Mardileib ja kuldkalad

Allikas: Oma Maitse Autor: Tiiu Suvi
Selles paigas Muhumaal on nauditud rikkalikku toitu, joodud šampanjat ja kõike muud, tantsitud tuljakut ja avastatud hommikul fotoaparaadist kaadreid, mida ei mäletata – ning peetud kainust ja paastu.
Imeline koht, avaldavad mõned siin varem käinud. Vähemalt lapike taevast endise majakavahi maja kohal olevat alati sinine ja pilvitu. Aina suurema osa ajast veedavad Muhus sisekujundusega tegeleva firma Shishi disainerid ja omanikud Mart Haber (38) ja Taivo Piller (46).

Esimene äratundmine on – luiged! Neli luike siledal veel. “Need luiged ei venita eales päid veest välja,” murrab fotograaf Toomas Volkmann ideaalpildile kriimujäljed. “Need on siiski poid.”
Hüva, lühinägelikkus on alati boonus ilu märkamiseks.

Mart ja Taivo, päevitunud, maikades ja põlvpükstes, heatujulised (“Vanamees, kas ahju panid küdema?”), teevad esmalt tutvustava ringkäigu. Mustad moonid, ümarad oliivipuud mahukates pottides. Justkui vanutatud puidust pikk terrass. Kasvuhoones, antiiksete lühtrite ja mustatiivuliste inglite malbe pilgu all valmimas härjasüdamed, ploom- ja kirsstomatid ning viinamarjakobarad. Kolm pruuni kana, kes said võetud värskete munade pärast ning kelle majakese katusel uhkeldab kukekuju – motivatsiooniks. Maharadža telk suuremateks pidudeks, põrandale veerenud hiiglasliku diskokeraga. Veepiiril lamamistoolid, külalistemajades Muhu tikanditega tekid vooditel; vanad kirsi-, õuna- ja sarapuud ning ürdiaiake. Otsata muruplats, mida Taivo niidab mitu tundi jutti ega usalda kellelegi teisele.

Maast laeni akendest kiirgab tubadesse valgust, seinad on krohvitud valgeks ja selgeid vorme miksitud romantilistega. On mahakoorunud värviga puitu ja ülipeent kristalli, salgake kulunud kiikhobuseid seltsib moodsa diivaniga.

Ega te selle iluga juba liiga harjunud ole – nii et enam ei pane justkui tähelegi?
“Õnneks ei ole,” vastab Mart. Ega nad Muhust väga ära kipu. Kõikvõimalikud messid ja pikemad reisid on muidugi möödapääsmatud, aga Tallinnas saavad asjad aetud päevaga, õhtul kihutatakse saarele tagasi. Täitsa arusaadav, miks Mart postitab Facebookis pildi üheks sulanud vee- ja taevalaamast sildi all #eitahalinnatulla.

Mõtteid õngitsemas
Süüa teeb peamiselt Mart. Taivo “ainult” suitsutab kala. Liival asub oivalise valikuga kalapood, kust saab kohalikku koha ja särge ja haugi ja ahvenat.
Mõnikord käib Taivo püügiretkedel. Aga koos nad ei käi, sest Mardile õngitsemine ei meeldi. “See on tema meelest nagu kalale liiga tegemine. Kas mitte “jahimees” ei ole tal peaaegu sõimusõna?” meenub Taivole.
Aga kui sa seal nõnda spinninguga passid, millest siis mõtled?
“Eks ma kõige rohkem vist ikka jõulukuulidele mõtlen,” muheleb ta. Jah, augustikuus on juba paigas 2017. aasta jõulukollektsiooni märksõnad ning teineteist täiendades annavad Mart ja Taivo kiire ekskursi tulevikku: “Dominant saab olema valge ...” “... matt portselan, veidike musta ja rohelist.” “... natuke puitu, natuke hõbedat.”

Shishi on tegutsenud 18 aastat, lilleseadekursusi on Taivo läbi viinud 23 aastat. Vahest tulevat küll tunne, et millega veel sedapuhku suudavad üllatada. Aga kui on tehases käinud ja materjale katsunud, hakkab mõte jälle jooksma.
“Vähemalt seni on hakanud, ptüi-ptüi-ptüi,” sõnab Taivo. Mõned asjad tehakse nullist, mõnedel mudelitel vahetatakse toorikute värvid või pinnatöötlused, aga kõik käib nende silma ja käe alt läbi. “Töö on meie hobi ja tore, et läheb hästi,” ütleb Mart. “Eelmistel jõuludel ehtisid meie kuused Tiffany ja LaFayette’i kaubamaja, sel aastal Chanel Jewelry kauplust.”

Muuseas toidutegemine
Küsimusele, millest Mart ideeliselt alustab toidutegemist, kissitab ta silmad rebaseks ning muigab: “Mõtlen, et riietusega sobiks.” Nali naljaks, teinekord on ta tõesti teinud ühe värvi põhiseid toite. Rohelisega on kõige lihtsam: erinevaid salateid kasvab ta peenramaal 15; lisaks herned, mõrk rukola ja sibul; till, mille õisikud näivad kui meetilkadest tipitud päevavarjud. Aga kui keegi peaks soovima üleni punast salatit, siis palun väga: jääkarged roospunased arbuusikuubikud, südasuvised maasikad, tumedate rubiinidena säravad granaatõunaseemned!

Mart armastab väga magushaput ja teravat, Aasia reisidel on Vietnami supp pho bo tema meelest parim toit. Kui ise süüa valmistab, püüab puhtaid maitseid.

“Mart teeb süüa nagu muuseas, ja see õnnestub tal ka alati nagu muuseas,” täheldab parasjagu poistel külas viibiv modell Hedvig Maigre. Tõesti, kukeseened koos võikilluga heidab Mart pannile ... ja läheb salatit noppima, vastab telefonikõnele ning peab läbirääkimisi elektrikarjuse paigaldamise teemal. Kunagi on poistel plaanis siin käima panna meierei. Mart armastab iseäranis lambajuustu, lambad oleks väga oodatud mereäärsele karjamaale soolakat heina näksima ... Tagasi pliidi äärde jõuab Mart just hetkeks, mil kukeseened on parasjagu kuuma saanud. Hästi oluline on ta meelest, et toit poleks sussutatud mingiks nimetuks massiks, vaid säiliksid värskus, värvid ja väike krõmps. Parajasti valmiv, Muhu ühepajatoiduks kutsutu on ka koerte Mickey ja Pluto lemmik, seepärast lisab Mart soola võimalikult vähe.

Sealihataskust leivateoni
Lapsepõlvest on Mardil meeles rutiinivaba suhtumine toidusse. Magusat lubati tal süüa enne pearooga ja nillida ära pontsakad kreemiroosid suguvõsa kokkutuleku tordilt. Mardi ema oskas – nagu mõni aastakümme tagasi tavaline – valmistada eine mitte millestki. Tema praekartuleid ja mannavahtu mäletab Mart tänini.

Mardi enese esimene köögikatsetus omal ajal võis olla ehk mõni restoraniroog, näiteks sealihatasku. “Midagi peent igatahes,” oletab ta.
Leivateoni jõudis ta umbes viis aastat tagasi, käis koduleivaküpsetaja Annely Maksani koolitusel. Mart võtabki ahjust leiva või pigem rammusat maiust meenutava kamaka, milles valendavad pähklid ja mandlid ning prõksuvad hamba all kanepiseemned. Tõeline mardileib, mille juuretise juured ulatuvad 15 aasta taha. “Kohaliku möldri käest toon suure koti täisterarukkijahu. Nii hästi kõlab, nagu eelmisest sajandist!” rõõmustab ta.

Kui Mart vanasti midagi head tahtis, valis ta 70% kakaosisaldusega tumeda šokolaadi ja jäätise. Viimasel ajal läheb pigem jooksuringile. Kahel järjestikusel aastal maikuus on nad korraldanud Muhus paarikümnele sõbrale nädalase paastulaagri. Vaimustus kandus üle Taivolt, kelle paastustaaž on kuus aastat. “Just kevadeti on õige aeg teha restart organismi tervenemiseks ja noorenemiseks,” avaldab Mart. “Arst vaatab üle kõigi osalejate tervisliku seisu, koos käime pikkadel jalutuskäikudel, saame massaaže ja loenguid, joome vett ja taimeteesid köömne ja selleriga. Silmavalged lähevad selgeks ja maitsmismeeled teravaks, saabub mõtteselgus ja hautatud lillkapsas on parim toit! Tühja kõhu tunnet ei teki ning energiatasemele mõjub super hästi. See pole üldse võimatu, lihtsalt ise pead valmis olema.”

Ungari lepp ja käo kukud
Talveaias – vaade avanemas kolme külge – saab metalllehtedest ja õitest kuhjatud toretsevate lühtrite alla kaetud ümmargune laud. Sellele jõuavad ühepajatoit kirka aedvilja ja trompetjate kukeseentega, millele Mart soovitab tõsta paksu hapukoort, ning purukook, must marjamahl rajamas vagusid krõbedate küpsiseküngaste vahel.

Meenub, kuidas üks Mardi ja Taivo sõber otsis neile soolaleivakinki ja muretses, millised noad-kahvlid küll sobiksid. Midagi suvalist siin majapidamises silma ei torka.
“Ma pole nii nõudlik,” pareerib aga Mart. “Ka ajalehepaberist on mõnikord mõnus süüa, leib keeduvorsti ja värske kurgiga võib olla parim maitseelamus suvel.”
Oh, ja veel on menüüs ju kalad! Taivo tõstab need ahjust, kuldsed ja kanged kui mõne antiikse vannitoariiuli kaunistused.
“See Ungari lepp on ikka tõsiselt hea, laast annab nii mõnusa meki,” kiidab ta.
Ungari lepp, mhmh, noogutab Mart hajameelselt, siis tal turgatab: “Ma sulle siin teen Ungari leppa!”
Taivo ei suuda naeru pidada. “Ühele sõbrannale rääkisin surmtõsise näoga, et käol on elu jooksul kindel arv kukkumisi; kui ta on seitse korda kukkunud, siis sureb ära. Sõbranna rääkis seda omakorda tuttavale, kes jutustas sellest raadiosaates. Nüüd teab terve eesti rahvas, et käol on elus seitse kukut!”

Mart pakib koduteele kaasa tükid leiba ja soovitab korjata kirsse, need on parasjagu hapud ja mahedate läikelaikudega.
Raadio Kadi lainelt tuleb Ivo Linna. “Igikestev jaanipäev!” rõõmustab Taivo.

Pildistamise ajaks tuleb välja ennastunustavalt lõõskav päike. Taevas maja kohal on sinine ja pilvitu. Ja võib kindel olla, et ükskord muunduvad nood poid merel ikkagi luikedeks.

Roheline salat

Majonees

Suitsukala

Pähkli-seemneleib

Kapsahautis kukeseentega

Marja-purukook
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa