metsa kaasa, aga on nii õhuke, et vahele ei saa mitte midagi panna, läheb enne katki, Suur soov on, et osa leiba võiks viilutada 15 mm. paksud või turustada päris tervet leiba.
1