Toompihlakas - hoidiste seas kuum vili

Allikas: Oma Maitse Autor: Urmas Laansoo
Toompihlakas on igatpidi tänuväärne väike põõsas, mis kevadsuvel pakub silmailu valgete lõhnavate õiekobaratega, suve keskel aga annab rikkalikult maitsvaid vilju. Ole vaid varmas neid korjama, sest need meeldivad kangesti ka lindudele.
• Toompihlaka (Amelanchier) perekonda kuulub 20 liiki heitlehiseid põõsaid või väikeseid puid põhjapoolkera parasvöötmes. Euroopas kasvab looduslikult vaid üks liik – euroopa toompihlakas (Amelanchier ovalis). Kõige lõunapoolsemad toompihlakad kasvavad looduslikult Mehhikos ja Guatemalas. Toompihlakas kuulub roosõieliste sugukonda nagu ka õuna-, pirni- ja kirsipuu, vaarikas, murakas, maasikas.
• Eestis naturaliseerunud tähk-toompihlakas (A. spicata) on kuni 4 m kõrgune laiovaalsete või äraspidimunajate lihtlehtedega põõsas. Tähk-toompihlakat võib kohata kasvamas metsaservades, võsastikes, raudteede ääres jm.
• Mais või juuni alguses puhkevad toompihlakal valged lõhnavad püstised või rippuvad kobarõisikud. Suvel küpsevad põõsal herneseemne- või jõhvikasuurused sinaka vahakirmega purpurmustad magusad või veidi vürtsise maitsega viljad. Ehituse poolest on toompihlaka vili õunvili nagu ka aroonia, pihlakas, ebaküdoonia, küdoonia, villpööris, õun ja pirn.
• Erinevatel liikidel on viljad pisut erineva suuruse, maitse ja värvusega. Viljad küpsevad ebaühtlaselt, erinevas küpsusastmes on need ka erinevat värvi. Küpsemine kestab ühes vilikonnas mitu nädalat. Samaaegselt võib olla ühel taimel punaseid, roosasid või mustjassiniseid vilju.
• Aia- või pargitaimena kasvatatakse meil lepalehist toompihlakat (A. alnifolia), Lamarcki toompihlakat (A. lamarckii), siledat toompihlakat (A. laevis), puistoompihlakat (A. arborea) ja hübriidset suureõielist toompihlakat (A. x grandiflora), harvem teisi liike. Kõige dekoratiivsemad on sile toompihlakas ja Lamarcki toompihlakas, millel kevadel pronksivärvi lehestik ja lumivalged õied.
•Toompihlakad on noores eas kitsa püstaka võraga, hiljem pisut laiuvamad. Juurevõsu nad erinevalt harilikust sirelist nii rikkalikult ei moodusta. 3–5 m kõrgust, harvem kõrgemaks kasvavat toompihlakat võib kasvatada aias üksitaimena, grupina murus või vabakujulise hekina. Toompihlakat võib vajadusel ka pügada või kärpida, kuid parem on seda teha pärast õitsemist. Toompihlakas õitseb ja viljub rikkalikumalt ilma pügamata vabakujulisena kasvades. Puu on aiataimena pinnase viljakuse suhtes vähenõudlik. Ta võib kasvada ka niisketel ja happelise pinnasega aladel. Taimede vahekauguseks peaks istutamisel jätma 1–2 m. Toompihlakas sobib kasvatamiseks ka konteineris, sest ta juurestik on üsna vastupidav pakasele.
• Maitsvate viljadega on täiesti talvekindel lepalehine toompihlakas. Puukoolides pakutakse müügiks lepalehise toompihlaka suuremate viljadega sorti ‘Thiessen’ ja suureõielise toompihlaka pirnja viljakujuga sorti ‘Northline’. Täiskasvanud põõsalt võib koguda 5–6 kg vilju. Sordiliste taimede kõrgus on 2,5–3 m.
• Ilusortidest kasvatatakse meil puis-toompihlakat ‘Robin Hill’, mille õied on avanedes heleroosad, hiljem valged. Kuni 15 cm pikkuste kobarõisikutega on sileda toompihlaka sort ‘Ballerina’.
• Toompihlakas pole mürgine, ei torka ega kõrveta, ei kasva ülearu suureks ja sobib seetõttu suurepäraselt ka lasteasutuse aeda. Nad on dekoratiivsed õitsemise ja lehtimise ning sügisel lehtede värvumise ajal, mil võimust võtavad kirkad kollased, oranžid või erepunased toonid.
• Viljad küpsevad juuli teises pooles ja augustis, maitselt meenutavad need musta sõstart või mustikat. Toompihlaka viljad sobivad söömiseks värskelt, kuivatatult või hoidistena. Toompihlakast võib teha keedist, kompotti, kasutada karastusjookides, veinides, jäätises, puuviljasalatites, magustoitudes, aga ka garneeringuna. Samuti võib neid lisada ka teistele suvel küpsevate viljade hoidistele. Toompihlaka viljades on kuni 10% suhkruid, vitamiinidest esineb rohkem provitamiini A ja C-vitamiini.

Toompihlaka-õunamoos
Toompihlaka-rabarberimoos
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa