Madonna kolme lapsega

Allikas: Oma Maitse Autor: Tiiu Suvi
“Me võtsime hiljuti kanad, nad on tagaaias,” teatab kolme lapse ema Merle Liivak (36) oma Kalamaja-kodu uksel – boheemlaslikult šikis kleidis, Muhu sussides, metsikult tugevad tumedad juuksed valla.
Pühendunud on kahtlemata sõna, mis Merlet iseloomustab. Veel mõned aastad tagasi ajakirja Anne & Stiil peatoimetajana valutas ta selg arvuti taga küürutatud tundide pärast, aga külmkapis seisid küünelakipudelikesed valvel ning seltskonnaüritustel said fotograafid temast alati kaadreid, mis söövitusid vaataja silmapõhjadele. Nõnda pole üllatav, et Neitsi tähtkujule omase põhjalikkusega on ta nüüd süvenenud kodusolemise teemadesse, mille alla kuulub muidugi ka toiduvalmistamine. Viimane ei tähenda Merle puhul närvlikke poenimekirja- kritseldusi, vaid filosoofilist mõtõlust. “Meie menüü läbiv joon on totaalne lihtsustamine, mille suurpered peavad tahes-tahtmata oma elustiilis, sealhulgas köögis läbi viima,” sõnab ta. “Lihtsus ei tähenda, et pead loobuma maitseelamustest. Vastupidi, kvaliteetseid toiduaineid kesksele kohale seades hakkad enam tajuma maitseid. Kolme lapse emana ei vaja ma köögiasjades haletsust. Mu väike saladus on, et meie pere söögilaud on kõvasti võitnud! Elu on teinud korrektiivid meeldivas suunas.”

Pastoripere moodi
Laial laual ootavad hakkimist tilli-, murulaugu- ja koriandrikimbud, vanem poeg Johann (4) ehk igapäevaselt Juss vehib noaga, andes uue tähenduse väljendile köögiviljade pehmeks ehmatamise kohta. Tütar Lumi (2) kõrgub jalgupidi titetoolil, et koogelmoogli jaoks mune krõksida, ning turvahällis lebav viiekuune pojake Kõu sokutab jalast kõigepealt vasaku, siis parema soki. Eesti Keele Instituudist pärit kartoteegikapi sahtlid kannavad salapäraseid silte “meeleparandus”, “mulksatus” ja “mustjas-haldjas”; täitsa tahaks teada, mis seal varjul. Kapil troonib kuketopis, mälestus kunagisest pop-up-Kanarestoranist, mille korraldas Merle kaasa, sisearhitekt Hannes Praks (41) –Tervishoiumuuseumis kõlas tantsumuusika põhupallide vahel ning pakuti üksnes kana- ja munaroogasid!

“Toidu valmistamine – eriti kui on jultumust suuremalt ette võtta ja saada kolm last – peaks olema meditatsioon,” usub Merle. “Armastus käib kõhu kaudu, söök toidab palju rohkem kui vaid biokeemiliselt. Seal on koos nähtav ja nähtamatu.” Koos söömist peab Merle oluliseks, Hannes käibki enamasti kodus lõunal. “Mõnikord kutsume endid pastoripereks,” muigab Merle.“Hannesel oli vahepeal pikk habe ja meie söögiaeg algab alati söögipalvega. Võtame üksteisel kätest kinni ja soovime head isu; see ühendab ja tekitab sulni meeleolu.”

Tudengina Portugalis elanud Merle igatseb mõnigi kord suus lahvatavaid maitseid, ent jätab need tulevikku. Praegu valmivad toidukorrad kodus ning arvestada tuleb kõigiga. Kokaraamatuid ja -blogisid jälgida-järgida pole mahti, enim inspireerivad Merlet tema lähedased tuttavad emad, kelle köögiimed sünnivad olemasolevast toorainest ja justkui käigupealt. Täna on Merlel kavas läätsesupp, mis võiks kanda jamieoliverlikku laiendit “täiendatav”, kuna seda saab muuta vaid paari koostisosa vahetamisega. Merle rõõmustab: nii tomatise kui ka kookospiimaga variandi puhul tühjendavad lapsed taldrikud üsna himukalt. Isegi külla tulnud lapsed. Isegi kui nende emad on öelnud: oi, aga meie küll läätsi ei söö!

Köök, õnnestav köök
Viljandimaalt tagasi Tallinna kolis pere 2014. aasta sügisel. Hannes asus tööle EKA sisearhitektuuri osakonna professorina, Merle ootas kolmandat last, väikesed Juss ja Lumi olid veel väiksemad. Kööginurka veel polnud, nad käisid sageli väljas einestamas, kuid lapsed asjatasid siis pigem mängunurgas ning koju jõudes olid taas näljased. Toapõrandal pidasid ka piknikke, ent see tähendas, et pärast pidi isegi kõrvadest jogurtit välja pesema. “Kohanemisperiood näitas hästi, kui tähtis on toit lastele,” lausub Merle. “Oli suur samm edasi, kui saime laua. Ja toolid. Nii tore oli näha, kuidas iga uus asi lõi elukvaliteeti! Askeesis sai selgeks, mis on oluline ja mis mitte. Päriselt tõi rahu maa peale see, kui meie lapsehoidja Anja hakkas igal nädalal suppi keetma. See oli n-ö dežurnaja, valvetoit, mis alati olemas. Olime senisest juhuslikust toitumisest juba karmis olukorras.”

Praegu unistab Merle glamuursest köögiabilisest ehk helesinisest Smegi külmkapist ning jäätisemasinast. Tükk aega otsis vanakraamipoodidest ilusat suurt salatikaussi, lõpuks leidis Sinikirja valikust netipoest. “Jube oluline on köögis ka diivan, kus saaks Kõu mähkmeid vahetada ja puhkehetkel külitada. Kahjuks peame remondi edenedes pehme küljealuse elutuppa lükkama, aga niikaua naudime,” ütleb Merle.

Kahvliahvid tulevad taas
Aastaid tagasi andsid Merle juustele volüümi pikendused ning hommikuti süüvis ta hiiglaslikku kosmeetikakotti. Murrang tuli lapseootele jäädes. Tundis, et tahab nahale määrida asju, mis süüagi sünnivad. Mahedat oliiviõli, toorsuhkrut. Praegu üritab kodukeemiat “söödava” vastu välja vahetada: sool, äädikas, sooda ja sidrun on uskumatult tublid.

Samamoodi isiklikust vajadusest algatas Merle Kahvliahvi Kokakooli, mis sel suvel leiab aset juba neljandat korda, 18. juulil Põhjakal.

“Mind ei kaasatud kodus nii väga toidutegemisse. Pidin põhitõdesid hakkama omandama, kui sain lapsed, ja see on tulnud väga raskelt,” nendib ta. “Kokakooli mõte on, et laps näeks, kuidas toit valmib, ja lööks kaasa; et ta tunneks toidu lõhna. Ühe teadusliku uuringu kohaselt söövad lapsed, kes kaasatakse toidutegemisse, parema meelega juur- ja köögivilju. Toitumisharjumused saavad alguse lapseeas ja kui sul pole oma arvamust, siis otsustavad su valikute üle reklaamiinimesed.”

Varem sõi Merle “suht okeilt”, aga ei pidanud oluliseks, kus mingi vili kasvanud ja kas jogurt on maitsestatud – kui hull see siis ikka saab olla?! Ent lapseootus osutus stressirikkaks ning Merlel lõi välja astmaatiline seisund. Ta teadvustas enesele esimest korda, kui palju sõltub toidust. Praegu on enamik nende koju jõudvast toidukraamist mahe ja puhas. Neljapäev on pidupäev, siis saabuvad Kopra karjamõisast munad, rohekraam ja liha, Tartumaalt on leitud tore kitsepiimatootja Üvasi talu.

Nii tahaks midagi head ...
Hannes on kogenud, et minna koos kolme lapsega Rotermanni keskusesse pükse ostma võtab rohkem võhmale kui sõita üksi Hiina. Merle veedab lastega sageli terved päevad ning teab, mida tähendab üle keha uhav kuumalaine, kui üks on teisel kratis kinni ja kolmandal piss püksis. “Olen mõnikord väsimusest joobes,” tunnistab ta.

Mis võiks olla kurnatud ema lohutustoit? “Koogelmoogel! Vahel pole üldse energiat, et midagi uudset teha. Igapäevaselt me seda ei söö, aga kui tahan lapsi rõõmustada ja kapis mitte midagi ei ole, siis ütlen: teeme koogelmooglit! Ja siis kõik tahavad olla asja juures, klopivad mune ja kui ka läheb munavalge hulka tilgake kollast, siis läheb.”

Nondest mainitud aias elavatest noorkanadest osutus kaks kukkedeks. Jussi lemmik on valge Opel, teistel veel nimesid pole. Muuseas on kreemjate ja hallikate ja õrnsiniste munade meistrid parimad modellid, keda linnuriigis nähtud. On küll tegu nende kinnipüüdmise ja kööki toimetamisega, ent kui nad meeleolu loomiseks juba koogelmooglitassi kõrval seisavad, tarduvad professionaalselt mitmeks sekundiks.

Magustoidust eelistab Merle La Muu jäätiseid, alati on laual pähklid, mandlid ja rosinad, porgandikangid lähevad maiuse ette. Kohvikus käiakse ka. “Sa ei saa laste toitumist lõpuni kontrollida. Aga kui baasasjad on paigas ja mõnikord tulebki E-pauk, siis see pole nii hävitav,” ütleb Merle. “Lugesin, et mett ei ole võimalik “üle süüa”, olen neil lubanud meie oma toormett (Hannes on hobimesinik – toim.) panna pudru sisse nii palju, kui tahavad. Temperamente saab ka toiduga tasakaalustada, Juss on koleeriline tüüp ning valge suhkur käivitab ta kohe.”

Merle on lakanud muretsemast laste isu pärast; ei sunni neid kõhtu täis sööma. Vahel toit seisab ja ootab. “Kui teha sellest mingi suur teema, püüda meelitada, võib see palju rohkem jama kaasa tuua,” tähendab ta. “Vaimne areng on toiduga nii seotud. Sa võid lapsele küll jõuga vitamiinid sisse suruda, aga tema tahe saab murtud.”

Olematust pannist kvaliteetkohvini
Uksest astub sisse Hannes, kel on parasjagu pingeline hindamiste aeg. Koos graafilise disaineri Jan Tomsoniga juhatas ta kursust “Baarid ja restoranid”, mille käigus otsiti uusi sisearhitektuurilisi lahendusi poppidele söögikohtadele.

“Kodus süüa on kõige mõnusam,” tunnustab Hannes. “Söögitegemine nõuab vaimuressurssi, aga kui kaheksa tundi järjest inimesi juhendan, siis mul seda pole. Saaksin ainult võileivaga hakkama.”
“Hannes, maal sa tegid leiba!” tuletab Merle meelde teisest toast, kus Kõule rinda annab.
“Hommikusöögi teen mina, herkulopudru või härjasilma. Ja ma oskan head oad valida ja kohvi teha,” nõustub Hannes.
Mida oskate kosta teineteise toitumisharjumuste kohta?
“Mina olen Merlelt üle võtnud,” ütleb Hannes kiiresti. “Varem ostsin lõikebetoonsaia – batoonsaia, tähendab – ja paki keefirit. Kõlab kohutavalt!”
“Vanasti oli meil elektripliidiga tudengikorter. Kui tahtsin panni osta, siis Hannes arvas, et see on liiga väikekodanlik. Nii meil polnudki pikka aega panni,” meenutab Merle.
“Oeh, siis olid olulised ideed ja maailma muutmine!” heldib Hannes korraks. “Sellesse ellu ei kuulunud kvaliteetne kohv ega hedonistlikud toidunaudingud!”
Kui pikk see koos veedetud aeg siis on ...?
“Kolmkümmend aastat!” hüüab Hannes.
“Kolmteist,” täpsustab Merle leebelt. Aga ausalt öeldes mingist ajapiirist enam väga vahet ei ole, Hannese vastus kõlab sama tõenäoliselt.

Ja ongi tunnike läbi, pereliikmed saavad lahkuvalt Hanneselt rutakad headaega- musid; lapsed peaksid nüüd minema lõunauinakule, aga teisest toast kostab veel Jussi pillimängu. Granaatõuna tumepunastest kristallidest üle tipitud koogelmoogel saab kausist viimaseni riibutud. See on sama rammestavalt magus kui noore ema tukastus.

Võileivad
Juuretisega tehtud leiba sööme iga päev. Kui ise ei jõua teha, on õnneks saadaval Muhu leib või Ennu leib Viljandi Rohelise Maja kohvikust. Sellele läheb näiteks mahe kitsejuust. Nüüd, kus leidsime Kopra mõisa maheda poolsuitsuvorsti, on ka vorstivõileib teinud meie laual üle pika aja pisukese come back’i. Lapsed võivad õhtuks süüa leiba võiga ja ma ei muretse, et see on ühekülgne. Võid olen ise teinud, mikserdades mahevahukoore ja sellest käte vahel vee välja vajutanud.

Punaläätsesupp tomatiga

Koogelmoogel
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa