Kalamehejutt Kassi külas ja teisi jutte

Allikas: Oma Maitse Autor: Tiiu Suvi
Olgu talgud või pulmad, näitleja Tanel Ingi (38) teeb külalistele süüa – ja süüa peab olema palju. Nagu ka toredaid lugusid toidu kõrvale.
Ühel päeval saab Oma Maitse kirja Viljandist, punastest tellistest teatrimajast; teemaks Ugala osavamaid kokkasid Tanel Ingi.

“Tanel tõi sel talvel välja meie teatri ühe tipplavastuse “Amalia”, mis oma lihtsuses ja teemapüstituses on publiku täielikult ära võlunud (lavastus räägib ebatavalisest tüdrukust, keda on kõige lihtsam sildistada autistiks). Lisaks teeb Tanel kaasa Ugala selle kevade suurlavastuses “Kaheksajalg”. Kindlasti on ta silma jäänud telesarjades ja filmides.

Taneli eriline anne on kalaroad, ent mitte ainult. Niisama osav on ta küüliku valmistamisel ning üks põnevamaid roogi tema “repertuaaris” on tõmmuriisikatega siga ahjupotis. Riisikad on tal oma metsast ja siga naabrimehe käest. Nii et kui otsite Oma Maitse ajakirja üht erilist inimest, siis Tanel on just see.”

Kirja on läkitanud Taneli kolleeg Mari Nurk.

Kõlab väga hästi! Kui nüüd Tanel ise ka teaks, et ta on toiduajakirjale üles antud ...? Teab. Me sõidame Viljandimaale Kassi külasse, sest Tanel on ka taluperemees.

Kaugel külas ...
Tanel ja ta abikaasa, matemaatikaõpetaja Kätlin (25) on siin veetnud kaks talve. Suurema osa majast on nad ise üles putitanud, sõprade abiga katsid seinad valge lubikrohviga ja vahetasid põrandad. Talutarele harjumatult suurtest akendest voogab tubadesse valgus ning värvilisel kaltsuvaibal rullib end kass Roosi, pärandus eelmiselt majaomanikult. “Maalekolimise uba oli, et oleks terve talu, metsa ja põldu,” selgitab Tanel. Endine kirglik kalamees, kellele meeldis konnata mööda jõeääri, tahab praegu toimetada oma maadel, lõigata õunapuid ja lõpetada suitsusauna ehituse. 1. mail on neil ikka talgud olnud, Taneli kolleegid Ugalast tulevad siis appi ning pererahvas teeb süüa. Ja süüa peab palju olema, kõik peavad kõhud täis saama! Juba on neil välja kujunenud traditsioonilised talgutoidud, näiteks Kätlini kook. Mai alguseks on oma aia rabarber väljas, Kätlin murrab mahlaseid roosasid varsi ja lõigub nad taina sisse; talgulised teavad, et seda kooki saab.

Taneli kõnepruugis on omajagu arhailisust. Tegelikult on ta pealinna poiss, aga ei saa öelda, et maamehelikkus “petab ära” – nii loomulikult kõlavad tema suus need “hakklihamassin” ja “väega hea” ja “meie pulmas oli mant enda tehtud: mulgikapsad, leib, õunamahl, seened-kurgid”.

Ugalas on Tanel olnud 16 aastat. Mõni aeg tagasi vurritas küll teatrist äratuleku mõtete tumedat mett, kavatses lausa minna talusulaseks Põhja-Norrasse lõhejõe äärde. Või hakata lambaid kasvatama. Maale kolimine päästis ta teatrile. “Kui kodus on mõnus, siis viitsid tööd ka teha,” kostab ta.

Kalamees udus
Tanel hakkab taldrikutele sättima kalarulle, täpsemalt öeldes on need Ukraina kalarullid lahkunud näitleja ja kokaraamatute autori Peeter Kardi retsepti järgi, mida Tanel on natukene täiendanud. Juurde tulevad kenaste kartulipuder, tomati-sibulapläust, sibulasalat ja koorekaste.

“Miks kala? Sest 11. maist on harrastuskalastajatel lubatud haugipüük,” põhjendab Tanel.

Tänane haug on pärit turult, aga viimane edukas kalapüük oli Tanelil veebruaris. Ahvenapüük merel. Läks Pärnus mere peale, sõitis viis-kuus kilomeetrit tõukekelguga paksus udus. Sai kala ka. Siis hakkas tagasi minema, rihtis Terviseparadiisi suunas, aga udu oli tõusnud müüriks, mitte midagi ei näinud. Õnneks kohtas Tanel üht venelasest kalurit, too teatas, et nad asuvad Raeküla kandis ... Õnneks ta kohtas seda kalurit.

Kalatoitudest on Tanelil mitmeid erksaid mälestusi, mis seotud kindlate inimestega. Tema isa, kes sõitis 20 aastat merd, keetis mõnikord õues ahvenasuppi pere püütud kaladest. Vaat see oli hea. Nagu ka miski tundmatu merekala, venekeelse nimega sutšok, mille isa keeras rulli ja maitsestas soolapipraga; ja linask tarrendis purgi sees. Taneli saami sõber teeb punast kala kõige lihtsamal moel; lõigub tükkideks, paneb potti, juurde sibulavõi ja kartul. Ei mingit peenutsemist, jube maitsev.

Viimne teekond, viimne lend
Taneli teine lemmik on liha. Kui Kätlin vahel üritabki arendada mõtet, et paar korda nädalas võiksid nad süüa taimetoitu, siis kehitab mees õlgu: kikerhernekotletid ei ahvatle teda. Paarkümmend kilti edasi elab tuttav mahetalunik, temalt saab toorainet, mis muundub krõbedaks ahjuhaneks või rummis hautatud küülikuks.

Ja too eelmainitud tõmmuriisikatega seapraad tuletab meelde, et naabrimehe juures seatapul on Tanel ka abiks käinud. “Olen assistent, see sell, kes toob kuuma vett, kui juba kõik on tehtud ja hakatakse karva võtma,” nendib ta. “Tavaliselt on nii, et hommikul saavad kolm-neli elukaptenit garaažis kokku ja võtavad meelekindlust. Naabrimees ohkab, et noh, lähme teeme ära. Pärast praeb naabrinaine värsket seamaksa sibulaga. Umbes kella kolmeks saab läbi – nagu teatris proov.”

Ventilaatoriklapid plagisevad, maa on juba täitsa roheline, linavästrik patseerib raagus õunaaias. Tanel peab väikest viisi linnuvaatlust ning tassib koju linnutoitu.

“See on jumala kulukas ettevõtmine, kuripatt, üle 20 kilo on nad pintslisse pistnud!” ütleb ta. Tal on veel üks morbiidse noodiga lugu. Kord leidis ta raudkulli, kes oli end vastu seina surnuks kihutanud. Ilus lind oli. Tanel mõtles, et äkki saab tast topise. Leidis lehest numbri ja helistas. Hääl tundus imelikult tuttav.

“Selgus, et tuttav mahetalunik teeb hobi korras loomatopiseid,” sõnab Tanel. “Ta ütles, et teeb praegu küll suuremaid asju, nagu põdrad ja kitsed, aga lubas ka kulli ette võtta. Küsis, kuidas me tiivad teeme, kinni või lahti. Tõesti, sellele ei olnud ma mõelnud- ki ... Kull seisis mul tükk aega sügavkülmas pelmeenide vahel. Ja mulle tuli meelde, et lapsepõlves tahtsin saada taksidermistiks.”


Salajane kihlus ja kirjad minevikust Pärast põhirooga toob Tanel lauale “kurgid ja värgid” ehk soolasiia, lutsumaksast valmistatud saiakatte ning marineeritud kuuseriisikad. Need sobivad oivaliselt Kätlini küpsetatud leiva ja pika Prantsuse saiaga. Kätlin ongi “küpsetiste peal”, Tanel magusat ei tee. Tainast sõtkuda küll aitab, aga harva. Kord nädalas paneb Kätlin leivateo hakkama. Juuretise sai ta näitleja Laura Petersoni käest. Laura saatis leivapojakese postiga, peal seisis silt “Väga plahvatusohtlik!”.

Kuna enamasti teeb suured söögid Tanel, nimetab Kätlin end abikokaks. Kui nad kihlusid, tahtis Tanel, et ettepanek tuleks Kätlinile üllatusena. Oli ette valmistatud väike spektaakel, et metsast puude vahelt ilmub valge hobune (mis on teatrist laenutatud ja mille sees käivad inimesed), muidugi koos printsiga. Sugulased pidid vagusi metsas ees ootama. Kätlin teadis, et minnakse argiselt puid tegema, et neli inimest tuleb appi, ning kooris talgutoidu jaoks kartuleid.
“No koori, koori,” ütles Tanel. “Puudu ei tohi jääda!”
“Palju ma koorin?” imestas Kätlin, aga kooris edasi.
Kihluspeol metsas ei tohtinud mulgipudrust puudu jääda kahekümnele inimesele. Ei jäänud ka.

Sellessamas kodumetsas leiab kivipuravikke ja tõmmuriisikaid. Varem armastas Tanel kaua magada, nüüd tõuseb sügishommikul kell kaheksa üles ja läheb seenele; enne proovi on Suur Marinaator korjanud mitu korvitäit. Juba lapsepõlves oli ta äge sinepi- ja äädikafänn, ihales seda keelekirvendust. Kuid muidu on kõige olulisemad maitsetimmijad tema meelest ikkagi sool ja pipar. Sibul ka, seda kasutab Tanel peaaegu igas toidus, olgu mugula või rohelise vihana. Sügisest saati on neil kulunud 20 kilo Peipsiääre sibulat.

Kui nüüd järele mõelda, siis see kunagine unistus lambakasvatusest võiks ju veel kõne alla tulla?
“Meil on tõesti lambaaia materjal olemas, väike söötis jupp. Saaksime kolm selli võtta kevadel,” tõdeb Tanel. “Mesilaste mõte käis ka korra, aga siinsed põllud pritsitakse üle.”

Seoses põlluharimisega meenub Tanelile haruldane leid. Kimp koltunud kirju, mis oli peidetud, naeltega kinnitatud vana kummutisahtli sisse. Kummuti ostis Tanel ühe dressides antiigihangeldaja käest ning kui seda kõpitsema asus, pudenes kirjapakk äkki välja. Taneli käed hakkasid vabisema. Mõtles, et äkki mingi omaaegne riiklik saladus! Olid aga 1937. aastal kirjutatud kirjad ühele naisele. Pojalt emale. Ridade vahelt selgub, et poeg on hakkama saanud suuremat sorti pahandusega, läinud peretüli eest kohtukulli ette ning palub nüüd võimalust isatallu tagasi tulla. “Korralik pätt, aga stiil on südantlõhestav,” muigab Tanel ja loeb ühe kirja ette. Täisvereline aines üheks näidendiks, mida veel ei ole ... aga võiks olla. Ehk see ongi märk, et kiri on saadetud 27. märtsil, teatripäeval?

Siis saabuvad Kätlini rabarberikook heleda beseekatte all ning kruusid teega.

Kass Roosi teeb korraks näo, nagu tahaks linna kaasa tulla, aga kaob siis sauna poole.

Tagasiteel peatume korraks Põhjakal, et autojuht saaks end turgutada tassi musta kohviga. Viks teenindaja seisab laua veeres tellimuste ootel, pastakas kirjutamisvalmis. “Sööma me täna ei hakka,” teatame rõõmsalt. “Me just ja juba sõime, väga head sööki!"

Kuuseriisikad marinaadis

Lutsumaksasuupiste
Eemalda lutsul maks. Ära sapipõit lõhu! Haki maks ja sibul, hauta pannil. Keeda muna. Haki seegi. Kogu hakitud asi kokku segada ja sool-pipar juurde. Valmis ongi. Saia peale panna ja süüa

Soolasiig
Fileerid siia. Luud välja, soomus jääb. Siis kaks osa soola ja üks osa suhkrut. Segad ära, kastad fileed seguga kokku ja paned, sisemised pooled vastamisi, kenasti toidukile sisse või karpi. Võib lisad ka tilli ... ja viina kah pitsikese. Viinaga variant on härra Koržets seeniori raamatus kenaste olemas.

Ukraina kalarullid

“Ühe meremehe puder” kalarullide kõrvale
Oli üks meremees kunagi, kes teinud sellist putru – et maitses täpselt niimoodi.
paar kilo kartuleid, mis pudru jaoks head, 1 bataat, piima, palju võid, soola
Kartulid ja bataat koorida, keeta, tampida, lisada piima ja palju võid. Soola. Ja tampidavahustada nii, et ikka läheks kohevaks. Käsitsi. Las see mikser olla.

Kaste
Vahukoort jääb ju üle, kui ostab selle 400-grammise paki, et siis ülejäänud 300 g saab valada pannile ja panna juurde teralist sinepit (Dijoni või Põltsamaa Inglise sinepit). Lased siis vaiksel kuumusel natuke olla, kuni asi paksenema hakkab, ja siis valmis.

Tomati-sibulapläust 4–5 suuremat tomatit ja paar sibulat hakkida ja panna pannile hauduma, lisada sidrunimahla ja soolt-pipart. Hautada vaiksel tulel ja siis ongi hea.

Sibulasalat See on ikka selline kohustuslik kevadine värk. Roheline sibul. Hakib. Maitsestab soola ja suhkruga. Suhkur teeb asja just väega heaks. Segab. Valmis.

Kevadine talgukook rabarberite ja mustade ploomidega
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa