Uudiskiri Instagram Facebook
 
Nädalalood

Lõuna Tõnissonidega

Nädalalood

Lõuna Tõnissonidega

Tiiu Suvi Oma Maitse
PrindiSoovita sõbrale Facebook
Foto: Krõõt Tarkmeel
Lauale ilmuvad roheline Moskiito-jook ja sidrunikook – nii kohev, et puhud peale ning tõuseb lendu ... Ja sõnades saavad ette kantud vana kooli koorest nõrguv kartulisalat ja tünnitäis kondenspiima koos hiigelpikkade kõrsikutega. Kahvlid ja peedisalat Nukuteatri kunstilise juhi, lavastaja ja näitleja Taavi Tõnissoni (36) köögis ootamatult laulma ei puhke, elevus valitseb sellegipoolest.
Väga vara ei tahaks, on ju?” on Taavi küsinud. Nõus. Pühapäeva lõunal käibki Aruküla kandis pastategu. Taavi kaasat Katrinit (35) abistavad jahuste kätega lapsed Mia (9) ja Mihkel (7), värske pasta lindid tahenevad tooli seljatoel; koer Sohvi on veidikeseks komandeeritud verandale. “Kana-koorepasta pole tegelikult meie pere salaretsept, vaid Vapianost pärit. Hakkasin seda koduski nõudma,” tunnistab Taavi.

Isegi nõudepesu võib olla täitsa meeldiv, kui saad samal ajal pilgu aknast uitlema lasta. “Energia, mis maaelust tuleb, on meeletu,” nõustub Katrin, kellele on väga kodune otsekohe öelda Kati. “Vaikus ja rahu ja oma aed ja avarus – ja me oleme siin uues kodus ju alles üht aastaaega näinud!” Ja linn polegi kaugel. Praeguseks on katsetamine näidanud, et argipäeviti tuleb joped selga panna kell 7.15, vanalinna jõuab siit 32 minutiga. Kati keedab teed. “Kui tulevad pimedad sügisõhtud, kui tuul lendab ja tormab, siis on hea juua teed: pärnaõit, piparmünti, saialille ... Ja kevadel paned vaikselt kannu ära.”

Kuidas on teie peres hommikusöögikord?
Kati:
Hommikuti sööme krõbuskeid piimaga, paar korda nädalas üritan putru teha. Kuna mul on lasteaia- ja kooliajast kehvad mälestused piimasupiga, siis suutsin end alles hiljuti kokku võtta, et seda Mihklile keeta – ta on korduvalt küsinud. Aga neljaviljapuder on isegi mulle meeldima hakanud ja mannaputru saab mõnusamaks muuta kaneeliga.
Taavi: Mina olen kehv hommikul sööja. Pole harjumust. Aga pudruhommikut ei jäta minagi vahele. Mõnikord söön alles linnas, pärast etendust. Vahel läheme koos Katiga lõunale.

Päeval, kuigi igaüks oma tegemistega, asute ju ikkagi üksteisele päris lähestikku: Taavi Nukuteatris, Kati Lastekirjanduse Keskuses ja lapsed Püha Miikaeli koolis.
Kati: Hommikul läheme koos, õhtul tuleme eraldi. Mina olen lastega samas graafikus. Kui neil trennid ja muusikakoolid ja ringid lõpevad, pakin minagi tööl asjad kokku.
Mihkel: Ma käin kokandusringis!
Kati: Ta liitus alles nüüd, teised alustasid juba septembris. Praadisid tükkideks tehtud leiba, tegid omletti ... Mihklil on teile üllatus ka.
Mihkel: Jaa, see on kodus tehtud limonaad, kus on sees Sprite, õunamahl, piparmünt ja laim. Selle nimi on Moskiito!
Taavi: Tegelikult oli ametlik nimetus vist “laste mojito”, aga Moskiito sobibki paremini.

Tõesti särtsakas jook! Taavi, lapsena olevat sa olnud suuremat sorti küpsetaja?
Taavi: Lapsepõlves olin jah küpsetamise peal. Mulle tohutult meeldisid küpsetised, mida ema tegi, ja kui ka midagi saada polnud, siis pärmitaina jaoks olid alati koostisained olemas. Kuna meie peres kasvas kuus last, on mul mälestus, et kõike oli jaopärast ja kõigile pidi jätkuma. Mõnikord, kui tundus, et jääb väheks ja oli kange isu, tegin ise keerusaiu ja isegi rullbiskviiti erinevate täidistega ... Aga praegu on meie pere dünaamika paigas, süüa teeb Kati. Ta on tõeline vaaritaja, ei ole asja, mida tema ei oskaks teha. Mina teen ainult praekartuleid. Trikk on, et tuleb lõigata hästi õhukesed viilud ja panna hästi tulisele pannile. Ja kui veel sibulat saab sisse lõikuda!

Kati, mis sulle lapseeast meenub?
Kati: Mu vanaema oli suur küpsetaja, minu vaieldamatu lemmik oli pohlamoosiga purukook. Tollal oli palju kaup kauba vastu vahetamist; vanaema kudus sokke ja sai vastutasuks näiteks koort. Meie õega loksutasime kolmeliitriseid koorega täidetud purke, tehes niimoodi võid. Autasuks saime koort ka endale, sellest tegime jäätist. Vanaema muide töötas lehmakommitehases! Mäletan ennast väikese tüdrukuna seismas mitmetonnise kondenspiimapaagi ees, käes kõrsikupakk: kastsin kõrsikuid magusa massi sisse ja sõin.

Kas te mingisuguste toitumispiirangutega olete ka tegelenud?
Taavi: Oleme. Mial on sündimisest saadik allergia ja väga kaua me ei teadnud, mis see on.
Kati: Tal on atoopiline dermatiit, aga alles paar aastat tagasi saime täpsele põhjusele jälile. Mia on allergiline toore õuna ja porgandi ning piimatoodete vastu.
Taavi: See on vist üldine eluviisi muutus: kui vanasti võis süüa igast asendist ükskõik mida, siis ajaga on tähtsamaks muutunud, et näiteks toidu kõrval oleks värske salat. Me kasvatame endale ise maitseroheLise, rukola, kõrvitsad, tomatid, maasikad-vaarikad.
Kati: Jahutooteid võiks alati vähem süüa, aga soe ciabatta maitseb nii hästi.
Taavi: Ma ei saa iial öelda, et toores kapsas on nii hea! Siis mõtledki koorese kanakastme peale ...

Kas sa oled mõnes lavastuses pidanud toiduga tegelema?
Taavi: Kunagi, mängides kolm korda päevas tükki “Bullerby jõulud”, oli vaja laval süüa jõuluputru. Aga et keegi ei peaks end hulluks keetma, asendati see kohupiimavahuga. Mulle sobis hästi. Vana Baskini Teatri lavastuses “Me ootasime teid pikisilmi” on mitu käiku, aga suu täis on raske rääkida, mugav ei ole see “töö rekvisiidiga”. Lavastuses “Meie elu päevad” jõime viinuskit, lõhkusime pitse ja pokaale omajagu. Aga liiga palju laval söömist pole olnud. Olen naljaga pooleks öelnud, et tahaks sellist tükki, kus saaks laval süüa. Ma õpin praegu Peterburi etenduskunstide instituudis kaugõppes. Detsembris tegin siin oma diplomilavastuse “Vaata, Madlike, lund sajab!”, maikuus on sess ja siis lõpetan.

Kuidas Peterburis süüa antakse?
Taavi:
Naljakas on seal see supramag ehk supp, praad, magustoit. Veider, et salat on alati eraldi roana, nad vaatavad silmad punnis, et salat peab minema peale. Kui kaua ära oled, siis omandavad kodused maitsed tõelise väärtuse! Aga mis sul on Nukuteatris praegu käsil?
Taavi: 30. aprillil esietendub “Päike läheb puhkusele”. Teema on lühidalt kokku võttes, et igaüks vajab sõpra. Päike, kes on miljardeid aastaid tööd teinud, laseb taevast jalga ja muudab end kassiks. Kohtub väikese tüdrukuga, kes tema eest hoolitseb ja temaga mängib. Aga elu maa peal muutub põrguks, puhkeb torm, tüdruk jääb haigeks ja Päike saab aru, et tal on vaja minna taevasse tagasi.
Mia: ... ja see kassinukk on emme tehtud!

Kas teil oli omal ajal kokku kolides toiduteemalisi lahkarvamusi?
Kati: See oli nii ammu, me kohtusime Viljandis õppides esimesel kursusel! Mingit sobitumist küll ei olnud. Taavile ei maitse liha ja kala on välistatud, neid ma igal päeval toidulauale ei saa panna. Ei saa ju nii, et ühega ei arvesta. Õhtul teen lihtsamaid asju: kana, hakklihakastet, mõnd pajarooga. Laste jaoks leiutasin tom kha lahjema variandi.
Taavi: Olin kolmeaastaselt kollatõves ja pärast seda ei armasta liha. Sealiha ei söö ja kala pole üldse minu rida. Piima ma ka ei joo, see käib ainult kohvi peale. Aa, seeni ma ka ei söö.
Mia: Mina olen siin peres ainuke, kes seeni armastab! Aga ükskord vanaema peitis seened hakkliha sisse ja siis issi küll sõi.
Taavi: Ja seeni korjata mulle ka meeldib.

Taavi, kui etendus on õhtul, kas siis koju jõudes sööd ööd?
Taavi:
On igat moodi. On nii ka, et ei taha midagi. Pere minu pärast õhtueinega kella kümneni ei oota. Mulle on jäetud toit, mida on lihtne soojendada.

Mis teile võõrapärastest köökidest meeldib?
Taavi:
Mul on Hiina köögi kogemus ühelt festivalilt. Mäletan, kuidas ühes roas keerati kondid ja liha kõik üheks massiks kokku ning keedeti või frititi. Nad ise sõid kahe suupoolega ja kiitsid, aga Tõnisson leidis üles KFC kiirtoiduketi ja läks sinna ... India karrid ja naan’id meeldivad.
Kati: Ma pole raamatu järgi kokkaja. Kui retseptis on mõni eriti peen koostisosa, näiteks näpuotsatäis trühvlit, mida mul kodus pole, siis asendan.

Kati, kas saad ka mahti meie juurde lauda istuda?
Taavi: Täpselt nagu minu ema! Aitäh, Musi, see pasta oli väga hea!
Kati: Hiljuti külas viibides ütlesin ise perenaisele, kes muudkui edasitagasi jooksis, et “Rita, istu ometi maha!”. See on tavaline toimetamine, ise ei pane seda tähelegi. Ma toon kohe koogi ja siis tulen. Kui ma ütlen “kook”, siis mõtlen kindlat sidrunikooki.

Oh, juba selle erekollase hapu sõna peale hakkab suu vett jooksma ... Mis veel on teie lemmikud
Taavi: Ükskord aastavahetusel saatsime lapsed vanavanemate juurde ja olime Katiga kahekesi kodus, aga süüa tegime nagu kahekümnele. Ikka korralikult! Minu lemmik on kartulisalat, võtmesõnadeks on suhteliselt robustsed tükid, hapukoor ja sibul. Ja marineeritud kurgid, mis krõmpsuvad hamba all. Ja konservherned. Korraga tuleb hästi palju salatit teha, sest koort saab ju juurde panna, salat imbub läbi ja läheb veel mahlasemaks. Oi, ma olen nagu titt, kui veel sinna juurde viinerit ka saab!

Lemmikud köögis:

*ISETEHTUD SAVITASSID
Kati: “Armastan savi. Kui sain keraamikatöökoja kinkekaardi, võtsin ka Taavi kaasa, mäkerdasime ja glasuurisime.”

*KATI TEHTUD SUUR SAVIKAUSS
Kati: “Mõnkord ostan koju kümnekilose paki savi ja toimetan sellega. Mind huvitavad suurvormid. Salatid teen ikka selle kausi sisse.”

*PASTAMASIN
Kati: “Meil on klassiõdede pundiga komme, et teeme võõrustaja juures koos süüa. Ükskord tulid nad mulle külla Itaalia toitu tegema ja võtsid kaasa pastamasina. Väga inspireeriv! Kuna pastategu on paras mässamine, siis teen alati juba suurema jao.”

*MAITSED RIIULIL
Kati: “Kõiksuguseid seemneid-vürtse lisan igale poole. Aga kui peaks valima ainult ühe purgi, siis võtaksin kanepiseemned. Kui on salatitegu, lähevad need igal juhul sisse!”

Rukola-peedisalat

Pasta koorese kanakastmega

Sidruni-hapukoorekook

KOMMENTAARID

Lisa kommentaar

Uued retseptid

Rooskapsad sinepises koorekastmes

Argitoidud
Rooskapsad sinepises koorekastmes