Kuldne kõrvits

Allikas: Eesti Naine Autor: Lia Virkus
Meloni ja kurgi sugulane kõrvits ei nõua aiapidajalt erilist hoolt, pigem pakub silmarõõmu. Küllusliku saagi puhul võiks ühe või kaks  kõrvitsat jättagi kodu kaunistama.
Kõrvitsa kauged esivanemad olid Mehhikos tuntud juba 9000 aastat tagasi. Ammu enne eurooplastest maadeavastajate saabumist kasvatasid ja sõid kõrvitsat ka mitmed Ameerika indiaanlaste hõimud. On andmeid, et enne maisi tundmaõppimist ja kasutuselevõtmist elasid Põhja-Ameerika mandri põliselanikud pikad talvekuud üle just kõrvitsa abil. Sajandite jooksul õpiti seda vilja kasutama uskumatult mitmekesiselt ja leidlikult: küpsetatult, keedetult, sütel röstitult, praetult ja päikese käes ribadena kuivatatult. Kõrvitsaõisi lisati suppidele ja hautistele, seemnetest tehti maitsvat ja toitvat suupistet.

Normaalses toaniiskuses säilib kõrvits rahuldavalt varakevadeni. Oma aiast võetud vili tuleks pesta mullast ja prahist puhtaks, kuivatada hoolikalt ning hoida keskmise niiskusega kohas. Erilist tähelepanu pööra koorele, mis peab olema kõva, täiesti terve ja ilma ühegi pehme kohata. Samuti on oluline varrejäänuse olemasolu, kuna varre murdumisel tekkinud koorevigastusest pääsevad bakterid hõlpsalt sisse.

Kõrvits on maitsev ja tervislik, sisaldades kiiduväärselt palju pektiini – see lahustuv kiudaine seob toksiine ja vähendab halva kolesterooli hulka, tänu millele on kõrvits kasulik jämesoolepõletiku ja -vähi ning ka ateroskleroosi ennetamisel. Märkimisväärselt leidub kõrvitsas kaaliumiühendeid, mis koos ebasoovitavate naatriumisoolade vähesusega teevad kõrvitsast liigset vett väljutava toiduaine. Kõrvitsa intensiivne oranž värvus annab tunnistust rohketest bioaktiivsetest ühenditest, nagu luteiin ning karotenoidid, millest inimorganism sünteesib elutähtsat A-vitamiini.

100 g kõrvitsat annab kõigest 27 kcal – ligi neli korda vähem kui kartul ja kaheksa korda vähem kui rukkileib. Eriti kasulikud on kõrvitsaseemned, mis sisaldavad rikkalikult väärtuslikke ja asendamatuid oomega- 3-rasvhappeid.

Kõrvitsast saab hõlpsalt valmistada kõrvitsamarmelaadi, -saia või -pannkooke. Kõrvitsakuubikuid võib lisada igale pannivormi- pajaroale.

KÕRVITSAPÜREE
sobib maitseks ja värviks ka kartulipudrule, saad sellest keeta tervilikku püreesuppi, riivitud toore kõrvitsaga võid aga asendada osa pärmitaina rasvainest. Ning muidugi saad kõrvitsast küpsetada palju maitsvaid kooke, peenelt riivitud värsket kõrvitsat aga lisada pannkoogitainasse.

Kui kõrvits lahti lõigata, tasub valmistada tihke, vähese veesisaldusega püree, mis säilib suurepäraselt külmutatud kujul õhukindlalt sulguvates karpides või külmutuskottides.

Selleks eelkuumuta ahi 200 kraadini. Lõika kõrvits umbes poole kilo raskusteks sektoriteks ja eemalda pehme sisu, seemned hoia kuivatamiseks. Määri lõikepindu kergelt õliga, aseta sektorid püstiasendis ja piisavalt suurte vahedega fooliumiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta umbes 45 minutit, lase jahtuda. Kaabi küpsenud sisu koore küljest lahti ning töötle kannmikseri või köögikombainiga püreeks.

Kõrvitsat võib ka keeta, kuid siis jääb püreesse rohkem vett. Selleks koori, puhasta ja tükelda kõrvits ning keeda väheses vees 15–20 minutit. Seejärel kurna enamik veest ära ning püreesta kõrvits koos vähese keeduvedelikuga. Lase jahtuda ja kasuta kohe või jaga karpidesse ning tõsta sügavkülma.

KÕRVITSASEEMNED
sisaldavad kuni 40% hinnalist taimset valku ja kuni 50% taimseid rasvu, viimasest pressitakse näiteks Austrias tööstuslikult toiduõli. Rikkad on seemned ka C-, E- ja A-vitamiini poolest. Veel leidub kõrvitsaseemnetes tsinki, mis on suurepärane antioksüdant ning täidab tähtsat rolli naha tervishoius ja haavade paranemisel.

Kuivatamiseks eemalda seemnete küljest pehme kõrvitsaliha, aga ära neid veega pese. Laota seemned ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, küpseta 125 kraadi juures 20–30 minutit ehk kuni seemned on kuldkollased. Küpsemise jooksul sega neid paar-kolm korda.

Kõrvitsa-sidrunimoos

Kõrvitsa pätsikud

Kõrvitsa-juustuvorm

Kõrvitsa-õunakook
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa