Aedubade trikid kõhus

Allikas: TervisPluss Autor: TervisPluss
Augustis-septembris kogub aiapidaja lõpliku saagi nii põld- kui ka aedoataimedelt. Et aedoad ehk türgi oad on aga meil turulettidel varakult müügil juba nüüd, on hea teada, et need on üsna raskesti seeduv kraam.
Tänapäeval tuntakse ligi tuhatkonda aedoasorti. Sordid erinevad üksteisest näiteks taimede kasvuvormi, kõrguse, seemnete värvuse, kaunade kuju ja kasvuaja poolest. Praktilise meelega oakasvatajaid huvitab eeskätt see, kas aedoa kaunadesse moodustub kiude või mitte. Esimesel juhul saab toiduks tarvitada vaid seemneid ja see eeldab ka nende täielikku valmimist, teisel juhul kõlbavad toidulauale ka poolvalminud aedoad koos nende loodusliku pakendi ehk kaunaümbrisega. Meie kliimaoludes on paslik kasvatada neid aedoasorte, mis koos kaunade ja poolvalminud seemnetega toiduks sobivad.

Toiteväärtus
Aedubade toitainete absoluutväärtused ja kalorsus sõltuvad suurel määral ubade olekust, toor-, konserveeritud ja kuivatatud ubadel on need erinevad.
Valgud. Ubade toiteväärtusest rääkides tuuakse alati esile nende valgurikkus. Tegelikult on energiat andvatest toitainetest ubades siiski kõige rohkem süsivesikuid, alles seejärel tulevad valgud ning kõige vähem leidub ubades õlisid. Aedubade  alkude puhul peab nentima nende suhteliselt soodsat aminohappelist koostist.
Kiudained. Aedubade koostises on rohkelt nii vees lahustuvaid kui ka vees lahustumatuid kiudaineid. Regulaarsel oasööjal pole vaja kõhukinnisuse ohtu peljata, samuti aitavad kiudained vähendada kolesterooli imendumist seedekulglast.
Mikrotoitained. Aedubades on arvestatavalt B-rühma vitamiine, sealhulgas foolhapet, samuti on tumeda värvusega seemnetes antioksüdantidena toimivaid antotsüaane. Mineraalühenditest on värsketes ubades soodne kaaliumi ja naatriumi suhe, kuid konserveeritud ubade kohta, millele on piisavalt soola lisatud, see enam ei kehti. Samas saab soovi korral konservube vees leotada ja nii teatud soolakogusest ka vabaneda. Samuti on aedubades keskmisel määral nii magneesiumi- kui ka fosforiühendeid. Mikroelementide sisaldus sõltub paljuski aedubade kasvupinnasest, kuid söödavasse ossa jõuab peaaegu alati kuigi palju rauda, tsinki, vaske, mangaani ja molübdeeni.

Miks on ube raske seedida?
Et oad on raskesti seeduv kraam, on üldteada. Aedoakaunu ei tohiks süüa toorelt – neis leidub glükosiide, mis lagundavad punaseid vererakke. Osa inimesi on nende glükosiidide suhtes eriti tundlikud. Termilisel ja keemilisel töötlusel (hapendamisel, marineerimisel) glükosiidid lagunevad. Aedubades on ka looduses suhteliselt harva esinevaid suhkruid, näiteks rafinoosi. Need suhkrud ei lagune lõplikult meie seedekulglas ning jämesoolde kandudes on nad heaks toidupooliseks seal elutsevatele bakteritele, kes kääritamisel ebameeldiva lõhnaga gaase toodavad. Lisaks moodustuvad käärimisprotsessi tagajärjel tihti ka ühendid, mis rikuvad jämesooles normaalse vee tagasiimendumise ja põhjustavad kõhulahtisust. Ubades sisalduvad kiudained vähendavad koosmõjus parkainetega aga seedeensüümide töö mõjusust. Seetõttu ongi suure sissesöödud oaportsu seedimine vaevaline tegevus, millega tihti kaasnevad ebameeldivad kõrvalnähud seedekulglas.

Oad toidus
Põhiosa aedubade saagist pannakse eri viisil tallele. Aedube – koos kaunadega või ilma – saab säilitada marineeritult, sügavkülmutatult, soolatult, hapendatult. Poetatud seemneid kuivatatakse. Väga levinud on kõikvõimalike kastmetega aedoakonservid. Aedube süüakse kas sooja või külma roana, tervikseemnete või püreena, kas iseseisva põhitoiduna või teiste roogade koostises. Aedubadest saab teha salateid, suppe, hautisi, kastmeid, köögiviljaraguud, vormiroogi, võileivakatteid või lisandeid teiste toitude, näiteks riisi- või pastaroogade juurde. Eripärase maitse andmiseks kombineeritakse aedube tihti vürtside (tšilli, kardemon, muskaat, aniis) või maitsetaimedega (tüümian, rosmariin, sinep, majoraan).

Asteekide ja inkade püha taim
Harilik aeduba pärineb Lõuna-Ameerika keskosast, teadliku kasvatuskogemuse vanust mõõdetakse ligi seitsme aastatuhandega. Ubadel oli muistsete indiaanlaste kultuuris oluline koht, hinnati selle taime nõtkeid kasvuvorme, omalaadseid õisi ja toitvaid seemneid, seda nii siin- kui ka teispoolsuses – oaseemneid on leitud hauapanustena. Nüüdisaegse Mehhiko ja Peruu aladelt levisid oaseemned mõlemal Ameerika mandril.
Euroopasse jõudsid aedoad hispaanlaste vahendusel 16. sajandil. Portugali ja hispaania kaubitsejate vahendusel levis aeduba nii teistesse Euroopa piirkondadesse kui ka Araabiasse ja Aafrikasse. Meile jõudnult kandis aeduba türgi oa nimetust, eks seegi ole selge vihje selle taime geograafilisest rännuteest. Aedubade suurt populaarsust saab selgitada kolme faktiga. Esiteks on selle taime seemned ja kaunad taimeriigi asukate kohta küllaltki toitvad, eeskätt tuleb silmas pidada valgurikkust. Teiseks on kuivatatud oaseemneid lihtne säilitada ja transportida ning need pakuvad olulist toiduvaru. Ning nii nagu teisedki kaunviljalised, rikastab aeduba kasvades maapinda lämmastikuühenditega.
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa