Tutvumisring ümber leedripõõsa

Allikas: Oma Maitse Autor: Urmas Laansoo
Leedrisiirupid ja -siidrid on erilised ja hea minekuga. Hapukalt mesise maitsega jooki ei saa aga teha mitte iga leedripõõsa viljadest või õisikutest.
Leedrit kutsuti varem ka leedripuuks, kuigi enamik leedreid on põõsad. Leedri (Sambucus) perekonda
kuulub üheksa liiki põõsaid ja väikseid puid parasvöötmes ning subtroopikas. Euroopa on kolme leedriliigi kodumaa. Leedreid kasvab looduslikult ka Lõuna-Ameerikas, Tai põhjaosas, Uus-Guinea saarel, Austraalia
idaosas ja Tasmaanias. Varem kuulusid leedrid kuslapuuliste (Caprifoliaceae) hulka, nüüd aga arvatakse neid muskuslillelistega (Adoxaceae) paremini sobivat.
Leedritele on iseloomulik säsirohke puit ja ekstrafloraalsed ehk õievälised nektaariumid. Leedreid kasvatatakse ilutaimena, söödavate viljade ja raviomaduste pärast. Perekonnas on nii mürgiste kui ka söödavate viljadega liike. Kõige huvitavam on Euraasias ja Vahemere maades kasvav suvehaljas rohtne liik väike leeder (S. ebulus). Väikese leedri alamliike võib kohata kasvamas isegi troopilise Aafrika mägedes. Väike leeder on mürgine taim, tema lehed sisaldavad alkaloidi koniin, ka seemned on mürgised. Eestis kasvatatakse väikest leedrit harva, kuid isegi Lõuna-Soomes õitseb ja viljub ta rikkalikult. Õied on kreemikasroosad ja taim kasvab 1–1,5 m kõrguseks. Väikese leedri viljadest saadud sinist värvainet kasutatakse naha värvimiseks. Teine rohtne liik on himaalaja leeder (S. adnata). Leedri vili on ehituse poolest luuvili nagu ploom, aprikoos või kirss. Viljades leiduv ühend sambukool leevendab gripinähte ja lihasvalu.

Eesti leedrid
Eestis võib metsistunult või naturaliseerunult kohata punast (S. racemosa) ja musta leedrit (S. nigra). Punane leeder kasvab peamiselt mandriosa segametsas, põlluservades ja prahihunnikutel 2–4 meetri kõrguse põõsana. Tema lõhnata õied on rohe-munajatesse pööristesse ning puhkevad samal ajal lehtimisega. Punase leedri sulgjad lehed koosnevad 5–7 lehekesest. Talvel on põõsast kerge ära tunda
suurte kerajate pungade järgi. Viljad on küpsenult punased ning söödavad, kuid omapärase maitse ja lõhnaga. Neid võib talveks ka kuivatada kanade toiduks. Lindude seedekulglast väljub seeme seedimata kujul, inimene peaks mürgiseid värskeid seemneid aga vältima. Punase leedri võrseid või lehti muljudes on tunda ebameeldivat lõhna, seepärast on neid kasutatud muttide ja hiirte tõrjeks. Punast leedrit hinnatakse aga meetaimena. Lindude kaasabil ongi tema seemned metsa ja asulate ümbrusesse levinud, kuna Eestis hakati seda leedrit kasvatama juba 17. sajandil. Punast leedrit kutsutakse rahvapäraselt ka lorinapuuks, hundipuuks, kassikusepuuks, peldikupuuks, surmapuuks jms.
Musta leedrit võib Eestis kohata peamiselt mandri lääneosas ja läänesaartel. Must leeder kasvab 4–6 meetri kõrguseks, harvem kõrgemaks. Juunist kuni augustini puhkevad mustal leedril lamedates ebasarikõisikutes valged lõhnavad õied. Lehekesi on liitlehes enamasti viis. Õienupud, puhkenud õied, lehed ja toored viljad on mürgised, kuid küpsed, kolme pikliku seemnega läikivad luuviljad on söödavad. Ohutud on ka kuivatatud õied, sest kuivatamisel mürgine glükosiid sambunigriin laguneb (hüdrolüüsub). Võõrliikidest on söödavad viljad ka Põhja-Ameerika lääneosast pärit sinisel (S. caerulea) ja Põhja-
Ameerika idaosast pärit kanada leedril (S. canadensis). Mustal ja punasel leedril on kirjulehiseid, kollaselehiseid ja lõhestunud lehtedega sorte, mida kasvatatakse ilutaimedena ka Eestis.

Musta leedri kuivatatud õied
• Leedriõieteed on sajandeid tuntud vahendina, mis kaitseb külmetuse vastu. Tee jaoks kulub 3 grammi kuivatatud õisi või 10 grammi kuivatatud vilju 150 ml keeva vee kohta. Teele võib soovi korral maitseks lisada veidi münti, melissi, musta sõstart või pärnaõisi. Õitest ja viljadest saab valmistada ka ekstrakti või tinktuuri.
• Musta leedri õisi võib lisada äädikale.
• Kuivatatud õisi on hea segada pannkoogijahu hulka.
• Õitest ja viljadest valmistatakse alkohoolset jooki, mida tuntakse kui sambuca. Mõnele portveinile  lisatakse küpseid leedrivilju intensiivsema värvi andmiseks ning viljadest valmistatakse ka leedriveini ja leedriõlut.

Musta leedri viljad
• Küpseid vilju kasutatakse värskelt või kuivatatuna mitmesugustes hoidistes, küpsetistes, püreedes, marmelaadis ja mitmesuguste jookide valmistamisel: veinis, likööris, siidris, siirupis ja mehus.
• Värsketest viljadest pressitud mahl on purpurpunane. Leedrikeedist võib teha ka koos õunte või
sidrunitega.
• Saksamaal usutakse, et kes sööb leedriviljadest tehtud kooki, ei jää kogu aasta jooksul haigeks.
Prantsuse köögis kasutatakse ka noorte okste säsi toiduks nagu asparit ehk sparglit. Kevadel pärast pungade puhkemist kasvanud noored võsud sobivad hästi toiduks, kui neid soolvees keeta. Saksamaal on leedrivilju isegi magusas kaerasupis kasutatud.
• Viljadega on värvitud ka riideid ja juukseid.
• Musta leedri küpsetest viljadest võib pressida mahla, viljadest saab teha keedist ja tarretist.  Kuumutamisel või kuivatamisel mürgiseid ühendid lagunevad, siiski soovitatakse viljad läbi sõela hõõruda, et seemned eraldada.
• Euroopas on mitmel pool rajatud tööstuslike hoidiste tegemiseks suured leedriistandused.
• Keemiliselt koostiselt on musta leedri viljades vähe suhkruid (6%) ja nad sisaldavad vähe kaloreid: 100 grammis viljades on 64 kcal. C-vitamiini on 100 grammis viljades 18 mg, veel on seal märkimisväärselt (2%) rutiini, mis on vajalik veresoonte elastsuse tagamiseks.
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa