Veealuste põldude saak

Allikas: Tervis Pluss Autor: Tervis Pluss
Vetikad pakuvad inimestele tervislikku kõhutäidet ja põnevaid maitseelamusi.
Vetikaid on söödud juba tuhandeid aastaid. Eriti levinud on see Aasias, iseäranis Jaapanis, kus haritava maa vähesus sundis pilgu pöörama taimsete mereandide poole. Vetikate kulinaarse kasutuse tavad ja terminoloogia, ka tuntumate söödavate vetikate rahvusvahelised nimetused kombu, nori, arame, hijik, wakame jt ongi paljuski pärit just Jaapanist. Vetikaid on toiduna kasutanud ka mitmed Euroopa rahvad, näiteks iirlased ja šotlased, kes pruugivad toiduks dulse-vetikat.

Aasia vetes, eeskätt Jaapanis, on kõige rohkem levinud ka vetikate toiduks kasvatamine. Iga jaapanlase kohta tarvitatakse aastas ligi kaks kilo kuivatatud vetikaid ning igapäevasest toidust moodustavad vetikad jaapanlastel 5–10%.

Kõik algab vetikate kogumisest ja puhastamisest: vetikate küljest eemaldatakse mineraalsed osakesed ja selgrootud loomakesed, kes vetikaid eluasemena kasutavad. Vähene osa kogutud saagist leiab kohest tarvitust kui värske toiduaine. Enamik toiduks mõeldud vetikaid aga töödeldakse – põhiliselt kuivatatakse. Kuivatatud vetikaid on lihtsam transportida ja säilitada, tootes toimub paljude toitainete kontsentreerumine, see omandab tihti erilise värvuse ja toodet saab protsessi käigus ka vormida. Vetikaid ka konserveeritakse. Meil müüakse sel viisil säilitatud vetikaid merekapsa nimetuse all. Paljusid vetikaid sügavkülmutatakse või marineeritakse.

Erilise koostisega suutäis
Energiat andvatest põhitoitainetest on vetikas nii süsivesikuid (kõige rohkem), valke kui ka rasvu (kõige vähem). Süsivesikutest moodustavad põhimassi polüsahhariidid, millest paljusid teistes organismides üldse ei esinegi. Mitmed sellised polüsahhariidid on eriliste omadustega ja neid saab kasutada toiduainetööstuses, näiteks paksendajate, stabilisaatorite, želeerijatena, nagu algiinhape (E400) ja tema soolad (E40– E404), agar (E406), karrageen (407). Just nende ühendite rohkus annab paljudele vetikatele kummise struktuuri. Inimorganismi seedekulgla ensüümid ei suuda neid ühendeid eriti edukalt lagundada. Aga pole häda, meie soolestikus elutsevatele arvukatele bakteritest allüürnikele pakuvad need kindlasti toidulisa. Veelgi enam, just vetikatest eraldatud polüsahhariide kasutatakse tihti täiskõhutunde saavutamiseks vähese energiasisaldusega menüüs, sest veega seostudes need ühendid punduvad suurel määral ja täidavad seedekulgla.

Valkude tasandil võib märkida, et vetikate aminohappeline koostis on mõnevõrra teisem kui taime-, loomavõi seeneriigist pärineval tavatoidul. Vetikates leidub vabal kujul mõningaid harvaesinevaid aminohappeid, napib väävlit sisaldavaid vastavaid ühendeid ning üksikutes vetikaliikides on selliseidki aminohappeid, mis vastutavad maitsevõimenduse eest, näiteks sisaldub neis ohtralt glutamiinhapet ja selle naatriumsoola. Rasvu on vetikates tavaliselt vähevõitu ja nende koostises on ülekaalus polü- ja monoküllastamata rasvhapped.

Hoopis tegusad on aga vetikad mikrotoitainete vallas, sest merevees kasvavad vetikad võtavad endasse ja sealhulgas ka kontsentreerivad mitmete keemiliste elementide ühendeid. Paraku omastavad vetikad mereveest endasse ka saasteelemente, eeskätt raskmetalle, näiteks elavhõbedat. Vetikad sisaldavad rikkalikult mineraalaineid, eeskätt kaaliumi-, kaltsiumi- ja magneesiumiühendeid, mis on inimorganismi ainevahetuseks olulised. Samuti saame vetikatest joodi ja rauda. Vitamiinidest on vetikates olenevalt liigist kas B-rühma vitamiine (B1, B2, B3) või karotenoide, mis toimivad eelühendina A-vitamiini sünteesis.

Mitmel viisil toitudes
Vetikaid saab toiduks kasutada vägagi erinevalt, alates neist keedetud tee või puljongi joomisest ja lõpetades küpsetatud, röstitud või kuumutatud vetikate söömisega. Lisaks vetikatega salatid, supid, vormiroad, küpsetised, pastatoidud jms. Neid vetevalla rikkusi on võimalik edukalt kokku sobitada nii taimsete toiduainetega (riis, hirss, köögiviljad) kui ka loomariigi toiduandidega (mitmesugused selgrootud ja selgroogsed mereelanikud, linnuliha). Tuntum vetikaid sisaldav jaapanipärane toit on sushi oma vormikülluses.

Paljudes toiduainetes leidub vetikatest pärit lisaaineid. Nii lisatakse algiinhapet ja selle soolasid, agarit ja karrageeni jäätistele, pudingutele, majoneesidele, kastmetele, lihatoodetele, marmelaadidele, tarretistele jm toiduainetele. Neid vetikalisandeid võime kohata ka sellistes toodetes, mis käivad kokku kas huulte (huulepulk) või suuõõnega (hambapasta). Vetikaid kasutatakse toidulisandina kas pulbri, ekstrakti või kapslitena.

Vetikate kolm kanget
Tekst: Robert Aps

Eesti toidu- ja ökopoodides leidub mitmesuguseid vetikaid ja nendest valmistatud tooteid. Popimad on spirulina, nori ja wakame.

Spirulina “Supervetikaks” nimetatud spirulina ehk sini-rohevetikas on kasutusel kõikvõimalikes toidulisandites. Sellest väikesest veetaimest valmistatud tooteid on võimalik leida isegi apteekidest. Väidetavalt on tegu ühe rikkaima loodusliku klorofülli allikaga. Lisaks sisaldab spirulina rauda, tsinki ja magneesiumi ning A-vitamiini ja B-grupi vitamiine. Spirulina on valgurikas (keskmiselt 65%), mistõttu on see atraktiivne valik taimetoitlastele, kes soovivad menüüsse lisada rohkem taimset proteiini. Spirulinast jahvatatud pulbriga võib rikastada smuutisid või anda lisaväärtust kookidele, salatitele ja tainastele.

Nori Röstitud norilehed kuuluvad sushi valmistamise kunsti juurde. Suur osa sushirestoranide pakutavatest suupistetest sisaldavad norit, kuna sellega on mugav riisi ja mereande suupäraseks ampsuks pakkida. Briti akadeemilises toitumisajakirjas avaldatud uuringu tulemused näitavad, et norit sageli söövatel naistel esineb vähemal määral rinnavähki. Sarnaselt teiste vetikatega sisaldab nori parajas koguses rauda ja muid mineraalaineid, kuid erinevalt spirulinast leidub norilehtedes ka C-vitamiini.

Wakame Jaapani pruun merevetikas wakame sobib suurepäraselt suppidesse, salatitesse, kastmetesse ja köögiviljaroogadesse. Hokkaido ülikooli teadlased on avastanud, et pruunvetikale värvust andev fukoksantiin võib kaasa aidata kaalukaotusele. Ainet tarvitanud närilised kaotasid tervelt 10% kehakaalust, mis andis uurijatele lootust, et tegu võib olla potentsiaalse salenemispreparaatide toimeainega. Loomulikult ei asenda wakame tarvitamine tervislikke eluviise ning uurijate väited vajavad edasist kontrollimist.
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa
Kate 19.veeb 2015 08:20
Vägagi hea ja tervislik suutäis! Minu absoluutne lemmik..
1