Kummiaraabik - mis ja milleks?

Allikas: Oma Maitse Autor: Oma Maitse
On rida toiduaineid, mida paksendatatakse kummiaraabiku abil. Mis ainega on tegu?
Nätsud ja kummikommid, imiku- ja väikelaste toidud, salatikastmed, pudingud, marmelaaditooted, siirupid,
pastillid, kiirsupid ja kuivsegud, külmutatud magustoidud, mitmed joogid ning toorjuustud – neid ühendab kummiaraabik. Koostiselt on kummiaraabik orgaaniliste ühendite segu, koosnedes erinevatest süsivesikutest ja liitvalkudest. Evolutsiooniliselt on selle aine roll kaitsta puud tüvevigastuste eest ja parandada neid. Lahustudes väga hästi vees, annab kummiaraabik tihke lahuse, kuid pikemat aega õhu käes seistes hakkab tahkuma. Värvilt on kummiaraabik pruunikas või hall, puhastatult aga suisa värvusetu.
Meie maitsmismeeltele mõjub aine neutraalselt, toksilisi ühendeid ei sisalda ning selle koostisosad on suures osas seeditavad, mis annab ühendile ka teatud toiteväärtuse. Nüüdisaja ülitundlikkuse maailmas on aga neidki, kellel kummiaraabiku valgulised koostisosad võivad allergiat põhjustada.

Kogutud tilkhaaval ja käsitsi
Nn Araabia kummit tunti ja pruugiti antiikkultuurides juba aastatuhandete eest, arvatavasti juba 3000 aastat enne Kristust. Muistsed egiptlased kasutasid kummiollust nii värvides kui ka muumiate  alsameerimise segudes, antiikse Kreeka ja Rooma arstid aga ka inimeste raviks. Peale kulla, viiruki ja elevandiluu on see kaubaartikkel kuulunud pikki sajandeid tähtsamate Aafrikast väljaveetavate kaupade nimistusse. Kummiaraabikut saab erinevate akaatsiate tüvevigastustest välja imbuvast vedelikust, mis kuiva õhu toimel tardub elastseks massiks. Põhilisteks akaatsialiikideks on kummi-, taal- ja kuldakaatsia. Lõviosa maailmas kasutada olevast kummiaraabikust pärineb Põhja- ja Kesk-Aafrikas kasvavatelt puudelt, põhitootjateks on Sudaan, Tšaad, Senegal ja Nigeeria. Eritist kogutakse valdavalt käsitööna, abivahenditeks on vaid kirved, noad, kaabitsad ja kogumisnõud. Kogumiseks tehakse puutüvedele sisselõikeid või eemaldatakse neilt lausa pikki kooreribasid. Kummi saab nii metsikult kasvavatelt kui ka istandustes arenevatelt akaatsiatelt. Kvaliteetse kummi eritumist ja kogumist soodustavad päikeselised ja kuivad ilmad, mil nõrguv vedelik hangub pisarataolisteks tilgakesteks ja materjal muutub korjekõlblikuks
ligikaudu kuuga. Vihmaste ja niiskete ilmadega pikeneb korjeaeg pea poole võrra. Noortelt puudelt saab ühe kogumisperioodiga 200–300 g kummit, vanadelt ja väga suurtelt kuni kümme korda enam. Maailma kogutoodang on ligikaudu 60 000 tonni. Toodangu järsku langust võivad aga põhjustada rändtirtsud,
kes panevad nahka akaatsialehti. Puud küll tavaliselt ei hukku, kuid jäävad ründe tõttu põdema ja kummi kogumine on takistatud.

Looduslik lisaaine
Kummiaraabik on kantud lisaainete registrisse ja tema tunnuskoodiks on E414. Olles paksendi ja stabilisaator, jagub ainele teisigi ülesandeid. Kummiaraabik võib olla emulgaatori, niisutaja, pinnatöötleja või kristallide tekke takistaja rollis. Kasutamise algusaegadest alates on Araabia kummit pruugitud ka muudel otstarvetel. Kindlasti peaks märkima selle ühendi põhjal loodud tinte ja värve, fotoemulsioone ja naturaalset liimi, millega kleebitakse nii postmarke kui ka sigari tarvis tubakalehti. Siduv roll on kummiaraabikul ka nüüdisaja ravipreparaatides, kosmeetikatoodetes, tekstiilide tootmises, kingaläigetes, trükitööstuses ja isegi ilutulestiku pürotehnilistes segudes.

MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa