Taljesõbralik suvikõrvits

Allikas: Eesti Naine Autor: Lia Virkus
Suvikõrvits ehk rullkõrvits annab vähe kaloreid ning on tuntud kui ainevahetuse ergutaja ja soolestiku puhastaja. Sel meeldiva maitsega A- ja C-vitamiini rikkal viljal on palju lihtsaid valmistamisvõimalusi.
Suvikõrvitsad on pärit Kesk-Ameerikast ja Mehhikost, kust on leitud tõendeid tänapäevaste suvikõrvitsate eellastest juba üle 9000 aasta tagasi. Kõrvitsaliste ingliskeelne üldnimetus squash pärineb ühest Mehhiko indiaani hõimu keelest, kus kõrvitsaliste kohta tarvitati väljendit askoot asquash, mis tähendab “värskelt söödav”. Euroopas võeti suvikõrvitsad omaks alles 16. sajandil. Esimestena olevat toda vilja riskinud süüa itaallased, kes andsid sellele ka nimetuse – zucchini. Itaallaste eeskuju tunduvalt hiljem järginud lõunaprantslased panid suvikõrvitsale nimeks courgette.

MIKS ON HEA?

Suvikõrvitsa suurim väärtus on kiudainerikkus, samuti A- ja C-vitamiini sisaldus. Viljades leidub antioksüdantidena toimivaid karotenoide, mineraalainetest kaaliumi, magneesiumi ja kaltsiumi, bioaktiivsetest ainetest lahustuvaid kiudaineid pektiinide näol, aga ka foolhapet, pantoteenhapet ja askorbiinhapet.

Suvikõrvitsat peetakse tõhusaks jääkainete väljaviijaks, ainevahetuse ergutajaks ja soolestiku puhastajaks. Ta on hinnatud ka kalorivaese toiduainena.

NOOR VÕI KÜPSEM?

Rullkõrvitsa väliskest võib olenevalt sordist olla kas roheline või kollane, kuigi viljaliha maitse ja tekstuur eri värvi koorega viljade puhul väga ei erine, ka ei näita see küpsusastet. Toiduks maitsevad parimalt noored, 7–10 päeva vanused 200–500 g kaaluvad viljad. Ses staadiumis on viljaliha alles mahlane ja tihke, seemned õrnad ja välja arenemata, koor aga õrn ja habras. Toiduks kõlbavad ka vanemad viljad, ent viljaliha muutub neil kuivaks ja käsnjaks, seemned kasvavad suureks ja kõvaks ning viljad ei maitse sama head.

OSTMINE JA SÄILITAMINE

Isegi kui hind on kallim, vali ikkagi võimalikult väiksed viljad, mis on oma suurusega võrreldes suhteliselt rasked. Vilja kergus viitab kuivale ja urbsele sisule.

Väga noored, õhukese koorega suvikõrvitsad on alles poolküpsed ja tuleks riknemise vältimiseks võimalikult kiiresti ära tarvitada. Säilita neid 10–12 plusskraadi juures ja külmkapis hoidmisele võiks eelistada köögikapipealset. Ka ei tohiks suvikõrvitsa kõrval olla etüleeni tootvaid puu- ega köögivilju, näiteks banaane või õunu, mis kiirendavad suvikõrvitsa närbumist. Kõige otstarbekam on mähkida viljad toidukilesse. Paksukoorelised ja täisküpsed rohelised rullkõrvitsad säilivad külmkapi kinnises köögiviljasahtlis toidukilesse pakituna üsna hästi kuni kuu aega, toatemperatuuril umbes nädal.

Pikemaks säilitamiseks võib noori suvikõrvitsaid ka külmutada – jämedalt riivituna, viilutatult või väikesteks kuubikuteks lõigatuna, blanšeerida pole enne vaja. Enne kasutamist pigista sulamisel tekkinud vesi välja.

KASUTAMINE

Noort suvikõrvitsat võid krõmpsutada nagu kurki ja lisada riivitult või tükeldatult toorsalatitesse. Hästi sobib rullkõrvits ka kuumroogadesse, eriti suppidesse, paja- ja vormiroogadesse, omletti ja pirukatäidisesse, aga ka saia- ja koogitainasse.

Pikuti poolitatud suvikõrvitsaid on hea täita meelepärase hakkliha- või kodujuustutäidisega ja ahjus küpsetada. Maitsva roa saad ka noore suvikõrvitsa pakse viile jahus paneerides ja pannil praadides või grillides.

Kindlasti ära kuumuta suvikõrvitsat liiga pehmeks, sest siis kaotab vili suure osa oma võlust. Sarnaselt pastaga peaks ka rullkõrvits jääma al dente.

Suvikõrvitsa-šokolaadiruudud Kreeka pähklitega
Värske suvikõrvitsasalat
Suvikõrvitsapannkoogid
Suvikõrvitsamarmelaad sidruniga
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa