Onu Arturi plov

Allikas: Oma Maitse Autor: Artur Suits
Küllakutse Arturi juurde tähendab, et kõik juba tehtud plaanid saavad kiiresti ümber mängitud. Või mida teie
teeksite, kui pakutakse võimalust veeta üks meeldiv õhtupoolik peakoka lauas koos suurepäraste toitude ning toredate inimestega?
Artur Suits, kes tavapäeval tegutseb vandeaudiitorina ja juhib auditeerimisfirmat, on sõprusringkonnas
teada-tuntud kirglik kokkaja. Arvestada tuleks ainult sellega, et pärast Arturi kvaliteediga roogade maitsmist võib nii mõnigi pettuda tituleeritud restoranide pakutavas valikus.
Mehe firmaroaks on juba aastaid olnud plov ehk pilaff, laste jaoks tuntud kui onu Arturi puder. Artur ise nimetab oma lemmikrooga just ploviks. Kui uurin, mis vahe on plovil ja pilafil, siis toob meisterkokk välja, et toidu sisu on üldjoontes sama, nimeline erinevus tuleb pigem keeleruumist. Slaavlaste jaoks plov, ingliskeelse ja ka Vahemere piirkonna jaoks pigem pilaff. Slaavi kööki tuli plov Pärsiast ja Kesk-Aasiast, seega on tegemist tõeliselt piiriülese toiduga.

Arturi plovi lugu ulatub juba rohkem kui 20 aasta taha, kuid alguse sai see veel varem, kui Arturi isa retsepti Taškendis elavalt peresõbralt hankis. Hiljem on mees ise uurinud, et kõige rohkem sarnaneb see Samarkandi ploviga. Seal kasutati plovi valmistamiseks puuvillaõli ning toit ise oli oluliselt rasvasem kui Arturi praegune versioon, mis on aja jooksul peremehe nägu läinud. Plovimeister ise väidab, et ükski plov ei tule kunagi täpselt sama maitsega. Mees arvestab oma firmarooga tehes sõprade eelistustega.
Kui Artur nägi, et kõige kiiremini sai toidust nopitud liha, suurendas ta lihakogust, võttes kilo asemel seda nüüd poolteist. Ka hooajaliste toorainetega on ta rooga tuuninud. Ühine heakskiitev mõmin kostab sõprade seast siis, kui teemaks tõuseb võis praetud puravikega plov.

Kogu protsessi juures on oluline plovivalmistamise nõu. Arturil on selleks üsna kopsakate mõõtmetega auväärses eas malmpott – selle kaas sulgub tihedalt ning malmi eeliseks on, et see kuumeneb ka külgedelt. Arturi legendaarse malmpotiga on osaliselt seotud tema perekonnaõnn. Nimelt tassib mees sõpradega reisides potti alati kaasas – nii ka mõni aasta tagasi Itaaliasse. Itaalias viibis tollal ka Linda, kes on ema poolt Aserbaidžaanist pärit ja kes seetõttu on juba lapsest saati kursis korraliku plovi hingeeluga. Tollal olid Artur ja Linda alles veidi aega tuttavad olnud. Kui Artur ühel päeval pakkus, et valmistab plovi, kutsus see Lindas esile paraja naeruturtsaku. Naine nimelt eeldas, et noormees kavatseb suvalises külaliskorteri kastrulis plovi valmistama hakata. Kui Eestist kaasa taritud väärikas malmpott välja võeti, läks üks tugev lisapunkt Arturile kohe kirja. Tänaseks on Linda Arturi abikaasa.

Plov on ideaalne seltskonnatoit. Nagu plovi või pilafi päritolumaades, nii pakub ka Artur seda laua keskele asetatud suurelt taldrikult, millelt siis kõik lusika või näppudega endale rooga lihtsalt suhu pistavad. Ikka nii, et paraja suutäie suurusele lihatükile mätsid veidi riisi ümber ja siis pistad selle korraga suhu. Oma taldrikule plovi tõstmine ja sealt söömine ei ole selle rituaali puhul hea komme. Nii kulmineerubki ploviõhtu tavaliselt mõnusa askeldamisega – ja uskuge, sel moel serveerituna võib roal olla erakordselt ühendav jõud. Tasub teada ka seda, et plovil on ajaloos olnud pulma- või pidutoidu roll. Arturi plovil on kanda jaanipäevasöögi auväärne töö.

Plovi koostisesse kuuluvat lambaliha leiab eelkõige turgudelt, Artur soovitab seda paar erinevat tükki võtta. Ribidest saab lõigata mõnusad väikesed kondiga tükid, abaliha jääb mõnus ja pehme. Plovis liiga noor lammas polegi hea, sest mõõdukas koguses kasuka maitset kuulub ühe ausa roa juurde. Kui algsed ploviretseptid sisaldasid korralikult lambarasva ning eraldi lisati veel sabarasva, siis Artur on tõestanud, et ka mitterasvasest lihast saab väga maitsva toidu. Pigem väldib see tõsiasja, et lambarasv kipub veidigi jahtudes ebameeldivalt suulakke kleepuma. Samas ei esita plov mingeid erinõudmisi riisile, täiesti tavaline pikateraline riis sobib hästi.

Veidi võib kukalt kratsima panna vürtside loetelu, kuid samas on juba aastaid päris hästi saada nii barbarissi ehk kukerpuumarju kui ka muid maitseaineid. Mõnikord on plov ka ebaõnnestunud, põhjuseid on selleks mitu. Kui riis keeb liiga pudiks, on vedelikku liiga palju olnud. Vedelik ongi plovi puhul trikiga teema, sest arvestama peab, et oma mahla annavad välja ka liha, sibul ja porgand. Seega tuleb vedelikutaju aja jooksul katsetades. Artur lohutab, et umbes kümne korraga saab ploviga juba ilusasti sina peale. Plovi võib ära rikkuda ka maitseainete vale tasakaal.

Arturi juures käigud on omamoodi vahvateks õpitubadeks. Alati võib mõne kasuliku nipi või soovituse kõrva taha panna. Näiteks ei ole Arturil kamin leegi ilu nautimiseks, vaid ta kasutab seda jahedamal ajal, kui õues grillida ei kannata, toiduvalmistamiseks. Selgi korral sätib ta kamina elava tule kohale paprikad ja baklažaanid. Hiljem koorib viljad ära ja teeb neist uskumatult maitsva suitsuse mekiga salati. Sarnaselt on Artur ja Linda kaminas valmistanud parti, antrekooti, veise sisefileed ja kana.

Kas tulise toiduvalmistaja hing vahel ka oma toidukohta ihaleks? See küsimus on üsna korduv kõigi nende huulil, kes on Arturi kaetud laua taga istunud. “Võib-olla kunagi tõesti,” tunnistab mees. Hetkel on see siiski pigem ilus helesinine uitmõte ja fantaasiat ergutav unistus. Kannapöörded käivad elu juurde, nii et mine sa tea. Korralikku plovi ei ole Tallinnas just liiga palju.

Arturi kõige-kõige ...
Moto: “Toit peab olema hea ja maitsev!”
Lemmik-rahvusköögid: Kaukaasia, Türgi ja Balkani, Aasiast Tai ja Hiina ning kindlasti ka Itaalia ja Vene köök. Viimaste aastate suurim toidumaailma elamus on Iisraelist – selle riigi toidukultuur ja maitsed istuvad mulle väga.
Vürts: vürtsköömned.
Ürdid: koriander ja petersell.
Maitseained: küüslauk ja tšilli.
Toidukohad: Moon, La Bottega, Nehi peakokalaud, korralik liha Šeš-Bešis ja Caravanis.
Suurim söögielamus: El Bulli kokkade uus restoran Compartir. “See oli piire nihutav kogemus ja midagi samaväärset pole ma kogenud ei Bocuse’i ega ka Michelini tärnidega restoranides. See on parim näide sellest, et tipptasemel toit ei pea maksma meeletut hinda.
Parim Michelini restoran: kõik, mis jäävad väljaspoole Prantsusmaad.

Arturi plov
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa