Little China Girl Katja

Allikas: Oma Maitse Autor: Tiiu Suvi
Tallinna Ülikooli hiina keele ja kultuuriloo lektor Katja Koort (39) võiks liibuvat püstkraega kleiti qipao’d ülle tõmmates kehastuda salapäraseks rebasenaiseks armu- ja hirmujuturaamatust “Liba-
rebased ja kooljad”. Kõrvu kerkib David Bowie lauluviis ning keelele küsimus, kas Katjas ei voola ehk tilgake hiina verd.
Hiinas on mu käest ikka küsitud, kas üks mu vanem pole mitte hiinlane,” muigab slaavi päritolu Katja. “Mõnikord küsiti, ega ma uiguur ole. Aga seda päritakse paljude välismaalaste käest, kes keelt oskavad. Loogika on selline: oskab hiina keelt, järelikult on hiinamaalane, aga kuna välimus päris sama ei ole, järelikult on vähemusrahva esindaja. Kõige kaugemad on loodes elavad uiguurid, järelikult on sealt pärit.”
Tänase menüü inspiratsioon on pärit pikaleveninud külmast kevadest, road sisaldavad ohtralt tšillit ja vitamiine. Katja on kuulnud ütlust, et Hiina ilusaimad olevat Sichuani kandi naised, kuna sealkandis süüakse kõige vürtsikamat toitu. “Osad road ongi seal täitsa punased,” lausub Katja.
“Poes olen näinud ka jõepärlipulbrit sisaldavaid kreeme, mis väidetavalt näonaha valgemaks teevad.” Üliõpilaspõlves astus Katja aeg-ajalt üles modellina, kuid ei pidanud seda kunagi päris töötamiseks. Eelistas
modellindusele õppimist ega pööra praegugi suuremat tähelepanu “ilusaks söömisele”. Üldse peaks ta meelest toidu teemal vähem mõtlema ning rohkem usaldama, mida keha soovib.
Ovaalsel laual heidab helki raske hakkimiskirves, kaasa toodud viimaselt Hiina reisilt. Sellega saavad sobivasse mõõtu pilbastatud-viilutatud kõik koostisained alates jäigast sidrunheinast ja lõpetades leebe keedukapsaga.
“Olen lohakas kokk,” avaldab Katja, pidades küll silmas, et ei ole temast juurviljadraakoni nikerdajat
ega serveerimisprintsessi. “Toiduasjade värvid on nii ilusad, et tundubki juba kunstiline,” rõõmustab ta. “Mulle meeldib just üksi süüa teha, muidu läheb tähelepanu mujale. Aga Jukul on vaja õukonda, kellele
ülesandeid ja tarkusi jagada. Kui muidu on ta tujukas, siis köögis läheb elevile ja heatujuliseks.” Juku on muidugi Katja elukaaslane, ajakirjanik, luuletaja ning Riigikogu liige Juku-Kalle Raid.
Omal ajal mõtles Katja hoopis jaapani keele õppimisele: tema vanaisa oli olnud Tokyos atašee ning isa lausa seal sündinud. Kuid kuna just Eesti Humanitaarinstituuti astumise aastal jaapani keelt õppekavas polnud, otsustas Katja aastakese tudeerida hiina oma. Sai stipendiumi, et sõita Taiwanile õppima, ning kohapeal mõistis, et see oligi õige valik. Aasta võõrsil virgutas huvi kohaliku toidu vastu. Taiwanil oli Katja mõnd aega taimetoitlane. Mitte maailmavaatelistel põhjustel, lihtsalt ülemäärase palavuse tõttu ei tahtnud liha. Eestisse tagasi jõudnult hakkas organism jälle oma nõudma.
Aasia reisidelt on Katja Facebooki riputanud pilte, mille ette käib hoiatus “Loomasõpradele ja nõrganärvilistele ei soovita!”. Näiteks on Guangxi provintsi pealinna Nanningi tänavatel ja ööturgudel üles võetud bambusvarrastesse aetud “tuvastamata mutukad”. Krabid, vähid, molluskid. Ruuged kuhjad praetud kastaneid. Dekoratsioonina mõjuv oinapea letil kõrvu kala ja linnuga. Reisi parim toiduelamus: sütel röstitud merikarbid, kaetud hakitud küüslaugu-klaasnuudli-tšillimöginaga. Konksude otsa tõmmatud roosad  koerakered ja meeldetuletus: ma hoiatasin ...
Kohalikus toiduvirvarris on Katja meelest üle kõige klassikalised asjad: “Kord Taiwanil läksime Michelini tärniga pelmeenirestorani ja asusime uurima, mis on kõige huvitavamad road. Aga pidime tunnistama, et parimad olidki need kõige tavalisemad sealihapelmeenid.”
Ka parimad toidukohad on tihtipeale olnud nood ühe pliidi ja lonkava lauajalaga. Katjale meenub üks järelkärust ehitatud väliköök, pardid räästas rippumas, kohalik mees parkis selle äravoolukoha kõrvale, ühte potti läksid peenemad palad, teise nahadrupskid, lühikese ajaga valmis kaks rooga: puljong ja röstitud liha selle kõrvale. “Tänavalt osta on palju odavam ja parem kui ise teha,” nendib Katja. “Jaapanis
tavaliselt ei hakka koduperenaine sushi’t tegema. See on terve teadus ja nad usaldavad pakutavat.”
Esialgu oli toitusid raske valida, eriti kui roog kannab, nagu sealmaal tavaline, poeetilist nime: näiteks “Seitse õnne” koosneb seitsmest kalast-lihast, pluss kastmes köögiviljadest. “Tihti figureerivad nimes “kuld”, “jaspis”, “pärl” – vastavalt sellele, mis värvi on kaste,” selgitab Katja. “Komme roogadele metafoorilisi nimesid panna on pärit 3.–4. sajandist ja tänapäeval säilinud peamiselt tipprestoranides.”
Magustoitusid asendas eri mahladest valmistatud ning purustatud jää. “Smuutid, värskelt pressitud mahlad ja jääteed olid neil iga nurga peal nagu meil R-Kioskid,” kirjeldab Katja. “Sealne magus ei maitse mulle  üldse: Lääne stiilis küpsetised, kus palju kreemi. Näevad välja suht jõledad ja ajavad südame pahaks. Lihtsalt puhas magus ongi mu jaoks kõige igavam maitse!” Magus omakorda ei anna end Katjale kergelt kätte. Tainad tal miskipärast ei kerki,kookidel jääb ikka midagi õnnestumisest vajaka. Ta viitab savikausile,
milles kuhi pisikesi külmi pannkooke. “No näete, tahtsin eile teha midagi taolist nagu oladuški (väikesed pärmitainast pannkoogid – toim), ei tulnud välja ...” Näljanäpistuse leevendamiseks – sest kogu see hakkimine võtab omajagu aega – sobivad need külaliste meelest küll suurepäraselt. Ja seda, et need pidid
olema oladuški, teadis ju lõpuks ainult Katja. 
Hiinas koduseid õhtusööke väisata oli omamoodi katsumus, sest muidugi tahtsid võõrustajad siis intensiivselt suhelda. “Sa pead toitu kiitma, perenaine ohkab, et ei, see on paha, ja sina pead vastu vaidlema,” tutvustab Katja kombeid. Samuti ei harjunud ta eales kohaliku söömiskultuuri juurde käiva luristamise ja matsutamisega: “Pead pool tundi seda nuudlite luristamist taluma, see pole lahe! Õnneks otse röhitsemist neil ei ole.”
Kui Katja alles alustas idamaiste toitudega katsetamist, tuli ikka välja midagi muud. Kasvõi paar tilka puuduvat seesamiõli pöörasid maitse teisale. “Isegi praetud riis – mõtled, mis seal siis on – tuli täitsa võõras,” meenutab Katja. Praegu on suurtes kauplustes rikkalikud Aasia riiulid ning Piprapoes tore valik. Retseptisabast ta enam ei hoia, ajapikku on saabunud enesekindlus. Aasia toidu valmistamise oskusi on Katja käinud täiendamas Konfutsiuse Instituudi korraldatud kursustel Nõmme Toiduakadeemias. Kokk Yang Yang, “lääne nimega” Erik, õpetab ühe koolitusega, kuidas valmistada eelroog, supp ja kaks põhirooga. Kunagi tahaks Katja proovida teha Pekingi parti ja hot pot’i (suur kuum pott, nt puljongiga, milles küpsetatakse köögivilju, liha, seeni – toim), viimane tundub eriti mõnus kulinaarne ajaveetmine sõprade seltsis.
Eesti toidust meeldib Katjale kilu erineval moel. “Seened on vist rohkem venelaste teema, soomeugrilased neid alguses ei usaldanud, nagu rääkis folklorist Marju Kõivupuu,” muigab ta. Pikemalt ära viibides on tal ikka tulnud isu tumeda šokolaadi ja musta leiva järele, mida ta muidu ei söö. Ja miskipärast hakklihakastme isu. Ta on hulkunud kaugetes linnades mööda tänavaid ja tundnud kusagilt immitsevat hakklihakastme lõhna, kuigi t e a b, et see pole kuidagi võimalik; on isust selle järele üritanud leida mõnest poest koort – tulutult – ning koju saabudes läinud seda nõutama valmistoidu leti äärde. “Kas sa tõesti tahad seda labast asja?!” küsis Katja noorem poeg nõutult halllihakastet silmitsedes. Ja Katja vastas: “Jah!”
Katja pojad Ra (16) ja Lukas (12) söövad samuti meelsasti teravamat kraami. Kord nädalas teeb Katja midagi mõnusat. Aga mõnikord ostab kõige odavamat viinerit ja salatit. “Minul ei ole sihukest asja nagu hommikusöök,” ütleb ta. “Kui Juku ärkab, siis on lõuna, paneb pätikohvi hakkama. Mina tahan midagi kahekolme paiku.”
Ja siis on kõik valmis: ere porgandisalat, õhetavad krevetid kuumas leemes koos šampinjonide, maitserohelise ja tuliste tšillipipra rõngastega; mahlase täidisega pelmeenid, mis, pärit raamatust “Dumplings Made Easy”, vääriksid samuti mõnd ümberütlevat kõrgemat nimetust. Sidrunheina ja laimimahla kokkumäng paneb neelatama. Aknast hoovab vürtsikale toidule taustaks sobilikku karget õhku ning väike hele koer hoovil on viimaks jätnud haukumise. Sööme vaikides. Kiidame siiralt. Õnneks Katja ei hakka tagasi ajama.

Porgandisalat hiina moodi
Laimine krevetisupp 
Pelmeenid sealiha ja Hiina kapsa täidisega 
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa