Kööki tõttab Ženja Fokin

Allikas: Oma Maitse Autor: Tiiu Suvi
“Sorri, mul ei ole täpseid koguseid! Las aasta 2015 tuleb spontaanne! ” hüüatab stilist ja saatejuht Ženja Fokin (29).
Kell kümme hommikul on Ženjal supp valmis ning lauda kattes annab ta välkülevaate poodidest, sekkaritest ja salapunkritest, kust on pärit tema parimad leiud, näiteks Ralph Laureni peenvillased viikarid ja 1930-ndatel aastatel kirsipuust valmistatud söögilaud ja toolid. Parasjagu tiirutab Ženja ilumeel rebaste radadel. Ta kannab reinuvaderitega särki ning eelmisel päeval on ta koju kandnud punasabadega kruusid ja salvrätid. “Neis on olemas kavalus, isepäisus ja väljapeetus, neil on stiili,” põhjendab Ženja. “Aga mulle meeldivad kõik loomad! Olen lummatud luikedest ja toas on mul hobune.” Keeleoskuse turgutamiseks mängib Soome raadiojaam; diivanilaual lebavad paksud läikivad moeajakirjad ja raamat suhtlemise kuldreeglitest. Ženja leiab sahtlist jogurtisse kastetud mandlid ja pakub: “Issand kui head! Mul käisid päkapikud, olen suur maiasmokk ja püüan mitte kõiki maiustusi ära süüa!” Kolmekäigulise eine on ta valmistanud toorainest, mis ostutšekil kajastub maagilise numbrina 24.24.

Jutt hüpleb tuttavlikul rutakal moel, laused pikitakse kõige naljakamate väljenditega ning pitseeritakse sageli kolme hüüumärgiga. Ega me arvanudki, et Fokini köögitoimkonnas saaks toimuma mingi munemine, kõik areneb aga veel turbomatel tuuridel, ehkki Ženja tunnistab: “Ma ei ole hommikuinimene!”

Hm, minu meelest sa lausa särised energiast, milline sa siis veel õhtul oled?!
Õhtul on mul energiat juba liiast!

Kuidas su hommik tavaliselt möödub?
Loen õnnetahvlit ja ütlen omale midagi head. Naeratan endale, kodeerin endasse, et tuleb hea päev. Olen tähtkujult Veevalaja, vett on mul alati vaja, vedelen duši all.

Kas jood ka palju vett? Jumaldan värskelt pressitud mahlu! Eriline lemmik on apelsinigreibi- porgandimahl. Blendriga tutvustas mind hea kamraad Allan Roosileht, teen smuutisid. Muide, smuuti sisse on väga hea peita lapsele kaerahelbeid ja kasulikku rohelist kraami, suhkru asemel mett, kes kannatab; kõrs sisse ja ongi serveering olemas, väga lihtne ja kiire!

Mis sulle kohalikust toorainest meeldib?
Eestis on nii palju seeni-marju kätte saada, korjad nagu vana korilane ise, ja kui pole võimalik metsa minna, siis lähed marjule Tallinna keskturule! Kartulit ma väga palju ei söö, muidugi, kui ema teeb kartuliputru, siis olen alati käpp. See-eest söön sibulat ja küüslauku ja keegi ei julge mulle öelda: Ženja, kas sa haised? Pannkoogid õunamoosiga on mu lemmikkombo. Mu ema elab Lääne-Virumaal, tema naabri kanad jooksevad ringi suurte hektarite peal ja hulluvad seal vabadusest, nende munad on nagu sauruste omad! Astelpaju on superasi. Aa, ja peet meeldib mulle räigelt! Praegu pole küll hooaeg, aga suvel ma ainult vokin, sellest ei saa kunagi kopp ette!

Aga mis sulle ei maitse?
Kilu ja heeringas! Noorena ma ei lubanud kodus kala teha, ütlesin, et tehke siis, kui mind pole, ma ei kannata seda haisu! Samas punast ja valget kala söön. Francesco Sibio restoranis on sellised kalad, et sinna minekuks tasub raha koguda! Peakokk Sibio ise siblib seal ringi, eriti hea on metsik Šoti lõhe, see läheb ise kurgust alla. Ja seal on värsked Taist toodud mangod ... Kui söön kehva asja, hakkab mul magu valutama. Samas ma ei viibuta kellegi poole näppu, olen end ka ise pärast pidu hommikul kell viis burksiputkast avastanud. Päeva lõpuks oleme tavalised inimesed.

Millest sa süüa tehes juhindud?
Ma ütlen ausalt, isegi kui hakkan retsepti järgi midagi kokku keevitama, siis liigselt mõõdukaussi ei pinni. Võtan asja loominguliselt, teen ju süüa endale, perele, sõpradele, mitte gurmeekonkursile. Teen katse ja eksituse meetodil ning ma ei karda eksida!

Kui väljas sööd, siis kus ja mida?
Mina olen ju see loll, kes saadab toidu tagasi, kui see on jahtunud või on tal midagi viga, seepärast sõbrad vahel vist kardavad minuga koos söömas käia. Aga see pole paha pärast! Kui keegi teeb märkuse, siis järgmine kord on kindlasti viga parandatud – nii et kõik ühise arengu eesmärgil! Aga söögikohti võin kaardistada küll. Parim tomatisupp on Reval Cafés ja täpsemalt Müürivahe tänava omas, ja sealgi on kokal ja kokal vahe! Parim hot chocolate on Vene tänava kohvikus Josephine. Väga hea pitsa on Nukuteatri vastas Gelsominos. Mõnikord, kui on hästi tehtud, söön liha ja parim lammas on Villa Thais. Kiirel päevaajal meeldib Vapiano. Ja muidugi Angeelika Kangi küpsetised – kui mind ükskord sumoklubisse vastu võetakse, on tema süüdi! Aaah, ja tassikoogid Tartus – mu lemmikud on vaarika omad, aga Getter Jaani sööb ära kolm mustikakooki. Sushi on kõige parem Silkis. Oleme seda proovinud ka sõpradega valmistada, aga siis muutuvad rullid juba nii suureks (näitab rusikat), et raske on hammustada!

Mida erilist oled reisidel maitsnud?
Püüan hoiduda “turisti einetest” ja käia seal, kus kohalikud käivad. Olen söönud frititud putukaid, mis maitsesid nagu kartulikrõpsud, ja maosuppi, mis maitses nagu tavaline kalasupp. Ma arvan, et neile tunduks sama imelik meie tangupuder või saaksid nad traumeeriva elamuse verivorstist!

Milliseid toite lapsepõlvest meenutad hea sõnaga?
Lasteaias meeldis mulle kõik, ühepajatoit näiteks. Ema tehtud kotletid olid nii head, et külla tulnud sõbrad, kes ütlesid, et neil pole kõht tühi, sõid lõpuks terve taldrikutäie. Sugulastega sõime end alati ogaraks vanaema šarlotist ja “kirjust koerast”. Vanemal generatsioonil on oskused, nad ei tee midagi väga hullu, vaid baastoite kogu oma eheduses. On lihtsad asjad, mida igaühe vanaema teeb teistest paremini. Oleks mul siin veel puupliita ...!

Oleks patt jätta juhus kasutamata ja pärimata, mida soovitad vabariigi aastapäeva tähistamiseks selga panna?
Isikupära ei tohiks ära kaduda! Praegu on etniline teema võtnud väga suure uue mineku. Ma arvan, riidekapis on meil rõivad olemas, aga naised jäävad sageli dogmadesse kinni: oi, kuidas ma võtan odavast plastikust ehte, kui mul on aastast 1982 kuldkett või vanaemalt päranduseks saadud merevaik? Aga efektse ehtega saab anda uue, noorusliku nüansi oma mustale või hallile lemmikkleidile. Ma näitan teile paari oma väga lahedat ehet! (Ta toob välja autoriehted, kahvlist sõrmuse ja pikaks venitatud jänese kujulise käevõru.) Sõrmus on painutatud iidsest teraskahvlist, enne läheb inimese luu katki kui see – ja selle küljes on kullast valatud makaron, autor Nils Hint. Jänesega käevõru tegi Jane Aus. Mul on endal ka jänes Juta, ta on praegu ema juures maaelu peal. Ta sõi mu arvuti juhtmed ära, aga ise olin süüdi, lasin ta silmist. Jänes teab, mis on hea!

... ja sina diplomeeritud koreograafina tead, kuidas alati oma lemmikrõivasse ära mahtuda! Propageerid trepist kõndimist, nimetad seda tasuta jõusaaliks. Kas sa oma koju 14. korrusel ka jala sammud?
Ei, see oleks ikka liiga lõhkumine! Aga muidugi ma sunnin kõiki üles minema treppidest, muidu istume ju päevad läbi arvutilaua taga. Käin jooksmas, sest Kadriorg on õkva võtta; ja jooga meeldib. Lemmikkoht,kus käia uppumas, on Kalev Spa, seal on hea pikk rada.

Veebruaris kukub sul kolmkümmend aastat, kuidas end tunned?
Kui see kätte jõuab, siis vastan! Suvel Viljandi folgil kuulsin, kuidas keegi karjus: appi, ma olen nii vana, sain 21! Eks on endal ka tegusid tehtud, ma pole olnud kukupai, aga mu hinded olid korras ja pea õlgadel. Vaatasin neid kakerdavaid noori ja mõtlesin, et jumal tänatud, mind ei vii enam balansist välja sellised asjad nagu vanasti! Näiteks jäi modell show’le tulemata ja kõik oli mu jaoks uperkuudis. Nüüd ütlen rahulikult: kui jäi ilmumata, siis jäi, teeme midagi ümber! Vanusega saab elukogemust juurde.

Töö tõttu käid kõiksugustel üritustel, vastuvõttudel, avamistel. Reisid palju. Kuidas sulle meie toitlustamise tase tundub võrreldes muu maailmaga?
Mulle meeldib, kuhu oleme omadega jõudnud. Eestis on palju mõnusaid ja taskukohaseid kohti, kust saab snitti võtta. Ma arvan, et kokkamine on noorte seas popp osalt tänu Anni Arrole ja Hele-Mai Alamaale, kes näitasid, et pole vaja linnukeeli marineerida, ning õpetasid valmistama lihtsaid toite. Paljud noored lähevad õppima kutsekooli, sest tahaksid osata oma kätega midagi teha. Riik on teinud kutsehariduse edendamiseks samme, aga need võiksid olla veel suurema põlvetõstega! Majaka teeninduskoolis, kus õpilased kokkavad, saab maitsva lõuna imeodavalt kätte. Olen vaimustuses Waldorfi koolist, mille kohvikus mu sõprade lapsed müüvad kaneelisaiakesi: matemaatika õppimine käib läbi aktiviteedi, praktilise meele, ise mõtlemise. Ja muidugi tuleks õpetajate palgad üle vaadata!

Kas sind poliitikasse ei ole kutsutud?
Oi, mitugi korda! Sest mul on ju lõuad. Ja ma ei vaja tutvustamist. Kunagi teen selle ära, aega veel on.

Kõrvitsasupp

Kogu päeva magustoit

Viie minuti salat
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa