Püha toit

Allikas: Oma Maitse Autor: Margit Arndt-Kalju
Vaibakunstnik, kirjanik, õppejõud, lambakasvataja, muuseumivarade koguja ja hoidja. Aateinimene, maa sool. Anu Raud.
Anu Raud on andja. Otsija leiab tema juurest omale vajaliku, selle tahu, millest parasjagu on vajaka. Kääriku talu ja kohe naabruses asuv Heimtali koduloomuuseum sumisevad Mulgimaa piiril kui hästi organiseeritud mesitaru. Kõik toimib, kõik on läbi mõeldud, abistatakse vastastikku ja armastatakse kõike koos. Ettevõtmiste alustalaks on andekus, loovus, armastus ja hea huumorimeel. Majakana oskab, suudab ja tahab Anu Raud seda kõike laiali kiirata.

Oma Maitse jõudis Käärikule – teadagi – toiduhuvist; oodates mõtete korrastumist. Etteruttavalt olgu öeldud, et ootus täitus. Linnas on näiteks kiirtoit mõnes olukorras tore ja vajalikki, aga ... sisult õhuke. Selle najal lapsi ei kasvata. Või nagu Anu Raua ema, tõlkija Valda Raud oli armastanud öelda: “Kui kutsikat hästi ei toida, siis head koera ei saa.”

Käärikul on hea toidu peal nii kollikoer Tuksi, lapsedõpilased, lambad kui ka kõik külalised, olgu nad siis mis rahvusest tahes – meie sealoleku päeval olid talusse tee leidnud peale eestlaste ka soomlased, korealased, jaapanlased, valgevenelased ja lätlased. Tuletades meile kõigile justkui meelde, et maa on see, mis meid kõiki toidab.

Pühad asjad
Anu on täiesti kindel, et eestlased peaksid elama maal, sinna tagasi minema. “Talus hoiavad kõik need raskemad tööd inimest mõistuse juures,” on ta veendunud. Sedasi kaob soov end asjatult nabarõngastada, tätoveerida või mis kõige hullem – toiduga mängida või seda umbropsu ära visata.

“Kui on loomad, siis ei saagi seda juhtuda. Mis kassile, mis koerale, mis lambale – kõik läheb täkkesse. Ei ole nii, et näiteks LEIB oleks kuskil, kõht ülespidi, või kukub leivatükk maha ja jääb sinna vedelema – toit on hästi püha asi mulle. Seda tuleb väärtustada, peab mõtlema nendele aegadele, kui seda ei jätkunud. Alati on kellelgi kõht tühi. Ja siis ei sobi söögiga sugugi niimoodi halvasti ümber käia.”

Istume Anu Raua vanaisa tõrust kasvama pandud võimsa tamme all: “See on ilus – suguvõsa tammebaldahhiin, siin on väga hea süüa ja rääkida.” Tammele ei taha kohe kuidagi alla jääda ka kõrval olev elupuu, selle istutasid Anu vanemad umbes 60 aastat tagasi. “Elupuust vist tehakse teed ka? Ma kuskilt lugesin ja ükskord proovisin. Tal on selline huvitav lõhn. Polnud häda midagi, oli päris tore.”

Joo seal, kus on allikas
Siin õues on kõik söödav. Aia tagaotsas, õunapuudest natuke edasi, asub taraga eraldatud juurikamaa. Enne kui oma ringkäigul sinna jõuame, möödume õunapuuokste all lauakese taga silmanähtavalt elust mõnu tundvast vanast naisest. Anu tutvustab: “Minu ristiema, 96-aastane. Tädi Linda – tema oskab head toitu nautida. Kondiliha ja soolast heeringat ja suitsukala ning valget viina ja õlut.” Linda naerab, silm lõbusalt säramas: “Ahnepäits olen.”

Juurikamaa on korras ja siin kasvab kõike. Anu Raud on õnnelik ja rahul: “Ma näitan, mida me sööme. Porrut armastan ja sibulat-sibulat sibulat. Siin on peeti, porgandeid, kaalikaid; naerid, herned. Natuke vaarikaid – kuigi me rohkem metsast korjame. Mädarõikad seal aia ääres, hea kurki teha. Nii ilus on vaadata. Kõik kasvab, lihtsalt võta ja söö. Vaata, kui ilusasti päike paistab praegu läbi sibulate.

“Mõte on selles, et joo seal, kus on allikas, ja söö juustu seal, kus elab lehm. Ja kui ei ole lehma, siis võta lehm, ja kui ei ole kitse, siis võta kits. Umbes niimoodi käib meie söömine siin. Me oleme sellised looduses elavad inimesed. Kõik, mis ma praegu näitasin teile, see ei ole minu jaoks mingi uus asi ega põhimõte, vaid see lihtsalt on.”

Pikad tugevad söögilauad: all tagatoas, teisel korrusel õhtupäikeses, keset õue tamme all ja ka lähedal metsas lõkkeplatsi ääres. Iga päev koguneb nende taha keskeltläbi kümme inimest sööma, suuremate laagrite ajal elab õuel kuni 80 inimest, looduskaitseseltsi kokkuvõttepäeval käib siit läbi 400 hingelist.

Söögiajad on rangelt paigas, igal hommikul kell pool üheksa süüakse putru ja juuakse kohvi. Anu armastab vedelamapoolset putru: “Mulle tundub, et kui ma mujal putru saan, siis tehakse see hästi suur viga, et veega hoitakse kokku. Puder on siis kõva ja tuim.” Taldriku põhjale käivad (külmutatud) marjad – astelpaju, karusmarjad, mustikad, vaarikad, murakad, metsmaasikad – ja kõige peale natuke moosi.

Pool kaks on lõunasöök. “Siis on hea – kes muuseumis töötavad, need tulevad sööma; või kes on metsas – need teavad.” Kindel rütm ja traditsioonide hoidmine annavad turvatunnet.

Igal päeval on kindlasti laual ka oma aia salat. Anu muigab: “Üks assistent paneb nii palju tšillit sisse, et mul lähevad silmad pahupidi.”

Hingetuks võttev ilu
Traditsioonid ja idüll katavad Käärikul kõike tõhusa kihina. Kui sattuda Anu Raua vaibatuppa, võib seal kogu ülejäänud elu meelest lasta, seal algab teine maailm, sinna tahakski jääda. Kui minna teisele korrusele, võtab tulijat seinal vastu Peeter Mudisti maal, kus inimene on laskunud koera silmade kõrgusele, et temaga vastastikku arusaavalt otsa vaadata. Mudistile meeldis Anu Raua novell “Taevakoer” ja ta kinkis maali siis Anule. “See on mulle väga-väga kallis asi,” ohkab kingisaaja reveransiga oma hiljaaegu lahkunud sõbrale.

Anu Raua jutustused ja novellid lubavad lugejal kõige otsemat teed pidi jõuda kunstniku tundeilma. Kui porgandisse armunud rebane kingib oma armastatule juurte kosutuseks pooliku munakoore täie külma allikavett, meelespeavarreke sees, siis võtab romantika ja ilu tulv lugedes hingetuks, lausa ehmatab.

Täpselt sama ilutung valitseb ka igapäevaelus, värvid ja detailid mängivad kõikjal, asjad on kooskõlas, sinine toon on sööginõudel valdav. Põllulilled, metsamarjad ja seened katavad laudu.

Seeni Anu armastab, kohe südamest: “Mulle meeldivad kodus tehtud seened – kõige tavalisem seenekaste, kus tükid krõmpsuvad sees. See on minu jaoks tohutu lõõgastus, kui ma saan metsa minna. Mulle väga-väga meeldib kõiki marju-seeni korjata.” Kui pärast väikest metsajalutuskäiku tagasi tuppa jõuame ja söögilauas istume, meenutab Anu oma retke Kuremäe kloostri nunnade juurde: “Väga ilus elu. Et just kuidas nad neid töid seal teevad, kuidas nad neid seeni sortisid ja panid – iga seent austati.” Pärast väikest pausi kordab ta veel kord üle: “Iga seent austati.”

Karikas on nüüd tasakaalus ja triiki täis. Lahkume õueväravast, millest kahele poole jäävad Anu Raua vanaisa istutatud pihlakad – õnnepuud ja ristiga marjad –, et korraks veel põigata Heimtali koduloomuuseumi. Sealt eest suure pärna küljest saame kaasa peotäie pärnaõisi. “Näete, pange omale autosse, siis lõhnab hästi,” hoolitseb Anu.

Klopitud küüslaugukartulid

Vahukooreriisipuder mustikasupiga
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa