Klassiõel külas

Allikas: Oma Maitse Autor: Meelis Kapstas
Juba karupoeg Puhh teadis, et heade sõprade juures maitseb hüva toit veel paremini. Meie käisime sellele kinnitust saamas oma Haapsalu “valgest daamist” klassiõe Maret Suklese juures.
Teel Haapsallu naerame, kuidas meie kolleegid ikka ja jälle imestavad: “Et teil ka neid klassikokkutulekuid
jätkub!” Keegi peale meie ei näikse teadvat klassi, kes veel kolm kümnendit pärast ühist üheteistkümnendat
beed viitsiks kokku käia. Viimasel ajal sõidame nagu “Hüva leili!” filmis igal uue aasta esimesel nädalavahetusel Haapsalu Fra Mare vesiravilasse, sest see on Mareti (49) tüürida ja juhtida. Seekord ei kannata me kaht kuudki vahet pidada.

Mareti elukutse juurde kuulub valmisolek kasvõi hordide viisi kõiksugust külalistele lahke perenaine
olla. Täna on oodata pereisa Urmas Suklest (55) linnapeatöölt lõunale, aga koos pere noorema tütre Maarja (23) ja Mareti ema Helmiga (80) moodustame juba parajalt pika lauatäie Itaalia perekonda. Kuna õhtusöögid eeldavad linnapeaproualt suhtlemist, siis eelistab ta teha selliseid roogi, mida saab põhiosas varem ette valmistada. Nagu nüüdki meid ootav luksuslik kanapasteet, õhtupikka hautamist eeldanud kirsine küülikupada ja vanaema Helmi pohlatort, mille kõiki õhukesi kihte annab pikalt voolida.

Tšillised kevadrullid

Küülik kirsimaitselises õlles

Luksuslik kanamaksapasteet ehk vale foie gras

Vanaema Helmi pohlatort

Epp-Maria Kokamäe maalidega sobitatud heledas köögis valitseb lihtsus ja funktsionaalsus.  Teisest uhkemana troonib siin vaid uus puudega köetav pliit. See on  köögi süda.

Elevil, asume koos toitu lauale sättima. Üksteise võidu nagu kunagi Karu tänava ühika köögis. Naerdesjutustades oma tudengiaegseid kulinaarseid saavutusi … Sest vähe sellest, et õppisime üksteist aastat Rakveres ühes klassis, tulime kolmekesi koos ka ülikooli. Üks eesti, teine vene, kolmas inglise keelt tudeerima. Viisime end kurssi Tallinna tollase gurmeega ja põrutasime kohe lahtiste uste päeval Olümpiasse
Pealinna salatit ja “imelooma” pitsat maitsma. Hiljem, stipipäeviti, lubasime endale veel peenemat pala – üleküpsetatud liha. Maksis palju, aga maitses hästi! Sessiöödel lükkasime ühikaahju juustuga saiu. Pätside viisi ja pannide kaupa.

Otsekui selle jutu peale töölt koju lõunale jõudnud abikaasa Urmas naerab: “Minu leivanumber on see tänaseni. Ainult et paksu ahjus sulava juustuviilu alla käivad kindlasti ka sink ja tomat.” Maret oli ühikakorteris see tüdruk, kes pigem mehe eest väljas: vahetas pirne ja pistikuid ning parandas, kui et kogu kambale süüa tegi. Ka Mareti ema Helmi meenutab, et mäletab tütre lapsepõlvest vaid üht köögikatsetust. Nimelt olla pisikesele Maretile jäetud viinerid keeta. Mänguhoos tüdrukul need keema ununesidki. Õnneks tuli isa varem koju ja päästis hullemast.

Aga mis see paremini kokaks sunnib-õpetab kui ikka elu ise. Üliõpilasmalevast läks Maret mehele ja ühel hetkel maandus ta pereemana Haapsalus. Õige varsti lisandusid ka linnapeaproua esinduskohused. “1990-ndatel oli külaliste kodus kostitamine paratamatult sagedasem,” mäletab Maret. “Nüüd on sellega lihtsam. Tallinnas ja Haapsalus jagub palju tasemel restorane-kohvikuid.”

Pereelu algul sõitis Maret mitu aastat Soome vahet. Teenis seal vene keelt õpetades ning õppis ise soome
keelt ja ka ärijuhtimist. See kõik kulus ära Fra Maret püsti pannes. “Ja palju mul siis üldse aega kodus süüa jäi, veel vähem seda teha.” Mareti söögitegemine sai hoo sisse hoopis Gran Canarial puhkusel. Lastele maitses hotellis pakutav Bologna pasta nii väga, et kodus paluti emal tungivalt seda lihtsana tunduvat hakklihakastet järele teha. Sellest korrast peale meeldib Maretile restoranitoite süües ka nende koostist aimata ja siis kodus järele teha. Tänaseks on tema oskused sedavõrd tasemel, et väljas söömas käies tõdeb pere tihti nüüd vastupidi: meie emme teeb paremini!

Sukleste pere kulinaarias valitseb tasakaal. Kaks teevad, kaks söövad. Ja kiidavad. Sest ega head sööjad pole vähem olulised. Tänu neile kujunevadki need oma pere kõige õigemad, viimase vindini lihvitud
maitsed. Urmas ja vanem tütar Liisi (27) oskavad Mareti ja Maarja kunsti hinnata. Esimesed kaks pole toidusedeli suhtes ekstra valivad. Maret ja Maarja püüavad oma enesetunde järgi liha võimalusel vältida. Maarja meisterdatud taimsed kevadrullid on laual tema eelistustuste väga maitsvaks näiteks. “Ka taimetoitu
saab valmistada nii, et see oleks äraütlemata hea ja vaheldusrikas,” kiidab ta. Noore naise lemmikuteks on aasiapärased supid ja kõikvõimalikud määrded, viimase aja favoriitideks on peedi- või porgandi-koriandrihummus. Moekokk Jamiest inspireerituna valmib üsna sageli ka rohelise oliivi ja fenkoli määre, kuhu läheb sisse ka sidrunit ja fenkoliseemneid.

Vanaema Helmi meelest on tütretütre näputöö “no väheke võõra maitsega ja piprane”. Elu ja aegu näinud naisena mõistab ta leebelt naerataval kombel ka seltskondlikku vestlust teemal, et nisutooteid peaks ikka vältima. Vanaema ei saa parata, et tänapäeva noorte hüveolu ajab ta vahel naerma. Sõjaaja lapsena tegi tema läbi küüditatud ingerisoomlaste rännakud Vene-Soome-Eestimaal. Selgelt seisab tal meeles äärmuslikus vaesuses ja näljas lastesse eluisu süstida püüdnud isa lause: “Tuleb aeg, kus te enam isegi valget saia ei taha.” Ja elu läinudki Helmi peres lõbusamaks, kui perre võeti kits, kes andis viis liitrit piima päevas. “Aga muidu sõime kõike, mis kätte sattus. Lehti, võrseid, nõgeseid, seemneid.” See kõlab moodsalt. Ainult et erinevalt sõja vintsutada olnud vanaemast on tütretütar “võrsed” nüüd täitsa vabatahtlikult valinud.

Rakveres Komsomoli tänava korterilapsena kasvanud Maretil on korilus veres tänu puhkepäevade metsasõitudele. Mõned suved tagasi Põhja-Rootsis rahvaülikoolis keelt õppimas olles üllatas Maret kui eesti naine kõiki tohutu seeneeksperdina. Mitte keegi eurooplastest, isegi mitte rootslased ise, rääkimata Aasia omadest, polnud enne näinud, et keegi metsaseeni korjata teab ja neid tunneb. Nuga pihus, kõndis Maret sihvakal teadjasammul ees, kari pisikesi jaapanlasi ja hiinlasi kannul: “Kas seda võib korjata? Aga seda?”Mõistagi lõppes see retk Mareti juhatusel suure seenepraadimisega.

Kui see kamp veel kuuleks, kuidas Maret igal kevadel kodumetsas kõik vahtra- ja kasepuud mahla ootel pudeleid täis riputab … Mahlakogumisekski on Maret välja mõelnud oma tehnoloogia. “Parematel päevadel tilgub kolm liitrit.” Kasemahlast on võimalik koduste vahenditega rosinate abil siider käima panna.
Mareti tütred on rahul väiksemagi imega: “Meie ema, ja tegi kasvuhoone! Täis igasugust rohelist kraami.”
Roheline roheliseks. Aga kirsiõlles mooritud küülik maitseb nii, et enam ei jää suus ruumi sõnadele. Aga see pole kõik. “Jänesel on sahvris veel midagi,” naerab Maret. Ja tütar sibab maiusrooga serveerima.

“Suur asi, kui sa oskad nelja taldrikuga ohutult liigelda,” noogutab ema rahulolevalt. Selgub, et mõlemad
peretütred on endale koolipäevil ettekandja ametiga taskuraha teeninud. Vanaema Helmi pohlatordi
retseptil on auväärne iga. “Oma kuuskümmend aastat tuleb ära.” Vanaema sai hiljuti noortelt kingituseks
tühja retseptikaustiku. No ikka koos palvega, et ta kõik oma retseptisaladused sinna kirja paneks.

Ajalooga pohlakoogist ei tüdine ei valmistaja ega sööjad. Põliskülalised ei küsi enam: kas pohlatort ka tuleb? Seda lihtsalt peab saama. Ja saabki alati. Selle maiuspala peale mõnulevad kõik külalised nagu Puhh ja Notsu. Nägudel on ootus, et sööks veel midagi ehk nagu kinnitas Jänese juures Notsu Puhhile – “Mina olen järgmise reedeni täiesti vaba.”...

Loo kaasautor: Raili Mikk
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa