Taasavastatud läätsed

Allikas: Eesti Naine Autor: Lia Virkus
Läätsesid on hea kasutada toitvates suppides, salatites ja mitmes põhiroogades. Kuigi Eestis vajusid läätsetoidud vahepeal unustuse hõlma, olid need vanasti talupoegade söögilaual üsna tähtsal kohal. 
Lääts oli esimene kaunvili, mida inimkond sihipäraselt kasutama hakkas, selle teadliku kasvatamisega alustati arvatavasti 5000–6000 aastat tagasi.

Läätse auväärset ajalugu kinnitab ka piibel, müüs ju pärimuse järgi Eesa oma esmasünniõiguse nooremale kaksikvennale Jaakobile kõigest kausitäie läätseleeme eest. Piiblis tehakse läätsedest juttu mitmel korral, mainitakse leent, suppi ja isegi jahu.

Läätsede söömine oli populaarne nii egiptlaste, roomlaste, kreeklaste, juutide kui ka hindude seas. Kuigi Eestis vajus läätsede tarbimine vahepeal unustuse hõlma, olid läätsetoidud vanasti talupoegade söögilaual üsna tähtsal kohal. Eesti taludes tehti läätsedest suppi, putru ning vahel ka tampi. Kui Põhja-Eestis keedeti läätseleent peamiselt piimaga, siis lõuna pool lisati keedusele ka rasva, liha ja paksendamiseks tangegi. Läätsetoite pakuti Eesti taludes kindlal nädalapäeval, milleks oli sageli reede.

TOITEVÄÄRTUS
Värvuselt võivad läätsed olla rohelised, hallid, oranžid, kollased, pruunid, mustad või kirjud.

Läätsed on head valguallikad, sisaldades 100 grammi kohta 9 g valke ja 20 g süsivesikuid. Neis on foolhapet ja rohkesti kiudaineid. Läätsedest saab ka kaaliumi, rauda ja fosforit, samuti magneesiumi, tsinki, tiamiini, vaske, niatsiini, B6-vitamiini ja pantoteenhapet.

Läätsedes on rikkalikult lahustuvaid ja lahustumatuid kiudaineid (kuivades seemnetes kokku 8–9%), mis soodustavad seedetegevust. Rasvu on suhteliselt vähe, kõigest protsendi-paari piires, kuid läätsetoitudes suureneb õliderasvade hulk kindlasti lisandite arvel.

Tasub siiski arvestada, et läätsevalgud pole bioloogiliselt kõige täisväärtuslikumad, kuna nende aminohappeline koostis ei ole inimese vajadusi silmas pidades ideaalne. Järelikult tasub läätsesid süüa koos teiste taimsete või loomsete toiduainetega.

Sidrun annab C-vitamiini, mis aitab lisaks maitseomaduste parandamisele kaasa läätsedes sisalduva raua imendumisele.

Teraviljad on rikkad aminohappe metioniini poolest, mida on üldiselt kaunviljades puudu. Riis on parim teravili läätsedega koos söömiseks.

Kapsas, spinat ja piimatooted sisaldavad rohkesti kaltsiumi, mida läätsedes napib.

Porgandid annavad A-vitamiini, mida läätsedes ei ole.

KUIDAS VALMISTADA?
Läätsesid ei pea enne tarvitamist tingimata leotama, aga paha see ka ei tee. Kindlasti tuleks neid esmalt külma veega loputada ning seejärel panna puhta veega keema. Läätsede leotus- ega keeduvett toidutegemisel kasutada ei tohiks.

Leotamiseks tuleks läätsedele panna topeltkogus vett, kuna nad paisuvad kahekordseks. Pärast keetma hakates aga piisab, kui vesi potis läätsesid napilt katab. Ilma leotamata keetes tuleks aga võtta umbes 2,5 korda rohkem vett.

Eri värvi läätsed keevad pehmeks erineva ajaga: pruunid umbes tunniga, rohelised 30–45 minutiga ning oranžid 15–20 minutiga. Kooritud läätsed keevad veelgi kiiremini.

Läätsedest on hea keeta suppi, putru ja hautisi. Hea on pakkuda läätsesid koos riisiga, see suurendab toiteväärtust – nende aminohapped täiendavad üksteist. Keedetud läätsed sobivad külma ja sooja salati valmistamiseks, vormiroogadesse või lihatoitude taimseks lisandiks. Hästi käib läätselisand kokku näiteks lamba- ja sealihaga ning suitsukalast tehtud roogadega.

Läätseseemneid saab ka idandadaja värskeid idandeid toiduks pruukida.

Tomati-läätsesalat avokaadoga

Punapeedi-läätsehummus

Läätse-kikerhernesupp
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa