Portselanvalged jõulud, kullatäppidega

Allikas: Oma Maitse, dets 2014 Autor: Tiiu Suvi
“Inglid on olemas!” tahaks tänutundes hüüda sel hommikul. Sest kes muu ütleks, et sõidab ülehomme puhkusele, aga homme veel jõuab Oma Maitse külla kutsuda?
Mulje inglist süveneb, kui keraamik Marion Isabelle Varik (31) ukse avab: helgemeelne, justkui voolitud lokkidega ja beežis litterkaunistusega kleidis (mis etteruttavalt öeldes jääb puhtaks kogu köögis askeldamise kiuste). Põll meenub Marionile ja selle seob ta ette alles siis, kui kõik valmis.

Õu, beebi!
Igapäevaselt valmistab Marion portselani, Kalamajas rendib ta kolmandat aastat ateljeed. Niisiis enne toiduteemani asumist imetleme Marioni loomingut. “Portselan on veidi nagu naine. Õrn ja kapriisne, pead temaga ettevaatlikult ümber käima, muidu läheb katki,” muigab ta.

Kümme aastat tagasi läks Marion keraamikakursustele, vaimustus portselanist ja savist, nende materjalide võimalusteküllusest. Alustanud EKA-s õpinguid sisekujunduse alal, läks ta üle keraamikasse ja möödunud kevadel lõpetas mõlemad erialad. Ta on disaininud näiteks kiilitiivakujulise vineerist riidepuu ja ridiküli Ükssarvik; kujundanud vaateaknaid ja kodusid.

Marioni kuulsaim töö on kindlasti nõudeseeria Oh, Baby!. Nukupea järgi vormitud mati pinnaga portselantassid- toosid, kuldne pintslitõmme huultel ja nipsakas sang kuklas. Nukunõudest innustus restorani Diip peakokk Toomas Lääts sedavõrd, et lubas nende jaoks välja töötada spetsiaalse magustoidu. “Piir armsuse ja õõvastava vahel on siin õhuke, see tass kas meeldib või ei meeldi üldse,” ütleb Marion. “Aga igal juhul ta kõnetab, jätab hetkeks juurdlema – mida autor sellega mõtleb? Mulle meeldib elegantne ja kerge vorm, minimalism väikese vimkaga. Seda tööd seostavad inimesed kohe minuga, ja tore – keegi meist ei taha ju olla teise moodi.

”Kuidas karastus portselan
Populaarsed on ka Marioni rabarberilehevaagnad, tõetruud oma soonte ja kohrutustega. Ning serviis 1001 ööd, mille idee pärineb teada-tuntud raamatust. Marion arvutab, et esimeste tasside valmimisest ongi sama palju aega möödas. Valged, kreemjad ja helesinised kruusid-kannud on ihaldatud pulma- ja sünnipäevakingid. Erilise tehnika abil on Marion neid kirjanud sadade portselantäpsidega. Jood mõnusat sooja jooki ja keerutad käte vahel seda, võiks lausa öelda, stressitassi, selmet nätsutada stressipalli.

“Mul on naljakas kutsehaigus. Nii kui näen ilusat nõu, käib see kohe käes kummuli, et uurida, kuidas on tehtud,” avaldab Marion naerdes. “Ükskord külas oli laual väga ilus koorekann. Mõtlemata, mis seal sees, pöörasin kannu ümber, kõik voolas välja ... Kui keegi nii teeb, siis võib arvata, et ta tegeleb keraamikaga.” Marioni suur inspiratsiooniallikas on reisimine, iseäranis hommikumaad. Samuti hindab ta antiiki ja vintage’i, meeldivad vanakraamiturud Prantsusmaal ja Inglismaal. Ta toob välja kingituseks saadud peene kohvitassi kuldse kiilikesega (“Öeldi, et see olengi mina!”).

Marioni loominguga saab tutvuda tema kodulehel http://bluedesign.ee, samuti kaupluses Nu Nordik, Eesti Disaini Majas, Kumus ning Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis. “Kõige rohkem meeldib mulle teadmine, et minu tehtud asjad on kellegi kodus. Mõte, et keegi sööb-joob mu nõudest, on hästi armas,” rõõmustab ta.

Kunstniku menüü
Keraamiku töö nõuab jõudu ja seda Marionil jagub. Ta töötas aastaid bodypump’i-treenerina. Sageli pärisid inimesed, kes tema trennis käisid, õige toitumise kohta. “Kõigepealt pead panema paika eesmärgi. 80% on toitumises kinni, sellega saab meeletult palju ära teha,” lausub Marion. “Kaalu langetada on lihtsam õige toitumise abil. Kui tahad pikka ilusat lihast, siis tuleb trenni teha. Õige on ütlemine, et sa oled see, mida sööd.” Marion tarbib võimalikult vähe piimatooteid ja väldib gluteeni. Kui käsitsivalmistatud sorbetid-jäätised välja arvata, siis magusasõber ta ei ole. Üle aasta pole ta söönud liha ning tunneb end väga hästi. “Aga ma ei mõista hukka neid, kes liha söövad. Sõpradele võin vabalt teha jõuludeks parti,” kinnitab naine. “Mingil juhul ei sööks ma lumepallisuppi, kuid jõulude ajal olen sedagi teinud kümneliitrise potiga ... Mannapuder mulle ka lihtsalt ei meeldi, suur nälg peab olema. Aga muude maitsete osas olen avatud. Söön palju mereande, puu- ja köögivilju, tatart ja läätsi. Mu elukaaslane teeb meeletult hästi süüa ja kuna ta armastab liha, siis teeb ta ühe toidu mulle ja teise endale. Mina teen samamoodi.”

Õppides ja õpetades
Heade maitsete püüdlemine on tulnud kodust. “Mu ema on vinge kokk,” kiidab Marion. Kui Marion ja tema vend koolist tulid, olid emal alati valmis supp, praad ja magustoit. “Meeletult tegi ta sisse mahlasid-moose-kurke. Kord ütlesin emale, et ma imetlen teda – ja et ma ei hakka kunagi midagi sisse tegema!” meenutab Marion. Mõned aastad hiljem puhastas ta kirsse ja helistas emale: kuule, kuidas moosi keeta? ... Samuti on ta ümber hinnanud lapsepõlves jube tüütuna tundunud marjakorjamise. Praegu tundub maailma toredaim varahommikul rabas sammuda, leitud marjapärlid on puhas õnn.

Marioni tütar Emma Sophia (7) on toidu suhtes valiv, õnneks süüakse lasteaias kambavaimu najal kõik ära. Tütre toitumisteadlikkust on tõstnud kokandusring, kus ta käib teist aastat. Lapsed seal ei höövelda pelgalt võileivale juustu, vaid on valmistanud näiteks müslibatoone, kookospiimasuppi ja sushi’t.

Marion joob hästi palju rohelist teed, laimi või sidruniga vett, isepressitud mahlasid; poemahla ja limonaadi ostmist ta enam ei mäletagi. Kord toidupoe kassas seisis Marioni ees mees ja ladus lindile Coca-Cola pudeleid.
“Teate, see on väga mürgine,” ei suutnud Marion vaiki olla.
Mees andis märku, et ei saa mõhkugi aru.
“It’s gonna kill you!” (“See võib sind tappa!”) sõnas Marion sisendusjõuliselt.
Ja kas seepeale viis mees tumedat tulevikku tõotavad pudelid tagasi?
Ei viinud.

Elu kuldsed hetked
Eelseisvate pühade valguses ütleb Marion, et on suur traditsioonide austaja. Talle meeldib alustada toimetustega juba varavalges, jagada igaühele ülesanded, mätsida ise kokku piparkoogitainas ja lükata praad ahju. Kui väljas einestades üritab ta alati midagi uut proovida, siis jõuluõhtul tahab vanu häid, kullaprooviga maitseid.

Muuseas, kullaga kaunistatud portselanesemed valmivad koguni kolme põletuse käigus ning enne ahju avamist ei tea iial, kas asi on ka õnnestunud. Loomuliku kaona läheb 5–10% ikka praagiks. Mõnikord on viga märgatav ainult kunstnikule ja tema sõbrannad, kes ateljees aeg-ajalt praagiriiulit revideerimas käivad, lahkuvad õnnelikena.

“Hm, ega ma magustoidus kreemi sisse natuke palju konjakit pannud?” küsib Marion endamisi.
Värske mahl on päikesetõusuoranž, salat õhuline ja lõhe hõrk. Korraga on väga hea olla.
Aga kuidas sa ennast turgutad, kui ei juhtu olema kõige parem tuju?
“Mina olen parandamatu optimist, ” vastab Marion.
“Õnneks on meil vabadus valida, kas mõtelda positiivselt või negatiivselt. See ei tähenda, et oled naiivne. Sa lihtsalt ei näe mitte probleemi, vaid väljakutset. Kõigel on lahendus ja lõpuks saame aru, miks see hea oli. Ja veel, millegi oma kätega tegemine teeb õnnelikuks! Isegi kui sul ei ole selline elukutse, leia mõni tegevus, mis aitab välja lülituda. Mediteerides halbu mõtteid ei tule.”

Marioni käed saavad tavaliselt tänatud mandliõliga, enne pildistamist jõuab ta isegi küüned kiirelt üle võõbata – ikka kuldse lakiga.

Ja tulles tagasi tema eespool esitatud küsimuse juurde, siis ei, ei pannud liiga palju konjakit.

Ilusaid jõule!

Värske mahl

Lepasuitsulõhe apelsini-avokaadosalatiga

Sametine mascarpone-maius

Peedi-kitsejuustupirukas karamellistatud sibulaga
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa