Mürgid toidust eemale!

Allikas: Tervis Pluss Autor: Aivi Parijõgi
Teadlased on leidnud, et plastpakenditest toitu leostuvad ained võivad kahjustada meie hormonaalsüsteemi ja soodustada krooniliste haiguste teket. Eesti Maaülikooli toidutoksikoloogia professor Tõnu Püssa selgitab, milliste pakendite kasutamist oleks parem vältida.
Meie toit ja toidupakendid peaksid ju muutuma tervisele järjest ohutumaks, ometi ei lõpe jutt sellest, et pakenditest võib toidu sisse jõuda mürgiseid aineid.

See jutt pigem alles algab. Meie igapäevane poes müüdav toit on üldiselt väga kontrollitud. Keemiliselt saastatud toiduga saadud ägedad mürgistused on tänapäeval haruldased. Tänu analüüsitehnika kiirele arengule on võimalik järjest täpsemalt mõõta ja kontrollida üha väiksemaid potentsiaalselt mürgiste ainete koguseid toidus.

Pärast poodi jõudmist sõltub toidu ohutus enamasti ettenähtud säilitamistingimuste järgimisest. Toidu pakendamiseks kasutatavatest polümeersetest ehk rahvakeeli plastpakenditest võib aga juba lühikese säilitusaja jooksul toitu leostuda väikestes kogustes aineid, mis väga pikaajalisel korduval manustamisel võivad soodustada südameveresoonkonna häireid, vähkkasvajate arengut ja teisigi kroonilisi haigusi.

Kuidas need ained saavad pakendist toidu sisse?
Kõigepealt võiks selgitada, millised need ained on. Esiteks võivad need olla suure molekuliga polümeeride tunduvalt väiksema molekuliga lähteained. Aga polümeersete materjalide tootmiseks on vaja ka lisa- ja täiteaineid, nagu näiteks on ftalaadid, et pakend oleks elastsem või vastupidavam. Nii ühed kui ka teised on võimelised plastis suhteliselt vabalt liikuma. Ja osa neist molekulidest leostubki pakendis hoitavasse toidusse.

Mida need võõrmolekulid meie organismis korda saadavad?
Kui need molekulid jõuavad inimese organismi, võivad nad seal leida sobiva aktiivse partnermolekuli ehk retseptori ja hakata selle käitumist mõjutama. Kui võõrmolekul juhtub olema sarnane organismi mõne olulise signaalmolekuliga, näiteks hormooniga, võib ta samale retseptorile kinnitudes hakata viimase tegevust valesti mõjutama. Organismi hormonaalne tasakaal rikutakse ära.

Praegu on üks uuritumaid toidupakendimürke bisfenool A (BPA), mis organismi jõudes hakkab matkima östrogeeni, täpsemalt öeldes naissuguhormooni östradiooli. Me nimetame BPAd hormonaalseks häirijaks ehk hormoonide matkijaks. Eriti ohtlik on BPA veel sündimata lastele ja väikelastele. Lapsed arenevad muidu täiesti normaalselt, aga täiskasvanuks saades selgub, et nad on viljatud. Praeguseks hetkeks on arenenud maailmas keelatud BPAd kasutada väikelaste toitude pakendites ja lutipudelites. Samuti on sel põhjusel keelatud ftalaatidega väikelaste mänguasju elastseks muuta.

Pakendimürkide mõju ilmneb siis alles väga pika aja pärast.

Jah, see võib juhtuda alles mitmekümneaastase pideva kontakti järel, aga võib-olla ka kiiremini. Need ained on väga salakavalad ja ohtlikud, sest sageli me ei oska nende mõju prognoosida. Aga õnneks uuritakse tänapäeval toidupakendites leiduvaid aineid üha enam ja riskid saavad selgemaks. Küll aga võib juba mainitud BPA kohta öelda, et seda seostatakse ka diabeedi, immuunsüsteemi nõrgenemise, neuroloogiliste probleemide ja isegi autismiga.

Üha enam saadakse kinnitust, et sellised mürgised võõrained mõjuvad meile väga väikestes kogustes nagu kehaomased hormoonidki. Näiteks võib mõni aine toimida juba siis, kui seda on kõigest mikrogramm või isegi nanogramm ühe kilogrammi kohta inimese kaalust. Seda toimet nimetatakse väikese doosi efektiks. Väikeste dooside mõju uuringud on praegu väga aktuaalsed, sest pole võimatu, et väikeste dooside puhul on toksiline toime isegi tugevam kui teatud suuremate annuste korral. Ja just väga väikestes kogustes me selliste mürgiste ainetega nagu pakendimürgid tegelikult kokku puutumegi, kui sööme plastpakendis hoitud toitu.

Millistes pakendites leidub BPAd või teisi aineid, mida nimetatakse pakendimürkideks?
Paljud, eelkõige polükarbonaatsed plastpakendid ja plastist toidunõud on kahtlased. Ka näiteks plekist konservipurgid on seest kaetud õhukese BPAd sisaldada võiva plastkihiga. Konserveeritud tomatitest on leitud küllaltki suures koguses BPAd. See aine leostub väga hästi happelises keskkonnas, aga taimsed konservid ongi ju happelised. BPAd leidub ka teatud joogipurkides, jogurtitopsides ja ketšupipakendites. Klaasist ketšupipudel on kindlasti parem valik.

Samas reklaamitakse juba pakendeid, milles ei ole BPAd, neil on peal kiri BPA free. Tuleb aga öelda, et uutel analoogilistel polümeeridel, milles BPA on asendatud mõne talle keemiliselt väga lähedase ainega, näiteks BPSiga, on kahjuks ikka sarnane toime. Nii et mida vähem meil on vaja kasutada pakendatud toitu või ise plastnõudes toitu hoida, seda parem.

Eelista ohutut pakendit!
Täiesti ohutut pakendit pole olemas, me peaksime valima kõige vähem ohtliku. Kilepakendatud vorstile peaks eelistama paberisse keeratut. Ka piknikul või suvilapeol kasuta võimaluse korral klaas-, savi- ja portselannõusid.
Eelista klaasi. Kõik pakendimaterjalid ei pruugi olla veel piisavalt läbi uuritud. Klaaspudel on kindlasti parem kui plast. Ka tetrapakend ei sisalda BPAd ega sellele lähedasi aineid. Kindlasti võib leida BPAd aga erisugustest plastpudelitest.
Kuumus ja päikesevalgus mõjutavad kindlasti ainete leostumist. Mida kõrgem temperatuur, seda rohkem aineid pakendist n-ö migreerub.
Plastist veepudel ei tohiks jääda päikese kätte. Ka ei ole hea kasutada sama plastpudelit pikka aega. Iga asi vananeb, tekivad mikromõrad ja leostumise võimalused suurenevad. Ilma tungiva põhjuseta pole üldse mõtet pudelivett osta.
Mikrolaineahju võiks toidu panna fajanssnõus, kuigi meil on pakendid, millega lubatakse toit panna mikrolaineahju ja praeguste teadmiste kohaselt võib see olla üsna ohutu.
Ära kuumuta uuesti plastkarpe, milles juba kord on toitu soojendatud. Plastkarpe ei peaks pesema kõrgel kuumusel nõudepesumasinas.
Ühekordseid joogitopse ei maksa kasutada iga päev. Kui vahel harva juua kohvi ühekordsest kohvitopsist, ei tohiks midagi juhtuda.
Kuuma vedelikku ei maksa valada kilekanistrisse või plastpudelisse.
Puhas vesi on suhteliselt ohutu, aga niipea kui veele midagi lisame, hakkab see mitmesuguseid aineid ligi tõmbama. Näiteks limonaad, mahl ja ka piim võivad plastpudelis põhjustada tervist kahjustavaid keemilisi protsesse.
Plastkarpides või kilekottides marjade sügavkülmutamine nii ohtlik pole, sest külmas ju kõik keemilised ja füüsikalised protsessid aeglustuvad.
Termopaberil ostutšekid, mis on poodides kasutusel, sisaldavad samuti märgatavas koguses BPAd. Ostutšekke pole mõistlik väga kaua käes hoida.
Ainete mürgisus sõltub ka konkreetsest inimesest, tema organismi eripärast, sellest, kas ja kui palju ta on varem selle aine või lähedaste ainetega kokku puutunud, kui kiire on ainevahetus – kui ruttu mürgine võõraine organismist väljutatakse.
MINU HINNE
KOMMENTAARID
Lisa kommentaar
Nimi:
Sisu:
Lisa